Niinepuu lambaid kiskjad ei murra

Et Maremma-Abruzzo kutsikast tõeline karjavalvekoer sirguks, peab ta kasvama lammaste keskel. Foto: 2 × Riina Martinson

Varbla kandis, otse Eesti ühe suurima šaakalite asurkonna keskel tegutseva Niinepuu lambamaja paarisajapealisest karjast pole nelja tegutsemisaasta jooksul kiskjad ühtki lammast murdnud.

Päris tõsi see siiski pole. Kui kõige esimesel aastal võõrutatud talled esimest päeva omaette karjamaale läksid, siis esimesel ööl viis keegi kaks talle minema. Järgmisel päeval toodi karjamaale talledele seltsiks valvekoer. Too haukus terve öö, aga sellest hetkest pererahvas kiskjakahju kandnud enam pole.

Et šaakalid seal kandis ikkagi elavad, kuulevad lambamaja pidavad Anu Tiitsaar ja Ivo Uutar iga päev, mõned korrad on pererahvas neid ka näinud.

„Kohe lambaid võttes arvestasime, et ümberringi on elusloodus, palju šaakaleid, samuti on nähtud siin ilveseid, hunte ja karugi,” ütleb Anu. „Me ei jaga vaadet, et kiskjad tuleks hävitada, et meie siin oma lammastega toimetada saaksime. Oleme nende keskkonnas ja peame suutma oma loomi ise kaitsta.”

Põhjalikult uuriti eri võimalusi ja leiti, et kõige efektiivsem viis lambaid kaitsta on võtta karjavalvekoer.

„Igasugune aed, kui tahes korralik see ehitada, ei pruugi aidata, sest kiskjal on aega seda uurida. Ta on väga motiveeritud, teispool aeda on ju söök. Karjavalvekoer on aga see, kes alati tuleb kiskjale vastu ja on väga efektiivne,” räägib Anu.

Neil on küll välja ehitatud nõuetekohased kiskjakindlad elektrikarjusega aiad, kuid Ivo sõnutsi võtavad nad aeda pigem kui vahendit, et lambad minema ei läheks. Kui aed on korralik, on ka karjavalvekoeral ohu korral piisavalt aega reageerida.

„Kiskja käib ja patrullib ümber aia ja alati ta lõpuks leiab võimaluse. Küll on maapinnal mingi lohuke, kust sisse pressida või kraabivad ise selle lohu, aga lõpuks nad sisse saavad,” teab Anu. „Kui koer kuuleb mingit krabinat, siis läheb sinna vastu. Kiskja ei riski kunagi sellega, et tuleb aeda sisse ja hakkab koeraga võitlema, sest kui kiskja viga saaks, ei suudaks ta jahti pidada ja see on talle surmaotsus.”

Kui palju nende koerad iga päev tööd peavad tegema, pererahvas ei teagi, nemad näevad seda, et kari tuleb alati tervelt tagasi. Kohalikud jahimehed on rääkinud, et pererahva lammaste karjamaa ümber on sissetrambitud rajad, ilmselt šaakalid käivad pidevalt piiramas ja sissepääsuvõimalust otsimas, aga ükski loom kadunud pole.

Jääkarukoerad

Praegu on talus lambaid kaitsmas neli suurt Maremma-Abruzzo karjavalvekoera, kes meenutavad jääkaru – üleni valged, vaid ninaots must. Lisaks sebivad Maa Elu külaskäigu ajal tallede vahel jaanuari lõpus sündinud kaheksa kutsikat – neli poissi ja neli tüdrukut.

Põhjalikult uuriti eri võimalusi ja leiti, et kõige efektiivsem viis lambaid kaitsta on võtta karjavalvekoer.

Karjakoeri on erinevaid, mõned hoiatavad, teised tõud ründavad – ootab, kuni kiskja ligidale pääseb, hüppab kallale ja mõlemad võivad viga saada. Maremma-Abruzzo koer ei ründa, vaid hirmutab vaenlase kohe esimese krõbistamise peale eemale. Neli koera on seepärast, et suvel on kari jagatud kuni nelja karjamaa vahel ja igat karja valvab vähemalt üks koer.

Olgu kohe öeldud, et kui hiljem lammaste juurde läksime ja loo autor silmapiirile ilmus, tuli nelja koera suust kuuldavale selline hääl, et igaüks kohkub tagasi. Ivo ütlebki, et kui ta vend, kes muidu on koertega sõber, korra üksinda karja juurde läks, võttis koer ta nii vastu, et mees pidas targemaks otsa ringi keerata.

Kui aga pererahvaga koos lambaaedikusse siseneme, on suured koerad kui pehmuse ja sõbralikkuse kehastus. „Nad tahavad inimese kõrval olla, neile silma vaadata ja ootavad sügamist. Tõelised perekoerad,” kiidab Anu.

Spetsiaalselt lammastega ringikäimist pole vaja neile õpetada. Oluline on, et kutsikas kasvaks üles lammaste keskel ja esialgu jälgitakse, et ta lammastega liiga palju ei mängiks ega kõrvust-sabast ei näksaks.

„Nad on väga empaatilised ja saavad aru, kui lambal on mingi probleem,” räägib Anu. Näiteks kui poegimise ajal tuleb peremees karja juurde ja koerad vastas pole, tasub kohe otsida, kus nad on, tähendab, seal keegi poegib just ja vajab abi. Karjamaalgi, kui mõni lammas hädas, tuleb koer inimese juurde ja juhatab kohe õigesse kohta.

Koera valides käisid Anu ja Ivo ringi ja uurisid eri tõugude kohta. Kui ühe lambakasvataja juures seda n-ö jääkarukoera vaatama mindi, avaldas suurt muljet, kuidas koer töötas. Oli väga rahulik, aga alati, kui nad tahtsid mõnd lammast katsuma minna, sättis koer end vaikselt vahele ega lasknud võõrast loomani.

Linnast maale

Kui aga tulla nüüd jutuga pererahva endi juurde ja pärida, miks üldse lambakasvatusega alustati, muigab Ivo vastuseks: „See on selline klišee! Nagu paljud ajalehelood algavad, et kuidas linnainimesed maale kolivad ja ettevõtlusega alustavad.”

Üks IT-taustaga pealinlane ja teine Tartu ülikooli teadur. Esmalt soetati imeilusa Matsiranna ligidal asuv vana maja suvekoduks ja sellest sai aastateks mõnus peidupaik linnakärast puhkamiseks. Aastate jooksul kõpitseti maja korda ja siis hakkas idanema mõte sinna paigale jääda. Ivo räägib, et tema mängis juba ammu mõttega lambakasvatusest, kuni lõpuks Anu mõttega haakus.

Alustuseks võeti sada lammast. Sõbrad küll imestasid, et nad nii suurelt alustada julgesid, aga Ivo ja Anu võtsid ette Exceli tabeli ja arvutus näitas, et väiksema arvuga alustades pole mõttekas kahel inimesel maale elama tulla. Praegu nende ettevõte kasvab, iga aastaga loomade arv kosub.

Nüüd neljanda hooaja hakul on kari paarisajapealine. Nii suure karjaga ainuüksi ära ei elaks, et peret ülal pidada, oleks vaja vähemalt 300–400 lammast. Kõrvuti lambapidamisega osaleb Anu ülikoolis teadusprojektis ja Ivo on kohalikus koolis arvutiõpetaja.

Loomad lähevad valdavalt ekspordiks, lihana müüakse vähe, sest kui kõik maksud korralikult tasuda, saab kohapeal lambaliha eest vähem kui ekspordiks müües.

Pere eesmärk on hoida kogu ettevõtlus võimalikult lihtsana. Selleks ka valvekoerad, ja lambatõugki valiti selle järgi, et oleksid rahulikud loomad. Nimelt liiguvad nad selles suunas, et lambakarjas kasvaks Lleyni lihalambatõu osakaal.

Tõesti, pool tundi lambalaudas mõjub küllatulnule tõelise teraapiana – vaikus, loomad lesivad rahulikult inimeste ümber või näksivad heina, koerad sätivad ennast lammaste kõrvale puhkama. Tõsi, paitada tallesid ei saa, sest iga ürituse peale pressivad koerad end kohe võõra ja lamba vahele – ühteaegu lambaid kaitstes, teisalt saavad kõik paid endale.

Excel aitab

Ka poegimisaeg on talus väga täpselt Exceli abil paigas. Tabelisse saab kirja, millal jäärad karja juurde lased, ja kohe näed, mis kuupäevast alates peab poegimiseks valmis olema. Poegimisajal käivad Anu ja Ivo ööpäev läbi iga kahe-kolme tunni tagant lammaste juurest läbi.

Poegimisaeg on talus väga täpselt Exceli abil paigas. Tabelisse saab kirja, millal jäärad karja juurde lased, ja kohe näed, mis kuupäevast alates peab poegimiseks valmis olema.

„Korra oli nii, et ma ei saanud 36 tundi järjest laudast välja,” meenutab Ivo. „Meil on telefonides Google’i tabel, kuhu kõik sündmused kirja paneme. Üks meist ärkab öösel üles, võtab telefoni kätte ja kohe on näha, mis vahepeal laudas on juhtunud.”

Kuna poegimise ajal ollakse pidevalt laudas, siis lükatakse poegima hakkav utt eraldi boksi: nii on tal rahulikum, teisalt vähendab see võimalust, et ema ei võta poega omaks ja siis on hiljem vaja teda lutist toita. Jälle kõik selle nimel, et hiljem oleks vähem tööd.

Planeerimine ja Exceli tabel aitavad päris hästi tegemisi kontrolli all hoida. Ivo räägib, et mullu tahtsid nad Maamessile minna ja siis sätiti jäärade karja juurde lubamine nii, et poegimisaeg oleks enne ja pärast, aga Maamessi aegu jääks nädalane paus. Täpselt nii ka läks. Viimane tall võeti vastu messi hommikul ja saigi rahulikult Tartusse minna. Maamessi teised lambakasvatajad vaatasid suurisilmi, kuidas nad mõlemad küll kodust liikuma pääsesid.

Ivo Uutari ja Anu Tiitsaare Niinepuu lambamajas on rahulik, puhas – kõik loomapidamisega seotu alates lambatõust on valitud nii, et saaks üleliigse pingutuseta hakkama. Foto: Riina Martinson