Linnalehmade töö tulemusi näeb kiirelt

Pärnu rannas veekeskuse taga on kõrgetel vaiadel laudtee ehitatud otse linnalehmade karjamaale. Foto: Riina Martinson

Pärnu keskrannas otse Tervise Paradiisi taga jalutavad varsti lihaveised, keda saab uudistada loomade karjamaa kohale ehitatud laudteelt. Rannalised võtavad seda kui põnevat vaatepilti, tegelikult toovad need loomad loodusele ja kilomeetrite kaugusel tegutsevatele põllumeestele hoopis rohkem kasu, kui arvatagi oskame.

Lisaks Pärnule on rahvasuus linnalehmadeks kutsutud lihaveiseid karjatatud veel Kuressaares, Tallinnas Paljassaares ja Haapsalu on seda võimalust kaalumas. Merest kaugematest linnadest võib näiteks tuua Viljandi, kus karjatatakse lossimägedes lambaid.

Saaremaa vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Bert Holm, kes oli 2012.–2016. aastal Pärnu linnalehmade projekti juht, meenutab, et keskkonnaamet ja linnavalitsus otsisid lahendust, mida pilliroogu ja võsa täis kasvava rannaalaga peale hakata. Ühest küljest piiras kõrge roostik ja võsa vaadet merele, lisaks kadusid pilliroo peale tungides sellele alale omased taimed ja loomad-linnud ning inimesed tassisid roostikku meeletus koguses igasugu prügi.

Kui esimest korda lihaveised mereranda puhtaks sööma toodi, oli linnarahvas pisut umbusklik. Küll kardeti, et suured loomad võivad aiast plehku pista ja linna peale minna. Siis peljati elektrikarjuseid, et need võivad traadi pihta mineva inimese tappa. Kui need hirmud kummutati, siis muretseti, et kui loom sööb, tuleb see teisest otsast välja ja jõuab reostusena merre.

Holm räägib, et reostust uuriti Pärnus mitme aasta vältel ja selgus, et tegelikult jõuab karjatatavalt alalt ojadega merre hoopis puhtam vesi kui pilliroopadrikust. Nimelt elab paljukardetud kolibakter lisaks soolestikule ka vabas looduses ja kui liigniiske rannaala on kaetud kõrge rooga ning bakteri vaenlane päike ligi ei pääse, ongi kolibakteril väga head elutingimused. „Kokkuvõttes jõuab pilliroopadrikust suplusvette rohkem bakteriaalset reostust ja toitaineid kui karjatamisega hooldatud alalt,” kinnitab ta.

Tartu ülikooli Pärnu kolledži tudengite uurimus näitas, et rannaalal lihaveiste karjatamisega kaasnevad positiivsed muudatused olid üllatavalt kiired tulema. „Niipea kui pilliroog eest ära sai, olid varsti tagasi rändlinnuparved, kes muidu istusid viljapõllus. Kui rannaala on hooldatud ja haned saavad oma rohelise tärkava rohukõrre rannaniidult kätte, ei lähe nad viljapõldu,” seletab Holm.

Inimestele on kõige selgem tulemus see, kui üle aastakümnete ühtäkki on mereäärses asumis taas pilliroo ja võsamüüri asemel näha merd.

Loomakasvatajad on aga Holmi sõnutsi huvitatud projektiga kaasa tulema mitte üksnes selle eest makstavate toetuste nimel. Eestis, iseäranis rannaaladel on maaressurss piiratud ja sellist pilti kui veel paarkümmend aastat tagasi, kui mööda Eestit sõites nägi sageli söötis põldusid, enam pole. Kui loomapidaja saab oma 150 veist, kes praegu heas seisus maa peal suvel kõhtu täidavad, rannakarjamaale viia, siis saab ta senisel karjamaal mõnda tulu toovat põllukultuuri kasvatada.

Pärnu eeskuju järgides

Pärnus karjatati linnalehmi 2012.–2016. aastal LIFE+ programmist toetatud Keskkonnaameti projekti raames, edaspidi on ala hooldatud PRIA kaitsealadele makstava toetusega. Mullu karjatati Pärnu rannas kahes piirkonnas kokku 380 looma ja tänavu on neid tulemas sama palju. Kogu rannakarjamaa suurus on Pärnus ligikaudu 22 hektarit.

Pärnu linnavalitsuse heakorraspetsialist Piret Unn tõdeb, et lihaveised on kõige tõhusam valik rannaniitude parendamiseks. „Kindlasti poleks Pärnu linnal võimalust nii suurt ala mitu korda aastas niita,” sõnab ta ja lisab, et tänu karjatamisele on mere ääres taas kasvamas niidutaimed, ka looduskaitsealused käpalised.

Unn tõdeb, et aeg-ajalt jõuab ikka nendeni pahaseid kirju ja kõnesid, et looma koht ei ole linnas, aga valdavalt on suhtumine soosiv. „On lausa inimesi, kes käivad iga päev ja vaatavad loomad üle. Lastelgi on väga hea meel, kui loomi näevad,” ütleb ta.

Pärnu kogemusest julgustatuna on teisteski mereäärsetes linnades taas loomi karjatama hakatud. „See on talupojatarkus, mida siin on aastasadu viljeletud. Lihtsalt paus tuli mõnekümneks aastaks sisse,” nimetab Holm ja ütleb, et kindlasti võiks veiseid maastikuhoolduses veelgi rohkem kasutada, eriti aladel, kuhu tehnikaga on raske ligi pääseda. Näiteks Tartus Emajõe luhal.

Reostuse teemat uuriti Pärnus mitme aasta vältel ja selgus, et tegelikult jõuab karjatatavalt alalt ojadega merre hoopis puhtam vesi kui pilliroopadrikust.

Kuressaare linna piirides on karjatatavat rannaala selle aasta seisuga 100 hektarit ehk pool sellest, mis on Pärnus. Osa Kuressaare karjamaadest on looduskaitsealal, aga enamik siiski väljas.

„Rõõm on tõdeda, et ka sellisele maale on karjatamishuvilised olemas, mis ei ole kaitsealal ja kus karjatamisest saadavad toetused on kaitsealadega võrreldes poole väiksemad. Järelikult seda kõike ei tehta ainult „toetuste pärast”, nagu sageli tavatsetakse arvata,” räägib Holm.

Tallinn jätkab

Tallinnas karjatati mullu esimest korda Šoti mägiveiseid Paljassaare tipus Natura alal, mis on olnud paljudele rannikulindudele pesitsuskohaks ja rändlindudele peatumispaigaks, kuid roostuv rannaniit ei pakkunud lindudele enam sobivat elupaika.

Euroliidu rahastatava projekti CoastNetLIFE projektijuht Tõnu Laasi räägib, et mullu oli umbes 30hektarilist Paljassaare maa-ala puhtaks söömas 30 looma, kuid tänavu loodetakse leida maatükile püsiv rentnik, kes tooks hooajaks kohale 40 looma. „Kuna praegu on seal loomadel rohkelt süüa, oleks hea, kui esimestel aastatel oleks suurem karjatamiskoormus,” ütleb ta.

Tallinna abilinnapea Zü­leyxa Izmailova nimetab mullust kogemust igati õnnestunuks. „Ühest küljest tõmbasid loomad palju rahvast ligi, käidi lasteaedade ja koolide gruppidega neid uudistamas, teisalt on nüüd lindudel soodsamad pesitsustingimused,” rõõmustab abilinnapea.

Lisaks kõnealusele projektile on Tallinna piires plaanis tuua Aegna saarele lambad.

Rannaniit väärtuslikum

Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader räägib, et rannaniidud on elustikuliselt palju mitmekesisemad ja seetõttu ka väärtuslikumad kui roostikud. Pärast vana pilliroo eemaldamist on edasi kõige tõhusamaks hooldamise viisiks ikka karjatamine.

„Pärnu kogemus näitas, et linnas karjatamine on täiesti võimalik, kui rajada korralikud aiad ning karjak loomadel silma peal hoiab ja nende heaolu eest hoolitseb,” räägib Ader.

Et inimestele loomad meeldivad, näitab kasvõi see, kuidas sügiseti õunte valmimise aegu hoogustus Pärnus veiste söötmine. „Siis tuli loomade ohutuse tagamiseks teavitustööd teha, et söötmisega piiri peetaks ja kärutäite viisi õunu karjaaeda ei viidaks,” ütleb Ader. „Kohalike puu- ja köögiviljade veistele andmine ohutul viisil on lubatud. Võib öelda, et pärnakad on lehmad hästi vastu võtnud, samuti on rannaniidul nosivad veised atraktsioon turistidele.”

Linnades karjatatakse loomi mujalgi maailmas. „Kuulsamaid linnalehmade alasid on Kopenhaageni linnas asuv Amageri karjamaa. Veel karjatatakse loomi näiteks Lätis Jelgava linnas,” lisab Ader.

LINNALEHMAD

Millist kasu saab rannas lihaveiseid karjatades?
Maastik muutub mitmekesisemaks ja kõrge pilliroo asemel näeb merd.
Niidulindudel on taas võimalik seal pesitseda.
Tulevad tagasi varem rannas kasvanud taimed ja muu elustik.
Haned ja lagled saavad viljapõllu asemel rannaniidul toituda.
Kui tihe roostik kaob, jõuab vähem bakteriaalset reostust merevette.
Loomakasvataja saab veised randa viies vana karjamaa muuks tarbeks raha teenima panna.
Inimestel on põhjus loodusesse minna ja lähedalt loomi näha.