Kas teraviljad on iidsed väetoidud või ärritajad?

Teraviljad seeduvad paremini, kui süüa neid koos rasvas lahustuvate A- ja D-vitamiinidega. Niisiis, söö teravilja koos või, juustu või kalaga.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Küllap oleme kõik kuulnud, et rafineeritud valges jahus puuduvad elementaarsed toitained ja halvemal juhul võib töödeldud jahu ka haiguste vallandumist soodustada. Täisteratooteid seevastu esitletakse kui tervisetoitu, kuigi ka nende tarvitamisel tuleks mõnest asjast teadlik olla. Miks nii?

Kui teravilja kunagi ammu inimtoiduks tarvitama hakati, ei valmistatud seda samamoodi nagu tänapäeval. Industrialiseerimiseelsed ühiskonnad hapendasid teravilju, et neid oleks kergem seedida, ühtlasi tegi see viljas olevad vitamiinid-mineraalid kergemini omastatavaks.

Tänapäeval pritsitakse teravilja kasvuajal ränkade herbitsiididega, mis hoiavad eemal umbrohu ja kiirendavad vilja valmimist. Kahjuks kasutatakse ka Eestis viljapõldudel keskkonda, põhjavett ja elurikkust drastiliselt mõjutavaid glüfosaadipõhiseid taimekaitsemürke, mille vastu Eesti tunnustatud teadlased, biokeemikud ja toitumisspetsialistid väsimatult sõna on võtnud, kuid seni kurtidele kõrvadele.

Paraku võib eeldada, et seni, kuni teraviljalembeste eestlaste igapäevases leivaviljas on sees vähki tekitavad ja lootele toksilised taimekaitsemürgid, ei ole rahva tervise paranemist oodata.

Vilja jahvatavad tänapäeval võimsad masinad, seda vastandina kunagi tarvitatud kividele, mis rikastasid vilja kasulike räniosakestega. Mõned ökotootjad kasutavad tänapäevalgi jahu parema kvaliteedi huvides puidust osadega veskit ja kivijahvatust.

Antitoitainetest

Teraviljade valmistamise juures on tähtis teada, et kui viljas olevaid antitoitaineid pole eelnevalt fermenteerimise või leotamise teel kahjutuks tehtud, võivad need põhjustada terviseprobleeme.

Industrialiseerimis­eelsed ühiskonnad hapendasid teravilju, et neid oleks kergem seedida, ühtlasi muutis see viljas olevad vitamiinid-mineraalid kergemini omastatavaks.

Üks tuntumatest antitoitainetest on fütiinhape, mis seostub seedetraktis magneesiumi, kaltsiumi, raua, vase ja eriti tsingiga, tekitab lahustamatuid ühendeid (fütaate) ja sadestub. See takistab kehal mineraale ja vitamiine (nt B3) omastamast. Nii võibki suures koguses tänapäevasel meetodil valmistatud teraviljatoodete söömine vähendada oluliste mineraalide ressursse.

Viljas sisalduvad ensüümide inhibiitorid (takistajad) võivad ärritada kõhunääret ja seedetrakti, sest takistavad suhkru ja teraviljavalgu (gluteeni) täielikku lagundamist. See võib omakorda põhjustada allergiat ja toidutalumatust ning sellest tulenevalt seedeprobleeme ja autoimmuunhaiguste vallandumist.

Palju on olnud juttu seedumatust, opioidse (narkootilise) toimega teraviljavalgu gluteeni mõjust ajule. Väliseesti teadlane Jaak Pangsepp rääkis vereringesse jõudvatest ja vere-aju barjääri läbivatest opioidsetest valguosakestest ja nende seosest skisofreenia vallandumisega juba 1979. aastal.

On palju terviseeksperte, kes usuvad, et teraviljasid (k.a täisteraviljad) talub inimkeha halvasti ja nendest peaks täielikult hoiduma. Teatavasti on meie geenid 99,9% ulatuses välja kujunenud enne teraviljade menüüsse kaasamist ja just seepärast põhjustavadki teraviljad nii sageli terviseprobleeme.

Koopainimese söök

See uskumus on teinud populaarseks paleoliitilise (koopainimese, küti-korilase) dieedi. Selle dieedi kohaselt on kõige kasulikum tarbida toite, mida juba koopainimesed tarbisid, seega välistatakse igasugused hiljem aretatud nn neosüsivesikute kultuurid, nagu teraviljad, kaunviljad ja rafineeritud suhkrud. Küll aga tarbitakse ohtralt leht-, puu- ja juurvilju, marju, ürte, juuri, mune, kala ja vabalt kasvanud loomade liha. Paljud inimesed on paleodieedi abil oma seedimise ja tervise jälle korda saanud.

Kui teravilju siiski tarbida, tuleks neid valmistada nii, et need oleksid toitvamad ja seeduksid kergemini. Eelista võimalusel alati orgaanilisi ja hapendatud teraviljatooteid või idandeid-võrseid, vali võimalusel kivijahvatusega jahu. Samuti tuleks meeles pidada, et teraviljad seeduvad paremini, kui süüa neid koos rasvas lahustuvate A- ja D-vitamiinidega. Niisiis, söö teravilja koos või, juustu või kalaga.

Teadmiseks veel, et tatar ei ole klassikaline teravili, vaid kuulub samasse perekonda rabarberi ja hapuoblikaga. Tatra vilja nimetatakse aga hoopis pähkliks. Samuti ei kuulu tavateraviljade hulka järjest populaarsust koguv kinoa (Tšiili hanemalts) ja amarant (rebasesaba), ühtlasi ei sisalda need taimed probleemset liimvalku – gluteeni.

Tagasi üles