/nginx/o/2019/04/10/11940543t1h6dc8.jpg)
Mittetulundusühingute Väikese Väina Loodushoid ja Saaremaa Puisniidud kaudu puisniitusid taastav saarlane Mario Talvist kinnitab, et immutatud männipostide asemel on loomade liikumist takistavate aedade püstitamisel mõistlik kasutada tammeposte, mis ka ilma igasuguse töötluseta mitu korda kauem vastu peavad.
„Oleme Saaremaal viie aasta jooksul taastanud umbes 70 hektarit võsastunud või metsastunud kunagisi puisniite. Eestis teeb sellist tööd meist enam vaid RMK, seega tegemist on küll ja veel. Töö käigus maha võetud peenemaid tammesid ei ole tark koos lepa või haavaga ahju ajada. Tavaliselt ei sorteerita neid muu puidu hulgast välja, sest väiksema koguse korral ei tasu vaev end ära.
Meie ehitame aedu kümnete kilomeetrite kaupa ja tammepostideni jõudsimegi otsese vajaduse tõttu. Esimeste taastatud poollooduslike alade tarastamisel kasutasime veel immutatud männist tehtud poste ja kurb tõdeda, aga tänaseks on need enamasti maa puutekohast mädad. Näen, et poeposti iga on maksimaalselt viis aastat, mitte rohkem,” jagab Talvist kogemusi.
„Kui sama raha eest saab märksa tugevama ja kestvama aia, siis milleks raisata? Ise oleme juba pikka aega kõikide uute aedade ehitamisel kasutanud ainult tamme. Midagi ainulaadset siin ei ole, juba vanasti oli tamm aia- ja üldse ehitajate seas kõrgelt hinnatud. Kui palju tammeposte mujal tehakse ja pakutakse, pole mul infot. Meie jaoks on see eelkõige ülejääva materjali väärindamine.
Saaremaal on tamme alati keskmisest rohkem olnud, siit pärit tammematerjali kasutati laialt kogu Eestis: ehituses, tuulikute rajamisel ja väga palju laevaehituses. Saaremaa tammed olid 19. sajandil Peterburis arvel strateegilise ressursina ja sealsete laevade ehitamiseks langetati tuhandeid kohalikke tammesid.”
Eriti tänuväärne ongi vastupidav materjal märjas ja niiskes keskkonnas. „Meil on merega piirnevad alad, kohati tuleb postid lausa vette asetada ja see eeldab kõva vastupidavust. Post peab kestma kaua. Kui see kaks-kolmkümmend aastat vastu peab, on asi end igati õigustanud,” kommenteerib Talvist.
Umbes aasta tagasi hakkas ta tammematerjali taastatavate alade maaomanikelt ostma, sellest naabrimeeste abiga aiaposte tegema ja neid teistelegi pakkuma. Oma kaupa Talvist laialt reklaaminud pole, on vaid Facebookis ning poollooduslike koosluste hooldamise ning veise- ja lambakasvatajate Google’i gruppides põgusalt infot jaganud, aga sihtrühm on info kätte saanud.
Kui sama raha eest saab märksa tugevama ja kestvama aia, siis milleks raisata?
Huvi on tuntud mandriltki, kuid transport ajab asja keeruliseks ja kalliks. Kui üks männipost kaalub paar kilo, siis tammepost 8–10 ja tavalise autokäru piirkoormus saab kiiresti täis. Kaugele vedamise mõttekus muutub küsitavaks. Sellest hoolimata on Talvisti meeskonna tehtud postid jõudnud näiteks Abruka saarele. Poste pakutakse alates mõõdust 1,3 meetrit kuni kahe-kolmemeetristeni välja.
„Tavaliselt lõpeb valik pooleteise meetri juures, aga pehmel pinnasel on pikemaid vaja. Kiskjakindla aia tegemiseks on samuti tarvis just pikki poste. Erimõõdus postide nõudlus on suur, aga püüame tootmisega järele jõuda. Kevadel, kui aiaehituseks läheb, on vajadus mõistagi kõige suurem. Praegu püüame just pikka, 3,5meetrist materjali koguda. Meil on korralik pikk lõhestaja, lõhe jookseb puusüü järgi. Kes tahab, võib poste veel immutada, aga olen vanadel karjamaadel kohanud siiani säilinud viie-kuuekümne aasta vanuseid tammeposte, mida pole kuidagi töödeldud. Meie pole seda samuti vajalikuks pidanud. Vanasti neid põletati, et kapillaarid kinni läheksid. Kes vajalikuks peab, võib neid esivanemate eeskujul tõrvata.
Tammest post pannakse maasse toorelt, kui see on veel n-ö plastilisem, kuivades muutub ka tamm mõnevõrra hapramaks. Kui puu loomulik kapillaarsus on altpoolt üles, siis aiapostil tehakse maasse minev teravik vastassuunas, et see endasse vett ei tõmbaks – jällegi vanade meistrite tarkus.
Meil on siin paene maa, kus mullakiht võib mõnikord olla vaid 10 sentimeetri paksune, kohati on posti maasse taguda väga raske. Oleme avastanud kiirema ja vähem vaevarikka lahenduse: kopa otsas on piik, mis paekihti purustab. Seejärel istutame posti auku ja kopp vajutab selle maa sisse. Kasutatakse ka maapuuri,” kirjeldab Talvist.
Arvamusele, et tammest millegi muu tegemine võiks ju rohkem raha sisse tuua, vastab ta, et kui on jämedam tamm, siis ega seda keegi postiks teegi, aga kuni 20sentimeetristest puudest on poste igati mõistlik teha. Enamik raiutud tammedest läheb tänapäeval küttesse ja keegi sellest midagi tegema ei vaevu.
Puisniitude taastamisest
Praegustest Eesti metsadest on umbes pool olnud puisniidud. „Poollooduslikud ehk pärandkooslused on loodusliku elustikuga niiduelupaigad, mida on järjepidevalt niidetud või karjatatud. Lisaks kaunile maastikule iseloomustab neid suur taimede mitmekesisus, mis loob tingimused ka teiste liikide rohkuseks. Nii on Eestis poollooduslikud kooslused oluline kasvupaik ligi 700 taimeliigile, samuti paljudele putukatele, linnu- ja loomaliikidele. Pärandkoosluste loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil.
Selleks, et liigirikkust säilitada või tõsta, tuleb alasid pidevalt hooldada – niita ja loomadega karjatada. Ilma niitmise või karjatamiseta niidud võsastuvad, kadastuvad, roostuvad ning neile omane liigikoosseis muutub ja väheneb,” võib lugeda Keskkonnaameti kodulehelt.
Riik on Euroopa Liidu abil aastaid väärtuslike alade hooldamise ja taastamise eest jaganud loodushoiutoetusi, mida makstakse maa omanikule või rentnikule poolloodusliku koosluse taastamiseks. 2017. aastal tõsteti looniitude, puisniitude, liigirikaste aruniitude ja nõmmeniitude toetusmäära 25 protsenti.
„See on keeruline töö, mida Eestis teevad üsna vähesed. Esikohal on liigirikkuse tagamine. Lihtsalt väljendudes teeme metsast ala, mis on niidetav, kus ei ole kände, kus kõik on freesitud ja maa sile. Edaspidi tuleb seda masinatega kestlikult hooldada,” selgitab puisniitusid taastav Mario Talvist.