Keenia kartulid andsid esimese saagi

Riina Martinson
, Maa Elu toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keenia külaelanike tehtud mobiilipildil on näha esimene varrepistikutest kasvanud mugulasaak.
Keenia külaelanike tehtud mobiilipildil on näha esimene varrepistikutest kasvanud mugulasaak. Foto: 2 × Erakogu

Eesti kartuliteadlane Viive Rosenberg sai äsja Keeniast häid uudiseid – tema juhendamisel hilissügisel mulda pandud kartulivartest pistikud on esimese saagi kasvatanud.

Maa Elu kirjutas detsembris, et Rosenberg käis QUIN-Estonia projekti raames Keenias uurimas, kuidas võiks kartulikasvatusest saada abi sealse toidupuuduse leevendamiseks, ja aitas kohalikel külaelanikel kartulikasvatusega algust teha. Kuna kartul on Keenias veel haruldane ja mugulad külarahva jaoks kallid, toodi esimese kartulipõllukese tarbeks eemalt mägedest kartulivarsi, millest tehti pistikud ja need istutati mulda. Kohalikud jäid peenarde eest hoolitsema.

Nüüd saigi Rosenberg pildid, mis tõestavad, et esimene saak on koristatud. „Mul oli suur rõõm neid mugulaid näha, need olid esimesed tulemused, mis näitavad, et kartuli kasvatamine sellisel moel on sealsetes oludes võimalik,” ütleb ta.

Rosenberg räägib, et tema kontaktisik ja kohapealne juhendaja elab külas, kus ei ole elektrit ega ole tal ka arvutit ja seega on infovahetus äärmiselt napp ja keeruline.

„Küla keskuses on küll kohvik, kus ta saab arvutis käia, kui raha on. Meie projekt lõppes detsembris ja meilt ta enam raha ei saa. Tal ei ole isegi oma liiklusvahendit, aga vahemaad on seal pikad. Saab sõita mootorrattaga, mis muidugi maksab. Nüüd sõltub edasi kõik tema võimalustest,” jutustab Rosenberg.

Esimene kartulisaak peab idanema hakkama ja siis kasvatatakse nendest varred edaspidiseks paljundamiseks.

Selle loo juures oleval pildil nähtav varrepistikutest kasvanud saak tundub mõnele ehk kesine, aga Rosenberg jääb nähtuga väga rahule. „Meie siin Eestis oleme harjunud nägema kümneid hektareid ja sadu tonne kartuleid,” tõdeb ta. „Meil on traktorid ja põllutöömasinad, aga seal ei ole ainsatki traktorit ega põllutöömasinat, ainult konksu keeratud labidataoline kõblas. Seal ei ole isegi reha, millega saaks maad tasandada ja mulda kobestada. Põllulapid on nii väikesed, kuhu mahub mõnikümmend või mõnisada taime.”

Rosenberg ei arva, keegi esimese kartulisaagi ära sööb. „Need peavad idanema hakkama ja siis kasvatatakse nendest varred edaspidiseks paljundamiseks. Praegu on seal jahedam ja niiskem periood, mis sobib hästi pistikute juurdumiseks,” ütleb ta. „Praeguste tulemuste põhjal saab öelda, et kartuli kasvatamine seal jätkub. Kui esialgu paaris kohas asi edeneb ja nad ka vahendeid leiavad, siis hakkavad teisedki proovima.”

Et aidata kohalikel kartulikasvatust edendada, oleks Rosenbergi sõnutsi kindlasti vaja veel sinna minna, kuid selleks aastaks projektile rahastust pole. Seniks saatis ta Keenia külla fotod, millel juhised, kuidas taimi paremini istutada ja mullata.

„Kindlasti sooviksin neile õpetada mitmesuguste köögiviljade, nagu porgand, kõrvits, kurk ja lehtkapsas, kasvatamist. Nendes oludes kasvaksid köögiviljad hästi, aga neil ei ole teadmisi ega ideid. Ka lilled võiksid nende elamisi kaunistada,” räägib Rosenberg.

Külarahvas hoolitseb nende jaoks veel väga haruldaste kartulitaimede eest.
Külarahvas hoolitseb nende jaoks veel väga haruldaste kartulitaimede eest. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles