Puukulgur kulgeb kooskõlas loodusega

Puukulgur Raivo Moon tööhoos.

FOTO: Erakogu

Osaühingu Puukulgur omanik, töömees ja arborist ühes isikus on Raivo Moon. 2008. aastal Pärnust Muhu saarele kolinud mees töötas uues kodukohas esialgu päästeametis, aga huvi looduse vastu innustas uut ametit õppima.

„Võtsin 2014. aasta alguses Pärnumaa Kutsehariduskeskusega ühendust hetkel, kui õppetöö oli juba kaks nädalat käinud. Kuna erialale hirmsat tungi ei olnud, lubati mul liituda ja pooleteise aasta pärast sain diplomi kätte,” meenutab ta.

Moon on gümnaasiumi järel õppinud mitmes koolis, tal on majandusharidus, aga nüüd tundis ta esimest korda, et õpib eriala, mis talle tegelikult südamelähedane on. 2015. aastal alustas arboristi teenuseid pakkuv Puukulgur. Mõnda aega teenis mees paralleelselt leiba nii päästeametis kui ka arboristina, aga nüüdseks üle kahe aasta on ta pühendunud ainult puudele.

„Õppima läksin 42aastaselt, kuigi olin lugenud, et tavaliselt hakkavad arboristid neljakümneselt ametit vahetama, sest füüsiline vorm pole enam latvades ronimiseks sobiv. Mul pole seni probleemi olnud, lihtsalt võtan asja mõistusega ja pärast väga tihedat tööaega taastun rahulikult. Töö hoiab mind vormis vaimselt ja füüsiliselt. Kuigi olen terve elu sporti teinud, siis praegu pole lisa­trenni vajagi.”

Kliendid leiavad Puukulguri üles kodulehe ja Facebooki kaudu, aga parim reklaam on Mooni kinnitusel töö ise. Sageli soovitab rahulolev kunde meistrit sõpradele-tuttavatele. „Eks alguses oli tõestamist omajagu, eriti omavalitsuste puhul. Nüüd küsitakse pakkumisi üsna tihti, ju siis olen usalduse ära teeninud. Reklaami ma ei vaja, tööd on piisavalt,” kinnitab ta. Umbes pool klientidest on omavalitsused ja teine pool eraisikud.

Eesti Arboristide Ühingu esimees Piia Kivisild räägib, et sel alal tegutseb palju võhikuid, kes turgu solgivad. Moon arvab, et asi on nii ja naa.

„Arboristikal on kaks poolt, üht võib laias laastus nimetada puude hoolduseks ja teist ohtlike puude raieks. Hooldust peaks tõepoolest tegema ainult kutsetunnistusega spetsialist, aga ohtlikke puid võib maha võtta sisuliselt iga mees. Mis ei ole keelatud, on lubatud. Kapitalism paneb paika, et töö tellitakse enamasti sellelt, kes vähem raha küsib. Kui keegi langetab puid ohutult ja hästi, siis kätt ette panna ei saa. Keerulisemad puud, kus all on hooned või kõrval elektriliin, võiks muidugi maha võtta need, kelles võib päris kindel olla. Aga iga töö puhul ei pea tõesti arboristi diplomit küsima.”

Arboristikal on kaks poolt, üht võib laias laastus nimetada puude hoolduseks ja teist ohtlike puude raieks.

On ette tulnud sedagi, et Moon on kliendile öelnud, et talle vajaliku lihtsa töö tegemiseks ei ole mõtet arboristi tellida, vaid piisab tublist metsamehest. „Liigun enamasti maapiirkondades ja kuna maainimese rahakott on tavaliselt õhem kui linnaasukal, ei taha ma kedagi asjata vaesemaks teha. Häid metsamehi leiab igal pool. Ma ei hoia hammastega igast võimalikust teenistusest kinni,” kommenteerib ta.

Üks Mooni põhimõte on alati leida pöörduja murele mingi lahendus. „Mul ei ole mõtet sõita teise Eesti otsa, suunan kliendi sel juhul oma koostööpartneri juurde. Sama toimib vastupidi. Suure osa töödest teemegi koos kolleegidega. Kõrgel puu otsas toimetaval arboristil peab olema maatugi juhuks, kui midagi juhtub. Eks nipet-näpet on endalgi ette tulnud, aga õnneks mitte midagi tõsist. Pigem teen tööd kauem, aga ohutult.”

Arboristiks hakkamist pole Moonil kahetseda tulnud. „Tahan töötada väljas. Jah, vahel tuleb seda teha ka ebameeldiva ilmaga, aga mitte miski ei kaalu üles seda eufoorilist tunnet, kui sa lähed ilusal kevadpäeval kõrge puu latva, päike paistab ja linnud laulavad. Mõnele meeldivad sport­autod, mõnele napsuvõtt, mina tunnen end kõige paremini looduses,” tõdeb ta.

Populaarne

Tagasi üles