Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
/nginx/o/2019/04/04/11922728t1h53ef.jpg)
Kui Põltsamaa roosiaia perenaine Annela Orasi postitas pühapäeval oma Facebooki lehele teate, et sai Maa-ametilt kirja korraldusega 30. aprilliks vabastada ja siledaks lükata üks ametlikult riigile kuuluv maatükk, millel asub ligi saja roosiga kollektsioon, algas tõeline emotsioonide torm.
Esmaspäeva hommikuks oli ta saanud tuhandeid toetusavaldusi ja abipakkumisi, teiste seas paar kõnet riigikogu liikmetelt, kes lubasid asja veel sama päeva jooksul korda ajada. Ka keskkonnaministeerium käis esmaspäeva lõunaks oma ettepaneku välja.
Põltsamaa roosiaia territoorium laiub ettevõttele kuuluval 3,2 hektaril, aga jutt käib parkla kõrval asuvast 1000ruutmeetrisest riigile kuuluvast platsist. Orasi räägib, et tegu oli räämas maa-alaga, mida keegi ei hooldanud, ja nii leppisid roosiaia eelmised omanikud vallaga kokku, et heakorrastavad oma kuluga selle koha, et turismibussidega saabunud inimesed ei peaks esimese asjana prahti täis näotut platsi vaatama.
Roosiaed on peaaegu paarkümmend aastat maatüki eest hoolitsenud ja sinna ka pargiroose istutanud.
Viis aastat tagasi käskis riik esimest korda maatüki vabastada. „Toona lahenes probleem tänu meediakajastusele, üldsuse väga suurele pahameelele ning Keskkonnaministeeriumi mõistlikule otsusele, et maatükil kasvab muljet avaldav sajast vanast pargiroosi sordist koosnev roosikollektsioon, mis omab tähtsust loodushoiu ja loodushariduse seisukohalt lähtudes,” meenutab Orasi.
Riik sõlmis roosiaiaga viieaastase tähtajaga reaalservituudi lepingu. „Samal ajal kutsus Maa-amet kokku ühise laua taha riigi esindaja, Põltsamaa vallavanema ja minu, et arutada, kuidas olukord pikemas perspektiivis mõistlikult lahendada,” räägib Orasi. „Põltsamaa vallavanem pakkus, et vald taotleb riigilt maa tagasi valla omandusse ja saab edasi nimetada selle maatüki rohealaks ja anda avalikku kasutusse, ilma et peaks sealt roosipõõsad likvideerima. Lahendus tundus mulle väga mõistlik ja jäin asjade edasist kulgu ootama.”
Nüüd ütleb Orasi, et vahepeal ta ei uurinud, kui kaugel asjaajamine on. „Üldiselt ettevõtjad teevad nii, nagu lubanud on, eeldasin, et ka ametnikud,” sõnab ta. „Tänaseks ongi viis aastat nagu niuhti möödunud, vahetunud on keskkonnaminister, vallavanem ja ilmselt ka Maa-ameti ametnik ning kõik algab uuesti otsast peale, sest ega uued ametnikud ju peagi teadma, milles nende eelkäijad kokku leppisid.”
Orasi seletab, et esimese Maa-ameti teate peale saatis ta palvekirja, et ehk saab reaalservituuti pikendada ka järgmiseks viieks aastaks, kuid vastus oli eitav.
„Üldiselt ettevõtjad teevad nii, nagu lubanud on, eeldasin, et ka ametnikud.”
„Eriti absurdne tundub Maa-ameti soovitus osaleda eeldatavasti sügisel korraldataval avalikul enampakkumisel, millest võivad osa võtta kõik soovijad,” ütleb Orasi. „Juurime oma põõsad praegu välja ja sügisel pärast avaliku enampakkumise võitmist istutame siis tagasi.”
Keskkonnaministeerium teatas, et roosiaia maaküsimus saaks lahendatud, kui Põltsamaa vallavalitsus taotleks roosiaia kasutuses oleva riigimaa tüki enda omandisse. „Kindlasti pole riik huvitatud selle kahjustamisest. Just seepärast suhtleme vallaga ning püüame roosiaia maaküsimuse kõigile sobivaimal viisil ära lahendada,” ütleb keskkonnaministeeriumi asekantsler Margit Martinson.
Ametniku sõnutsi ei saa riik lubada maa ebaseaduslikku hõivamist. „Roosiaia pidajale on juba korra vastu tuldud. Kui vald maa omandamisest huvitatud pole, on riik sunnitud selle siiski enampakkumisele panema,» ütleb Martinson.