Kes kaevab riigimaale aiamaa, kes ehitab elumaja
10. aprill 2019, 23:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti jahmatas üldsust Maa-ameti nõue, et Põltsamaa roosiaed vabastaks riigile kuuluva maatüki, millel pargirooside kollektsioon kasvamas. Tegelikult tuleb samalaadseid olukordi ette üllatavalt sageli. Amet on tänavu kolme kuuga saatnud välja juba sada sarnast teadet.
Eestis on väga palju maaüksusi, mida pole omal ajal soovitud erastada ega tagastada. Valdavalt tulevad sellised maaüksused riigivarana Maa-ameti haldamisele ja neile tuleb leida õiguspärane kasutusviis või müüa eraomandisse. Kuni maa ei ole müüdud, on tegemist riigivaraga, mida seadus luba küsimata kasutada ei lase. Ei ettevõttel ega eraisikul.
Maa-ameti riigimaa haldamise osakonna juhataja Tiina Vooro räägib, et sageli on aja jooksul asutud sellist maad kasutama väga erineval viisil: on kasutatud põllumajanduslikult, rajatud aiamaid, kasvuhooneid, aiamaju, varjualuseid, puuriitu, ladustatud heina- ja silopalle, ehitus- ja muid materjale ning pahatihti ka igasuguseid jäätmeid.
„Tavaliselt toimub selline riigimaa kasutamine ilma kelleltki luba küsimata,” nendib Vooro. „Või on kunagi omavalitsuselt küsitud, aga pole säilinud ühtegi kirjalikku jälge, kas omavalitsus on andnud maa kasutamiseks loa ja kas selline lubamine on olnud õiguspärane.”
Kõige sagedamini esineb põllumaade omavolilist kasutamist ja seda võrdselt nii eraisikute kui ka ettevõtete poolt. Mõnel juhul on aastaid tagasi kasutaja isegi vallalt tõi maavalitsuselt luba küsinud, aga kirjalikku nõusolekut ei ole antud või pole dokumente selle kohta alles. „Isegi kui maa kasutamiseks on olnud kirjalik kokkulepe, siis enamasti on kokkulepitud tähtaeg ammu möödas, aga põllumaad kasutatakse 5, 10 kuni isegi 20 aastat omavoliliselt edasi,” räägib Vooro.
Väga levinud on maa-asulate lähedal vabale maale tekkinud aiamaad, grillimis- ja istumiskohad. Sageli on seal olnud nõukogude ajal mõned kohaliku majandi või valla poolt lubatud aiamaad ja aiamajad, mida on omaalgatuslikult laiendatud või lausa eluruumideks ümber tehtud.
„Selliste isetekkinud suvila-alade kasutajad põhjendavad tavaliselt maa hõivamist nii: aga seal on ju alati aiamaad olnud,” toob näiteks Vooro.
Labidakuuri asemel elumaja
Kõige värvikamana meenutab Vooro kümmekond aastat tagasi juhtunut, kus ühele endisele turbakaevandamise alale oli rajatud üle 10 hektari suurune marjakasvatus ja ehitatud mitu uut suurt palkmaja. Selgus, et kunagine turbatootja oli lubanud inimesel läbikaevatud alale mõned marjapõõsad istutada, kuigi sel ettevõttel endal oli maa kasutuslepingu tähtaeg juba ammu möödas ja puudus õigus anda kellelegi kolmandale luba maad kasutada.
Marjakasvataja oli väidetavalt küsinud luba teha rehade ja labidate hoidmiseks väike varjualune, aga tegelikult oli ehitatud ligi 200ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga korralikud hooned, kus maakasutaja ise sees elas.
Õnneks lahenes toona olukord nii, et maakasutaja sai enampakkumise kaudu õiguse majadealune maa ära osta ja marjakasvatuse maale rendileping sõlmida.
„Selliste juhtumite avastamisel suhtleme maa hõivajaga ja palume tal endale kuuluva riigimaalt ära viia,” ütleb Vooro. „Vajadusel lepime kokku, mis tähtajaks maakasutaja jõuab oma esemed, materjalid, põllu- või aiasaadused, taimed-istikud või siis ebaseaduslikud ehitised likvideerida.”
Kui maa hõivaja ei saa või ei taha endale kuuluvat ära viia, siis läheb maa enampakkumisele koos kõigega, mis sellel paikneb. Sel juhul on maa senisel kasutajal võimalus osaleda enampakkumisel ja saada seeläbi maa omanikuks või seaduslikuks kasutajaks.
Maa-amet saadab maa omavolilistele kasutajatele pidevalt selliseid teateid, näiteks selle aasta esimese kolme kuuga on saadetud juba sada teadet.
Enamasti teevad maakasutajad hea pakkumise ja saavad õiguse maa ära osta või rendileping sõlmida. Kui aga juhtub, et maa omavolilise kasutaja pakkumine ei osutu kõrgeimaks, siis võib ta ilma jääda kõigest, mis tal riigimaalt likvideerimata jäi.
Vooro rõhutab, et kõigil, kes kasutavad aiamaana või muul eesmärgil maad, mis ei ole kasutaja enda oma, tuleks enne veenduda, kas maa omanik seda lubab. „Kindlasti ei tasu jääda ootama teadet või maa vabastamise hoiatust, sest Maa-ametil ei tarvitse õnnestuda tuvastada kõigi seniste maakasutajate isikuid või siis nende kontakte ja seega ei pruugi teated jõuda kõigi kasutajateni. Seetõttu tuleb maa senisel kasutajal alati arvestada, et kui tegemist on riigimaaga, siis võib juba homme saada selle omanikuks või seaduslikuks kasutajaks keegi eraisik, kes ei luba maa senisel kasutajal seal edasi toimetada,” seletab ta.
Küsi luba
Kuni säärane riigile kuluv maa ei ole müüdud eraomandisse, on tegemist riigivaraga. Seaduse järgi ei tohi keegi riigivara kasutada luba küsimata. Samuti ei tohi riigivara valitseja lubada seda, et riigimaad kasutatakse tasuta ja ilma õigusliku aluseta.
Kuna riik peab andma kõigile soovijatele võrdse võimaluse riigimaad osta või kasutusse saada, siis võib riigimaad müüa või kasutusse anda üldjuhul enampakkumisel. Enampakkumise võitja maksab riigimaa ostmisel turuhinda või kasutuslepingu sõlmimisel turupõhist kasutustasu.
Enne riigimaa enampakkumisel müümist või kasutusse andmist peab Maa-amet välja selgitama, kas enampakkumise võitjal on võimalik pärast lepingu sõlmimist asuda maad vabalt kasutama. Kui selgub, et keegi on riigimaa hõivanud, küsib Maa-amet tavaliselt omavalitsuselt või püüab kohapeal selgust saada, kes maad kasutab.
„Kui kasutaja on teada või aimatav, saadame kasutajale teate, et see maaüksus läheb enampakkumisele, palume maa valduse vabastada ja võimaldame maaüksuselt ära viia kõik talle kuuluva,” räägib Vooro. „Maa-amet saadab maa omavolilistele kasutajatele pidevalt selliseid teateid, näiteks selle aasta esimese kolme kuuga on saadetud juba sada teadet.”
Kui maa omavoliline kasutaja riigimaa tähtaegselt vabastab, saab enampakkumise võitja asuda maad vabalt kasutama. Kui omavoliline kasutaja ei likvideeri sellelt endale kuuluvaid esemeid, siis peab ta arvestama, et maa uus omanik või seaduslik kasutaja ei pea omavoli jätkamist lubama. Seega võib maa omavoliline kasutamine viia paratamatult selleni, et kasutaja jääb ilma enda poolt sellele rajatud ehitistest, taimedest või muust maale tehtud panusest.
Erand tooks ebavõrdsust
Tagasi tulles loo alguses mainitud Põltsamaa roosiaia kõrval asuva 1400ruutmeetrise riigimaatüki juurde, siis viis aastat tagasi, kui Maa-amet esmakordselt selle müügiks ettevalmistusi alustas, lepiti siiski kokku, et maakasutus tagatakse servituudi seadmise kaudu. Tegemist oli olukorraga, kus Maa-amet ja Keskkonnaministeerium tulid vastu äriühingule, et nad ei peaks riigimaale istutatud haruldasi roose likvideerima.
„Peatasime enampakkumise ja koormasime riigimaa viieks aastaks reaalservituudiga,” seletab Vooro ja lisab, et maa kasutamiseks andmine sellisel moel ei ole üldiselt tavapärane ja sarnase praktikaga edasiminek põhjustaks ebavõrdset kohtlemist teiste äriühingute suhtes, kes ka sooviksid oma tootmist riigimaale laiendada.