Soomaa ettevõtjad laiendavad repertuaari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomaa suurvesi ehk viies aastaaeg pälvib igal aastal piisavalt tähelepanu, et loodus- ja seiklusturismihuvilised Soomaad muulgi ajal ei unustaks. Aivar Ruukel on siin loodusretki korraldanud veerandsada aastat, varem üksi, aastast 2012 koos mõttekaaslase ja sõbra Algis Martsooga.
Meestele kuulub võrdsetel alustel loodud osaühing Viis Aastaaega. Tava- ja sotsiaalmeedia abiga on jõutud selleni, et kel vähegi huvi, teab, et peale RMK pakutava korraldatakse Soomaal aasta ringi kanuu-, räätsa- ja tõukekelguretki. Sellega tegusate, loodust ja ettevõtlust ühendavate meeste tegemised ei piirdu.
Tänu RMK-le ja ettevõtjate pakutavatele teenustele jõuab siia igal aastal umbes 40 000 loodushuvilist, kellest vähemalt osa vajab majutust ja toitlustust, nii on ümbruskonnaski elavad inimesed leidnud täiendavat tegevust ja teenistust. Rahvuspark moodustab pindalalt vaid veerandi kogu Soomaast, aga aitab leiba lauale tuua kogu piirkonnas. Majutuskohtades saab Ruukeli arvutuste kohaselt korraga ööbida umbes 400 inimest, on veinitalusid, peetakse seminare, pulmi ja muid üritusi.
Iga kaheksas retkele
Tänavune suurvesi kulmineerus eelmisel nädalal. Rekordit veetase ei püstitanud, kuid tunniajase kohtumise jooksul heliseb Ruukeli telefon vähemalt kaheksa korda, tullakse väiksemate ja suuremate seltskondadega. „Üleujutuse ajal on telefon punane ja meil käed-jalad tööd täis. Suurvesi on küll iga-aastane nähtus, aga ikka on neid, kes pole siin käinud, ja neid, kes tulevad mitmendat korda,” on Ruukelil põhjust rahul olla.
„Kõige rohkem tullakse ikka suurvee ajal, aga tööd on meil aasta ringi. Muul ajal kanuutame jõgedel ning matkame metsa- ja rabaradadel. Meil on kindlad lõigud, mida mööda liigume ja mida rahvas naudib. Kanuuga matkame 3–4 tundi, lisaks läbime raba- ja metsaradu ja ongi päev sisustatud ning osalejatel mõnus väsimus kontides. On neidki, kes tahavad kolm päeva järjest matkata, eks neile pakume erilahendusi.”
Soomaa külalistest iga kaheksas ehk ligikaudu 6000 inimest aastas osalevad Ruukeli ja Martsoo pakutavatel retkedel.
Soomaa on tänu viiendale aastaajale Ruukeli hinnangul õnnelik paik, sest reklaamib end ise. „Kes kohale tuleb, levitab oma eredaid muljeid üha enam sotsiaalmeedia kaudu, postitatakse ilusaid fotosid ja meeleolukaid videoid. Kõige tulemuslikumalt mõjubki ju sõpradelt-tuttavatelt saadav info. Aga ka Sakala ja Pärnu Postimees jälgivad meie sotsiaalmeediakontosid ja kui on uudisväärtuslik materjal, jõuab siinne teave lugejateni nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal.”
Ruukel, keda peetakse andekaks turundajaks, ütleb tagasihoidlikult, et mingeid nippe pole tal oma teenuste eduka pakkumise nimel kunagi teha tulnud, tuleb lihtsalt olla avatud ja rääkida asjast nii, nagu on. Ilma sotsiaalmeediata oleks Soomaa retkedel käijaid siiski tõenäoliselt praegusest mõnevõrra vähem, tõdeb ta.
Kuigi suurvee ajal on retkeliste kontsentratsioon laes, ei öelda kellelegi ära. Kolleegide juurest tuuakse vajadusel kanuusid juurde, värvatakse täiendavalt abilisi või suunatakse klient koostööpartnerite juurde. „Mis on raamatupoodide jaoks jõulud ja lillemüüjatele naistepäev, on meie jaoks suurvesi. Aastakäibest veerandi teenimegi viiendal aastaajal. Oktoobrist detsembrini on jälle üsna rahulik aeg, aga mingeid Sookolli jõule pole me korraldama hakanud,” muheleb Ruukel.
Järjest rohkem lõunanaabreid
Üha enam tunnevad siinsete kanuu- ja muude matkade vastu huvi lätlased. Ajakirjaniku juuresolekul vastuvõetud kõnedele vastates kõneleb Ruukel vähemalt pooltel kordadel inglise keeles, läti keelt pole ta veel selgeks saanud. „2010 oli üleujutus, millega võrreldavat polnud olnud 1957. aastast alates. Uudiste kaudu jõudis info välismeediasse ja sealtmaalt on lätlaste osakaal meie klientide seas ainult kosunud. Sealne meedia hoiab siin toimuval järjepidevalt silma peal. Mis saab meil selle vastu olla?” tunneb Ruukel heameelt.
Lisaks toetab loodusturismi korraldajaid Leader-programm, et need saaksid osaleda Riia turismimessil. „Lätlased teavad tänaseks väga hästi, et Eestis on Soomas nacionālais parks, kus saab metsas kanuuga sõita nagu Amazonases. Hakkavad kohe pärast aastavahetust helistama.”
Kuigi suurim huvi siinsete teenuste vastu on seotud suurveega, ei istu retkekorraldajad käed rüpes ühelgi aastaajal. „Põhiaja veedame jõgedel ja rabas. Lisaks koguvad populaarsust räätsamatkad, aga tuleb arvestada, et jüripäevast jaanipäevani me neid ei korralda, sest rabades pesitsevad kurvitsalised,” selgitab Ruukel.
„Talviti on üha enam osalejaid tõukekelgumatkadel. Tundlikumas piirkonnas on vesi jäätunud ja kulgeme kelkudega heinamaadel, kus tekib avar looduslik liuväli.”
Eelnevaga ei piirduta. „Näiteks korraldame õhtuseid kopravaatlusmatku, praegu plaanime hakata pakkuma rabamatku, kus paneme ripptelgid puude külge, vaatame koos külalistega päikeseloojangu ja -tõusu ära ning siis tuleme tagasi. Jaapanlastelt pärineb mõiste metsakümblus, mis tähendab, et sa mitte ei rahmelda seal metsas, vaid võtad kõike väga rahulikult, midagi joogalaadset seega. Võimalusi on palju, iga aasta toob midagi uut.
Turunduse poole pealt on meie jaoks uus online-müügikeskkondadega ühinemine. Oleme paari suure rahvusvahelise portaaliga just koostööd alustamas. Enam ei pea klient kuhugi helistama, vaid saab talle sobival ajal asjad arvutis aetud. Inimene muutub järjest mugavamaks ja ega meiegi saa vastuvoolu ujuda,” tõdeb Ruukel.
Senise veerandsaja tegutsemisaasta jooksul on Soomaa matkakorralduses aset leidnud veel nii mõnigi muutus. „Praegu on pooled kunded välismaalased, kunagi oli neid üksikuid; matkad on jäänud lühemaks – vanasti oli keskmine matk 23 kilomeetrit pikk, nüüd 12, pikemat eriti ei taheta. Inimesed tahavad küll seikluslikku, aga pehmemat meelelahutust. Eelistatakse rahulikku kulgemist ja looduse nautimist.”
Looduskaitsealal üllatusi pole
Investeerima on siinsed ettevõtjad pidanud peamiselt käibevarasse. „Meil on buss, mida iga paari aasta tagant vahetame, sest teed on viletsad ja tehnika saab kõvasti vatti; kanuud, treilerid, kelgud, muu varustus. Kanuusid on nelikümmend, kõrghooajaks rentisime kümme tükki juurde. Sada inimest saab korraga vee peale saata. Rikkaks pole saanud, pigem on see selline elustiili värk,” kommenteerib Ruukel.
Ettevõtlus looduskaitsealal on tema hinnangul stabiilsem kui mujal. „Väljaspool kaitseala sa ei tea, mida seal veel tegema võidakse hakata, aga siin ei hakka keegi Rail Balticu jaoks karjääri kaevama. Meil on asi rangelt reglementeeritud ja kellelgi ei saa pähegi tulla, et hakkaks ATV- või mootorkelgusõite korraldama. Siinsel veel, metsades ja rabades ei tohi mootorsõidukit kasutada.
On neid, kes leiavad, et meil hoolitakse sitikatest ja seentest rohkem kui inimestest, aga loodusturismikorraldajad on varjamatult selle poolt, et mingi osa loodusest peabki võimalikult puutumatuna püsima. Suhtlen väga palju välismaiste kolleegidega, olen igasuguste võrgustike liige ja sellest on nii meil kui mujal valdavalt aru saadud.”
Suurvesi on küll iga-aastane nähtus, aga ikka on neid, kes pole siin käinud, ja neid, kes tulevad mitmendat korda.
Looduskaitseala külaliste käitumine on enamasti hooliv. „Suurem jama on ehk linnalähedastes puhkealades. Meie oleme suhteliselt kaugel ja siia pole mõtet läbustama tulla, terve rannik on puhkekohti täis. Lisaks tulevad meil sääsed juba mais välja, neid on palju ja see tähendab, et siiatulekuks peab päris korralik motivatsioon olema,” usub Ruukel.
Arenguruumi on muidugi Soomaalgi. Ilma autota on kohale jõuda ülikeeruline, ühiskondlikku transporti sisuliselt pole. „Igasuguseid nõupidamisi on sel teemal pidevalt kokku kutsutud, aga sinna see jääb. Pärnu hotellidest veame inimesi kohale oma bussiga, see on normaalne, aga arvan, et päris paljud jätavadki Soomaal käimata, sest ilma isikliku autota nad siia lihtsalt ei pääse. Toitlustus on piirkonnas samuti üsna minimaalne.”
Veel leiab Ruukel, et Soomaa on küll omapärane, aga rahulikku elulaadi ja loodust armastavale inimesele sobiv elupaik. Rahvuspargi territooriumil elab praegu umbes 70 inimest, on väiksemaid põllupidajaid, on metsandusega tegelejaid, veisekasvatajaid, teisi väikeettevõtjaid ning riigitöötajaidki. Müügis on nii mõnigi tühjalt seisev maja.
„Arvan, et kellelgi poleks midagi selle vastu, kui siia elanikke juurde tuleks. Mingit superarengut ei teki siin nagunii, tegu on tüüpilise ääremaaga. Loodusele kahjulikku ülerahvastatust ei ole siin nii või teisiti,” on mees veendunud.
