Põneva maitsega rohelist oma aiast

Värvikate vartega lehtpeet. Foto: Säde Lepik

Huvitavaid lehtköögivilju on nii palju, et kõike vist ei jõuagi proovida ise kasvatada. Kuid lisaks tavapärasele aedsalatile-spinatile võiks sel kevadel mulda pista ka vähem levinud, kuid kindlasti tervislike lehtköögiviljade seemet.

Eelistada tasub muidugi köögivilju, mida alati turult või poest ei leia, mida oskate juba hästi valmistada või mis vähemalt innustavad retsepte otsima, et neist midagi suupärast teha.

Lehtpeet ehk mangold

Värvikate vartega lehtpeet (Beta vulgaris subsp. vulgaris var. cicla) on väga kena ja vana kultuurtaim, mida kasvatati juba rohkem kui 4000 aastat tagasi Babüloonias. Meil on see peenrail rohkem ilu pärast. Harva juhtub, et pakutakse maitsvat lehtpeedirooga. See asi võiks muutuda, sest Vahemere maadest pärit lehtpeeti kasvati kunagi lausa ravimtaimena. Kui teid vaevavad jalakrambid ja närvilisus, siis võib see tuleneda magneesiumipuudusest. Lehtpeedis on rohkesti karotiini, E-, B1-, B2- ja C-vitamiini, mineraalainetest kaltsiumi, kaaliumi, fosforit, joodi, magneesiumi ja rauda. Lehtpeedi toiteväärtus sarnaneb spinati omaga, aga lehtpeeti on isegi tervislikumaks nimetatud, sest oksalaate ehk oblikhappe sooli on selles vähem kui spinatis.

Selle järgi, millist osa taimest pigem süüakse, eristatakse leht- ja varsmangoldi. Kui olete lehtpeedis pettunud, sest sõite seda värskelt nagu salatit, olete ise süüdi. Enne tuleks seda köögivilja aurutada, hautada või keeta ja ilusad, kuid kiulised varred-leherootsud köögiviljanoaga ära koorida.

Sordist olenevalt on varred kas oranžid (‘Orange Ribbed’), punased (‘Ruby Red’, ‘Charlotte’), kollased (‘Bright Yellow’), rohelised või valkjad (‘Lucullus’, ‘Barese’), sordisegust ­‘Bright Lights’ saab aga mitut värvi varsi.

Lehtpeet sobib köögiviljasuppidesse, vormiroogadesse ja hautistesse. Lehti võib tarvitada nagu spinatit, varsi ja leherootse nagu lillkapsast või sparglit. Maitsvamad on noored lehed ja varred, vanemal taimel leiate paremaid ja mahlasemaid varsi lehekodariku keskelt.

Proovige näiteks lehtpeeti koos kodujuustuga: see kooslus sobib pannkoogitäidiseks või fooliumis küpsetatud kartulite kõrvale. Blanšeerige lehti (500–700 g) sõelal mõned minutid veeauru kohal, valage need siis külma veega üle, nõrutage ja hakkige peeneks. Seejärel puhastage paar väiksemat sibulat, hakkige koos mõne küüslauguküünega peeneks ja kuumutage pannil võis klaasjaks. Hautage puhastatud ja tükeldatud lehtpeedivarred ja blanšeeritud lehetükid pannil võiga pehmeks. Lisage sibul ja küüslauk. Võtke pann tulelt ja segage juurde karbitäis kodujuustu, maitsestage soola ja pipraga.

Aias tahab lehtpeet head viljakat keskmise raskusega liivsavimulda, raskel savimullal või kergel huumusvaesel liivmullal see hea maitsega saaki ei anna. Lehtpeedi seemne võib mai lõpupoole, kui muld on soojenenud, külvata otse peenrasse. Jälgige, et te ei külva kohta, kus eelmisel aastal kasvas spinat või peedid. Kui tahate varasemat saaki, tasub taimed ette kasvatada. Külv tärkab umbes 10 päevaga. Taimi istutades või harvendades on paras nende vahekauguseks jätta 25 cm. Kuival ajal tuleb mangoldi kindlasti kasta, siis saate mahlakamad lehed ja varred. Lehti võite koguma hakata umbes kuu pärast külvi, võtke järk-järgult kodariku välimisi lehti ja korraga mitte rohkem, kui on kolmandik nende koguarvust. Uued lehed kasvavad ruttu. Varresaak valmib umbes kolme kuuga. Saagiaega saate pikendada sellega, kui kaevate lehtpeedid sügisel enne öökülmi välja ja istutate keldris niiske liiva või mulla sisse.

Spinat-ruutlehik ehk uus-meremaa spinat

Spinatit soovitab kasvatada juba üks esimesi eestikeelseid aianduskäsiraamatuid, 1881. aastal Tartus ilmunud „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest”, mille oli „kodule ja koolile ja kõigile aia armastajatele” kirja pannud Jakob Kõrv.

Mitme pinati seltsi seast tutvustatakse seal kõigile tuttavat aedspinatit (Spinacia oleracea). Kui aga ei saa oma maakodu aias kogu aeg olla ja valmivat spinatit kohe ära tarvitada või taimi kuivaga kasta, kipub spinat kätte õitsema minema, lehed pole siis enam head ega kasva.

Sellises olukorras oleks ehk lihtsam ja mõttekam eelistada spinat-ruutlehikut (Tetragonia tetragonoides), mille rombja kujuga lehtedest saab samuti palju rauda ja mikroelemente. Maitse võib küll aedspinati omale natuke alla jääda, aga see ongi... maitse asi.

Aias tahab lehtpeet head viljakat keskmise raskusega liivsavimulda, raskel savimullal või kergel huumusvaesel liivmullal see hea maitsega saaki ei anna.

Põhiline eelis on, et spinat-ruutlehik ei puitu ega vanane. Saaki (lehed ja noored u 10 cm pikkused võrsed) tuleb rohkem kui aedspinatil, sest seda saate koguda mitu korda ja sügiseni. Korduskülve pole tarvis teha. Piisab mõnest taimest, millele kasvuhoones ikka ruumi leiab. Mida rohkem lehti ära korjate, seda rohkem neid ka juurde tuleb. Kasutage neid nagu spinatit, kuna lehti on palju, saate kindlasti täis oma smuuti-isu.

Märtsis külvake seemned toas pottidesse, taimed tärkavad umbes 10 päevaga. Mais saate ettekasvatatud taimi natuke õues karastada ja siis need kasvuhoonesse istutada. Spinat-ruutlehikule meeldib kasvuhoone niiskus ja huumusrikas muld. Taim kasvab umbes meetrikõrguseks. Esimesed mõnekraadised külmad taimi sügisel veel ära ei võta. Mõnikord juhtub, et järgmisel aastal tärkab spinat-ruutlehik kasvuhoones mulda pudenenud seemnest.

Ürt-allikkerss

Kiusatus on muidugi kirjutada ja öelda kress, aga õige on tõesti kerss. Ürt-allikkerss (Nasturtium officinale) on natuke müstiline taim, kuigi kunagi on see Eestiski looduslikult ojades jm voolavas vees ja vee ääres kasvanud.

Nüüd seostub klorofülliroheline ürt-allikkersisupp, salat või võileivakate pigem Prantsuse või Inglise köögiga. Arlesfordis, kus on taastatud kuninganna Victoria aegne ürt-allikkersi kasvandus, peetakse taime auks mai kolmandal pühapäeval isegi festivali. Tänavu on see 19. mail (www.water­cressfestival.org), muu hulgas degusteeritakse allikkersist hõrgutisi ja peetakse võistlust, kus üks värske taim tuleb aja peale nahka panna. Ülelöömist ootav rekord on praegu 32 sekundit.

Sinepiõli sisaldus teeb allikkersi lehtede ja noorte võrsetippude maitse vürtsikaks, see meenutab natuke kappari, mädarõika vms oma. Ürt-allikkersis on palju C-, E- ja B1-vitamiini, karotiini, joodi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, naatriumi ja rauda. Ravimtaimena on seda kasutatud krooniliste nahahädade, limaskesta vigastuste, kehvveresuse, maksa ja sapipõiepõletiku jm korral. Ürt-allikkersil on põletikuvastane, ainevahetust ergutav, diureetiline ja lahtistav mõju, kuid liialdada seda tarvitades ei maksa. Teed tehes võtke 1–2 tl droogi 1 kl vee kohta.

Kandiliste, seest õõnsate, alusel lamavate ja kergesti juurduvate vartega mitmeaastane taim kuulub ristõieliste (Cruciferae) sugukonda. Lehed on sulgjagused, lõhestumata leheosadega, nelja kroonlehega väikesed õied on valged. Looduses roomavad taime võsundid veekogu põhjas, lehtedega varte ülemised otsad on püstises asendis ja pinnal.

Visalt püsib arvamus, et ürt-allikkersi kasvatamiseks on tingimata tarvis puhast voolavat vett. Katsetajad on aga tõestanud, et vitamiinirikast lehtköögivilja on võimalik kasvatada ka potis, mille alusel vahetatakse pidevalt vett; samuti tomatitega ühes kasvuhoones, lavas või hoopis varjulises kohas kattelooriga kaetud kõrgpeenras. Kindlasti vajab see taim hästi niisket pinnast ja sagedast kastmist. Kui pole taime, millest varrepistikuid teha, saab ürt-allikkerssi paljundada seemnetega ja neid aeg-ajalt ikka liigub.

Spinatit soovitab kasvatada juba üks esimesi eestikeelseid aianduskäsiraamatuid, 1881. aastal Tartus ilmunud „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest”.

Kõige põhjalikum eesti keelde tõlgitud ürt-allikkersi kasvatamisõpetus, mida tean, on ilmunud Lena Israelssoni raamatus „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad köögiviljad”. Stockholmis elavale autorile õpetasid ürt-allikkersi kasvatamist Rootsi asunud hiinlased ja vietnamlased. Ürt-allikkerss kasvab Israelssoni kinnitusel hästi huumus- ja toitainerikkas koheva mullaga kõrgpeenras, kuhu on ühe ruutmeetri kohta segatud kolm-neli labidatäit kõdunevat hobusesõnnikut. Seemne saab külvata alles siis, kui muld on soojenenud 12 kraadini. Seemned vajutatakse kergelt vastu mulda. Peenar on kogu hooaja kattelooriga kaetud. Tärganud taimede paras vahekaugus on 10 cm. Poolvarjus on peenar seepärast, et päikese käes tuleks veel rohkem kasta, kuigi kastmine on nagunii peaaegu igapäevane töö. Esimese saagi võib koguda 10–12 cm kõrgustelt ürt-allikkerssidelt: taimed lõigake siis maha mullapinnast paar cm kõrgemalt. Sügisel katab Israelsson oma peenra paksu puulehekihiga, mõni taim elab lehekatte all talve üle.

Ürt-allikkerss Tallinna botaanikaaia Meelte aia kastpeenras. Foto: Säde Lepik