Kogenud põllumees peab tähtsaimaks saavutuseks noori

Viimase kümne aasta jooksul on Karpo lehmakari näinud mitme uue lauda kerkimist.

FOTO: 2 × Elmo Riig/sakala

Kuidas takka lükkad, nõnda läheb,” lausub Kalev Nurk. Viljandi vallas Mustla lähistel piimakarja kasvatava osaühingu Karpo hallipäine juht on asunud kogemusi edasi andma verinoorele laudapersonalile.

„Momendil kõige tähtsam, mis olen saavutanud, on see, et loomakasvatuses on mul tööl noored inimesed,” ütleb 70. eluaastale lähenev põllumees. „Juhataja, veterinaararst ja seemendaja – olen väga rahul.”

Juhataja on Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli vilistlane ning meesterahvas. „Meesterahvaid peab usaldama,” kinnitab Nurk. Õigupoolest oligi aeg, et farmis prooviksid ametit mehed, sest ikka on sinna jagunud rohkem naisterahvaid.

Seega on Karpos viimasel ajal muudetud tavasid ja väljakujunenud olukorda. On ju Euroopa kontekstiski ammu räägitud, et põllumajanduses tegutsevate inimeste vanus kasvab kiiresti. Siiski 2018. aastal oli näha muutust: 15–24aastaste noorte osakaal põllumajanduses on taas tõusuteel. Imepisike osa selles on ka Karpol, peremees kostab naljatlemisi: „Ei julge kohe välja öeldagi, kui noored need töötajad on.”

Vanus jäävat aga kõigil kolmel 20 ja 30 vahele.

Lehmad ja raamatud

Säärase personaliga on osaühingu juht väga rahul, kuigi tõdeb, et eks tal ole vana mehena kogemust rohkem anda, kui noored seda valmis vastu võtma. On ju teadlasedki tema sõnul öelnud, et juhtimise juures peab kolmandik olema kogemusi, aga noortel seda kolmandikku veel pole. „Siis olen natuke kimpus kah nende asjadega,” tunnistab Nurk.

Teinekord juhtub nii, et kogemuse aktsepteerimise asemel uuritakse olukorrale lahendust rida-realt raamatust. Nii kinkis peremees raamatusõpradest noortele värskelt ilmunud Ülo Vooglaiu teose „Elanikust kodanikuks” ehk nii-öelda isemõtleja käsiraamatu. Seda loeb ta mõtlemisaine saamiseks ka ise ning kiidab eriti juhtimisosa.

„Seal on ilusti öeldud ja tasub kõrva taha panna,” sõnab ta. Tegelikult isemõtlemist ja kogemuste omandamist ta laudas ka väärtustab. „Ainult, raamat peos, ei saa ringi kõndida, sest lehm pole õpikust. Ütlesin ka, et katsugu ikka võimalikult palju kogemusi korjata, ükskõik kas lüpsjate või kellegi teise käest.”

Kui palka tuleb juurde, lähevad ka riigimaksud suuremaks, samas kallineb elekter, küte ja muud ettevõtte kulud.

Kogemust on Kalev Nurgal endal vaat et terve elu jagu. Kui praeguse ettevõtmise algusest rääkida, siis 2000. aastal võeti üle mahakäinud farm, aga loomakasvataja ainest oli mehes juba hulga varem.

„Ema oli karjabrigadir,” alustab ta juttu lapsepõlvest. 16 lehma oli vaja käsitsi lüpsta, selle juures oli emale abiks pere vanim laps Kalev. „Olin püstihädas, sest kõige pehmemate nisadega olid need, keda mina pidin lüpsma.”

Kuna toona polnud ka kõigile karjamaid võtta, siis oli noore Kalevi ülesanne lehmadega kraavipervesid mööda jalutada, et nood saaksid sealt suupoolist nosida. Poiss pidi peale passima, et lehm tee peale ei tikuks. „See töö meeldis mulle kõige rohkem. Pidin selle lehmakondiga seal kõndima ja sain samal ajal lugeda, kui ta sõi.”

Varsti jälle ehitama

Võib-olla on lapsest saadik lehmadega tegutsemine andnud aluse Kalev Nurga hobile – nimelt kollektsioneerib ta lehmakujukesi. Täpset arvepidamist pole, kujukesi on 500 ümber.

Elusloomi on aga mehel topelt rohkem kui kujukesi: 430 piimalehma pluss noorkari.

„Kui kapitalismis juba oled, siis ei saa paigale jääda, muidu oled surnud,” sõnab ta. Elu nõuab kogu aeg kasvamist. „Võtame kasvõi inflatsiooni,” toob ta näiteks. Töötaja tuleb juhatajale rääkima, et on inflatsioon ja tahaks palka juurde. Kui palka tuleb juurde, lähevad ka riigimaksud suuremaks, samas kallineb elekter, küte ja muud ettevõtte kulud. „Järelikult lehmakari peab rohkem tootma. See on mastaabiefekt. Piimahind ju eriti ei tõuse, seega tulebki rohkem toota, et saaks rohkem müüa ja vajaliku sissetuleku.”

Siiski on piimasektorit viimastel aastatel räsinud nii mõnigi kriis. „Et nina vee peal hoida, müüsime siin kõik noorkarja – Türki, Lätti, Leetu, Gruusiasse. Kuhu võimalik, sinna müüsime.”

Samas noorkari on ju selle jaoks tarvilik, et ükskord saaks vana karja välja vahetada. Seetõttu annab noorkarja müümine karjakasvatajatele siin-seal senini tunda.

Ent praegu vaatab Nurk rõõmsalt tuleviku poole, sest ta on ikka püüdnud optimist olla. „Selge see, et pole kerge, aga on uued töötajad ja igatahes on põnev.” Tahaks veelgi loomade arvu suurendada ja plaane jätkub küllaga, samas võib rahul olla, et mullu sai noorloomadele laut ehitatud. „Nüüd tuleb edasi püüda ja pangalaenud edukalt ära maksta, siis saan uuesti ehitama hakata – võib olla aastal 2021.”

Tagasi üles