Mootorrattahuvi viis motosalongi avamiseni
20. märts 2019, 23:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Motosalong võib, aga ei pruugi tähendada suurlinna peatänava ääres asuvaid maast laeni aknaid, valgusvihke, muusikat ja punasel vaibal kõige uuemaid mootorrattamudeleid esitlevaid modelle. Maal saab hakkama ka teistmoodi, lihtsamalt ja kodusemalt, kuid kvaliteedis allahindlust tegemata.
Järvamaal Aravetel motosalongi avanud Tuljo Martin lootis, et kõik tema järgnevad töömehepäevad kulgevad lemmikhobiga tegeledes – mootorrattaid putitades. Tegelikult leidsid kohe alguses töökoja üles hoopis aiatehnikaga kimpu jäänud inimesed. Ustavateks klientideks on nad jäänudki.
Lumesaanist muruniidukini
Kui autod välja arvata, siis Aravete motosalongi võib tuua igasugust remonti vajavat tehnikat. „Motosalong saigi tehtud, kuna tundus, et kohapeal vajalikku teenust ei saa,” põhjendab Tuljo Martin. „Paljudel puudub liikumisvõimalus ja kui muruniiduk katki läheb, siis lähim remondikoht on Tapal või Paides. Mõlemasse on omajagu maad. Nagu vanasti olid piimaringid, on meil siin välja kujunenud katkise tehnika kokkukorjamise ringid. Saan tehnika kätte, remondin ära ja viin inimestele tagasi.”
Tööd jagub Martinil talvelgi. „Sel aastal oli päris palju lund ehk mingil hetkel oli töökoda lumesaane täis,” toob ta välja. „Tööd oli ka lumepuhuritega.”
Märtsi alguses võis motosalongist leida ühe ATV, ühe quadracer’i ja vähemalt kaks külgvankriga mootorratast, täpsemalt raam, rattad ja mõned pudinad, mis lahtivõtmise käigus mootorrattast järele olid jäänud. Krossisõitjate kogukond on üksteisega tuttav ja kui aiatehnikat toovad remontida valdavalt kohalikud, siis kaherattalisi tuuakse kohale kogu Eestist.
Eelmisele aastale tagasi vaadates ütleb Tuljo Martin, et tähelepanu vajavaid mootorrattaid ja ATVsid jagub motosalongi aasta läbi. Aiatehnika on hooajalisem. Vaba põrandapinnaga pole motosalongis laiutada, töös on korraga paar-kolm masinat, mitte rohkem.
Läbinisti pereäri
Kõnealune motosalong on täiel määral pereäri. Tuljo Martin on mehaanik, paberimajanduse ja varuosade otsimisega tegeleb tema kaasa Maria Karumets. Pere pesamunale, kevadel aastaseks saavale tütrelegi on töökoda juba tuttav.
Külgvankriga mootorrattaga sõidab motokrossi ka Tuljo Martin ise. Koos Maria Karumetsaga on nad Aravete krossiraja eestvedajad. Motoperele kohaselt on ette näidata ühised nädalaid kestnud motoreisid Euroopa eri paigus.
Arvata võib, et oma motosalongini oleksid nad välja jõudnud varem või hiljem. Esmalt tuli isiklikke tsikleid putitada, seejärel sõprade omi ja ühel hetkel kasvas hobi üle pea.
Esmalt tuli isiklikke tsikleid putitada, seejärel sõprade omi ja ühel hetkel kasvas hobi üle pea.
Läheneb kevadine sõidu- ja remontimishooaeg. Iga muruniiduk tähendab klienti ja sissetulekut, kuid töö- ja pereelu kõrval soovib Tuljo Martin ka ise sõitjana krossirajale jõuda. Enne tuleb Aravete krossirada sõidu- ja võistluskorda seada. Ideaalis võiks ja peaks trenni tegema, seega on ees tempokad päevad.
Maria Karumets nendib, et kõige kiiremal ajal on kindlaim viis Tuljot näha minna motosalongi või krossirajale. Koju võib mees jõuda harvem.
Aravete motosalong ei ole Tuljo Martinile esimene katse eraettevõtjana peret toita. Tallinnas elades ehitas ta üles oma autoremonditöökoja ja kodukanti Järvamaale tagasi kolides pidas töökoda Aravete aleviku servas. Ruumipuudus sundis aga kolima Aravete keskele endisesse telefonikeskjaama hoonesse, täpsemalt selle ühte serva. Seal kohtumegi.
Palgatöötaja või ettevõtja
Aravete motosalong tegutseb kahes ruumis, esimene neist täidab tööala, ootesaali ja müüginurga rolli, tagumise ruumi hõivavad pikemaajalised projektid ning varuosad.
Motosalong ei saa Tuljo Martini arvates mitte kunagi päris valmis. „Tehnika ju areneb, vaja on uusi tööriistu ja eks nii see läheb.”
Kümmekond aastat tühjana seisnud telefonikeskjaama mahuka hoonega on Maria Karumetsal ja Tuljo Martinil suured plaanid. Kui motosalong kunagises tehnoruumis juba toimib, siis nüüd näevad nad vaeva, et ühte esimese korruse ruumi juuksurisalong sisustada. Tuba on remontimisel ning kuigi Marial on endal juuksuripaberid ette näidata, on plaan selline, et salongi tuleb soenguid lõikama keegi teine. Juuksurisalong avatakse kevadel.
Maria Karumets ja Tuljo Martin kolisid pealinnast Järvamaale seitse aastat tagasi. „Kindlasti saaks maal olla ka palgatöötaja, aga meil ei ole sellist loomust,” arutleb Karumets. „Eks meiegi oleme kalkuleerinud, et kui mõlemad käiksime täiskohaga tööl, oleks teenistus pere peale vaat et suuremgi, kuid praegu soovime ise ettevõtjatena hakkama saada.”
Elu Tallinnas ja pikad töölesõidud on mõlema jaoks läbitud etapp. Ka ei sobi Tuljo Martinile enam pealinna kiire elutempo. „Seal toimetad nagu sipelgapesas. Niipea kui korraks hoo maha võtad, jääd rongist maha,” nendib ta. „Jah, kliente suures linnas loomulikult jagus, kuid maal elavad inimesed on kuidagi tänulikumad. Sinusse suhtutakse kui abiandjasse, mitte ei proovita leida nõkse, kuidas maksmisest kõrvale hiilida.”