Puu tervise tagab õppinud arborist

Eesti Arboristide Ühingu esimees Piia Kivisild. Foto: Erakogu

2008. aastal asutatud Eesti Arboristide Ühingu (EAÜ) eesmärk on parandada meie asulates kasvava kõrghaljastuse seisundit, dekoratiivsust ja elujõudu; arendada puuhooldajate kutseoskusi ning kaitsta kutset omavate arboristide õigusi ja huve.

Samuti selgitada avalikkusele teaduslikult tõestatud ja puu bioloogial põhinevate puuhooldusvõtete vajalikkust, aidata omavalitsustel ja eraomanikel leida parimad lahendused ja spetsialistid nende vastutusel olevate puude hooldamiseks ning väärtustada arboristikutset. Eestis saab arboristiks õppida Luua Metsamajanduskoolis ja Pärnu Kutsehariduskeskuses.

EAÜ esimehe Piia Kivisilla kinnitusel on ühingusse kuulujad kõik professionaalid, kes pakuvad ka praktikakohti ning osalevad kutse-, eksami- ja hindamiskomisjonide töös. „Arboristid hooldavad puid kogu nende elukaare jooksul, istutavad, kastavad, teevad hooldus-, noorendus- ja kujunduslõikust, vajadusel langetavad neid, samuti toestavad ja paigaldavad puusidemeid,” selgitab ta. Et saada diplomeeritud arboristiks, tuleb teha kutse­eksam. Sellest aastast on kutseandjaks EAÜ ja eksamikeskuseks Luua Metsanduskool.

Arboristiks püüdlejal peab olema selge võsa- ja kettsaagidega töötamine, puittaimede istutamine ja ümberistutamine, puittaimede lõikamine ja raie, viljapuude hooldamine, puittaimede erihooldustööd, tõstukilt ja ronimisköitega töötamine, esmaabi andmine ja päästevõimekus ning juhtimine, juhendamine ja majandamine. Peab olema heas füüsilises vormis ega tohi karta kõrgust. Amet sobib inimesele, keda huvitavad puud, ameti omandamine läheb lihtsamalt sellel, kes on enne puid ja loodust jälginud, teab puuliike, nende käitumist.

Kui diplom käes, tuleb enne iseseisvalt teenuse pakkuma hakkamist investeerida soliidne summa. Vaja on rakmeid (300 eurot), kiivrit (160), ronimisköit (150–200), mootorsaagi (alates 200 eurost) ja teisi töövahendeid, samuti lisavahendeid, mis hõlbustavad puu otsa ronimist (500 eurot). Veel on tarvis aastaringseks kasutamiseks sobivaid tööriideid ja isikukaitsevahendeid, millele kulub veel umbes poolteist tuhat eurot. Kõik kokku teeb vähemalt 3000 eurot.

„Iga arborist kasutab ronimissüsteeme, mis teevad ronimise lihtsamaks ja kergemaks just talle. Lisateenuste pakkumiseks – okste hakkimine, kändude freesimine, jääkide äravedu – tuleb teha täiendavaid kulutusi,” selgitab Kivisild.

Ohutus ennekõike

„Neid, kes end arboristiks nimetavad, on Eestis palju, professionaale on märksa vähem. Pidevalt võib näha kuulutusi, kus pakutakse arboristi teenust, aga pakkujal puudub kutsetunnistus. Enamasti on need isikud, kes on saanud raiemehe paberid ja teinud tööd metsa langetades või on nad käinud Luual ohtlike puude langetamise koolitusel ja omandanud mõningad töövõtted, aga nad ei ole õppinud arboristid. Puu hooldusest, noorendamisest, parendamisest ja istutamisest ei tea nad midagi. Samuti puuduvad neil laiemad teadmised tööohutusest ja päästevõimekusest.

Kutsetunnistuse olemasolu saab kontrollida Kutsekoja kodulehelt, kus arboristi nime sisestades on näha, millised tunnistused tal on. Veel saab piirkonna arboristide kohta pädevat infot EAÜ lehelt (eestiarboristid.ee),” soovitab Kivisild.

Näidetest, kus libaarborist on puu lihtsalt ära rikkunud, tal puudust ei tule. „Puid on hooldatud nii halvasti, et kahe aasta pärast tuleb need langetada. On istutatud puid koos pakendiga, puu ei saa piisavalt toitaineid ja vett ning sureb. On langetatud nii, et kinnistuomaniku vara on saanud kahjustada.

Mis kõige hullem, isehakanud puuhooldaja on ohtlik iseendale ja partnerile, Eestis on olnud vähemalt üks surmaga lõppenud õnnetusjuhtum. Tavaliselt tõmbavad isehakanud arboristid teenuse hinna alla ja seda ohutuse arvelt. Arboristika on statistika kohaselt üks ohtlikumaid erialasid maailmas, seega peab spetsialist ohutust eraldi õppima. Kui eksamil ohutuse osas eksitakse, positiivset tulemust ei saa. Komisjon koosneb tegevarboristidest ja nad peavad olema veendunud, et iga kutseline arborist teeb oma tööd turvaliselt.”

Kõik Eesti kutselised arboristid ei kuulu EAÜsse ja see polegi Kivisilla sõnul eesmärk. „Ühingusse kuuluvad need, kes soovivad, et arboristi elukutse oleks jätkuvalt au sees, ning populariseerivad seda oma tegemistega. Meie liikmed arendavad arboristikat nii standardite koostamisel kui ka koolitamises ja vabatahtlikus töös. Aga on ka palju häid arboriste, kes ühingusse ei kuulu. Usun, et nad on nii aktiivsed, et lihtsalt ei jõua meie ühistesse tegemistesse panustada. Samas korraldab EAÜ koolitusi, ekskursioone ja suvepäevi kõigile arboristidele ja nendest võetakse innuga osa.”

Nõutud amet

Arboristil tööd jagub. EAÜs ja väljapool seda on arboriste, kes end ainult selle ametiga kenasti ära elatavad. „Talvel tehakse siiski muid töid lisaks, näiteks metsatööd, katuste lumest puhastamist, jääpurikate eemaldamist ja muid kõrgtöid, päästetöid jne. Osalt on põhjus selles, et puuhooldust ei saa meie kliimas aasta läbi teha, kui taimed valmistuvad talvitumiseks – augusti keskelt kuni lehtede langemiseni ja pungade puhkemisest kuni lehtede täiskasvamiseni ning soovitatavalt ka pesitsemisajal,” selgitab Kivisild.

Teenuse hinna kohta ütleb ta, et tegelikult vääriksid arboristid enamat, sest sageli täidetakse päris keerulisi ülesandeid.

„Ohtlike puude langetamise hinnad algavad 50 eurost ja ulatuvad 1000 euroni. Hind sõltub koristustööst, ligipääsetavusest, töömahust, ajakulust ja ohtlikkuse astmest. Olen küllalt näinud, kus meie arboristid osalevad kohalike omavalitsuste hangetel ja langetavad surnuaedades metallristide ja kivide juures sektsioonidena selliseid puid, mis on juba oma viis aastat surnud. Ometi ei tea, kas puu tuleb alla nii, nagu arborist plaanib, või langeb koos arboristiga. Ka kõrval asuvad puud on kõik surnud või eemaldatud ja elusa puu külge end ankurdada pole võimalik. Rääkimata tõstukil töötamisest.”

Omavalitsused tellivadki arboristidelt enamasti hooldust ja raiet, eraomanik soovib tavaliselt puid langetada. „On väga vähe eraomanikke, kes lasevad puid hooldada, sel juhul on tegemist väga puudesõbraliku omanikuga. Populaarsust kogub puude sidumine ja toestamine, tahetakse puud igal juhul säilitada ja selleks on vaja esmalt puuvõra vähendada ja alles siis saab siduda.

Haruharva on arboristidelt tahetud puude tulbastamist, et võtame kasel või kuusel kümne meetri pealt ladva maha. Sellega arborist reeglina ei nõustu ja kui säärane soov kliendil säilib, kutsutakse pigem libaarborist.”

Rahapuudus takistab

Puude professionaalne hooldus jääb sageli raha taha, seda nii omavalitsustel kui ka era­klientidel. Sama on korteriühistutega. Puud istutatakse majale liiga lähedale, mõtlemata, et puu kasvab ju suureks. 20 aasta pärast varjab puuvõra päikese ja juured kahjustavad vundamenti. Siis on võra vähendada juba väga raske. Lõigates näiteks pärna madalamaks, peaks seda kordama iga 3–5 aasta tagant,” selgitab Kivisild.

Ohtlike puude langetamise hinnad algavad 50 eurost ja ulatuvad 1000 euroni. Hind sõltub koristustööst, ligipääsetavusest, töömahust, ajakulust ja ohtlikkuse astmest.

Kõige suurem probleem on, et nõukogude ajal puid peaaegu ei hooldatud. Puud on kasvanud liiga kõrgeks, võrad on liiga madalal või kasvavad puud hoopis vales kohas. Võra tõstes ja suuri oksi tüvelt eemaldades jäävad suured lõikekohad, mis kunagi kinni ei kasva. Sealt sisenevad kahjustajad halvendavad puu seisukorda ja mõne aja möödudes muutub puu mädaniku tõttu ohtlikuks.

Tuleb ette, et aktivistid võitlevad ohtlike puude allesjätmise eest kohtades, kus ohutus peaks olema esikohal – tänava ääres või siis pargis käidavates kohtades. Varem võeti puudel massiliselt latvu maha, arvates, et probleem lahendatakse, kuid nii need Kivisilla sõnul alles algavad. Küll mitte kohe, aga kümmekonna aasta pärast.

Linnades, kus on tööle võetud arboristid või on linnaametnik saanud arboristikoolituse, on olukord palju paranenud. Üks hea näide on Kivisilla hinnangul Emajõe tänav Tartus, kus elanikud võitlesid väga halvas tervislikus olukorras olevate vahtrate allesjätmise eest, kuid siiski rajati sinna uus allee.

Kahjuks ei saa probleeme kõrghaljastuses lahendada mõne aastaga, selleks kulub paarkümmend aastat, kui mitte rohkem. Täiesti lubamatu on Kivisilla sõnul lasta puid istutada neil, kes pole selleks ette valmistatud.

„Uusistutuste probleemid algavad sellest, et istikud on kehva kvaliteediga, kasvupinnast pole piisavalt, juurekael on maetud ja juured keerdus. Seetõttu võib tekkida olukord, kus vanad puud on langetatud, aga noored puud välja läinud. Kui juba istutame, siis peame ka hooldama ja tagama sobiva kasvukeskkonna.”

Üldpilti vaadates leiab Kivisild, et kuigi Eestis on kõrghaljastus rahuldavas seisus, ootavad meid ees suured muutused. „Paistab, et 30–50 aasta pärast on enamik suuri alleepuid langetatud ning asendatud uute ja madalamatega, sest meie asulate ja linnade autostumine suureneb ning kemikaalid mürgitavad juuri.

Uusistutuste probleemid algavad sellest, et istikud on kehva kvaliteediga, kasvupinnast pole piisavalt, juurekael on maetud ja juured keerdus.

Kõrghaljastust võiks olla rohkem. Ka vanades surnuaedades on kõrghaljastus, mis vananeb ja hoolduse puudumisel langetatakse needki puud. Kes aga surnuaeda kõrghaljastust planeerib? Enamasti on sinna lubatud istutada vaid 4–5meetriseid elupuid, muud mitte. Alleepuid istutades planeeritakse neid hoida hooldatud võradena ja madalakasvulistena.”

Lõpetuseks tõdeb EAÜ esimees, et lühikese aja jooksul on Eesti arboristika palju saavutanud, välja on töötatud korralik arboristikoolitus, mis vastab maailmatasemele ja kutsestandardile.

„Rahvusvaheliselt arboriste koondavas ISAs, mille liige on ka EAÜ, hinnatakse meie arengut kõrgelt. Viimasel kogunemisel tõdeti, et mõnes riigis pole isegi 50 aastaga sellist arengut saavutatud. ISA eeskujul on plaanis väärtuslike ja elustikupuude kaardistamine, märgistamine haljastuses, et tõsta elanikkonna teadlikkust oma kodukohas ja üle Eesti. Sellest saame tagasiside, milliseid välismaiseid liike saaks edaspidi haljastuses kasutada.”