Võrumaa metsade vahel valmivad moepillid

Marek ja Iida-Leena Materasu kolisid neli aastat tagasi Võrumaale Karula kanti suuresti ka seetõttu, et ei peaks muretsema naabrite häirimise pärast. Foto: Kristina Traks

Kui Tamme talu aidast kostab päevade viisi kõva metallikolkimist, siis on teada, et pillimeister Marek Materasul on valmimas järjekordne helitoni-nimeline pill. Marek ja Iida-Leena Materasu kolisid neli aastat tagasi Võrumaale Karula kanti suuresti ka seetõttu, et siin privaatsuses rahulikult pille meisterdada, ilma et peaks muretsema naabrite häirimise pärast.

Välimuselt ufot või kahte vastamisi pandud mõlkis kaussi meenutava pilli nimega hang leiutasid šveitslased Felix Rohner ja Sabina Schärer 2000. aastal. Kaua aega olid nemad ainsad meistrid, kelle käest sellist pilli sai, ning käsitööna valmiva pilli järele pidi huviline kaua järjekorras seisma. Samuti maksid esimesed hang’id tuhandeid eurosid. Müstilise kõlaga pill sai kiiresti tänavamuusikute lemmikuks ja levis üle maailma. Nüüdseks on pill väga populaarne, suuresti just seetõttu, et seda on lihtne mängida.

Tänaseni pole pillil eestikeelset nimegi ja Marek nimetab seda helitoniks. Mõnikord on seda eesti keeles ka käsitrummiks nimetatud. Marek avastas pilli juhuslikult seitse aastat tagasi, kui Youtube’is sattus talle ette video, millest noor mees vaimustus. Nõnda, et õige pea jäid pooleli põllumajandusõpingud ja asja võttis üle pillitemaatika.

„Hakkasin uurima, kust endale sellise pilli saaksin. Mõtlesin, et palju see ikka maksta võib… Selgus aga, et pill maksab 3000 eurot ja järjekorras tuleb oodata viis aastat. Otsustasin, et teen endale ise pilli. Netist leidsin mõne valmistamisõpetuse, niimoodi katse ja eksituse meetodil valmiski mu esimene heliton, mille kõla sarnanes sellega, millest olin alguses vaimustunud,” räägib Marek.

Praeguseks on Marek pille valmistanud 50 ringis. Pooled on läinud piiri taha, pooled kõlavad Eestis.

Iida-Leena meenutab, et sellesama esimese pilliga läksid nad samal suvel Viljandi Folgile tänavamuusikutena esinema ning mängija ümber kogunes pidevalt rahvasumm. „Kohe tekkis pillile hulk huvilisi, sest siinmail polnud keegi sellist asja näinud. Oli selge, et ühe pilli valmistamisega me ei piirdu. Mõne aja pärast sündiski ettevõte Heliton Hand­crafts ja Marek hakkas pille valmistama ka teistele huvilistele,” räägib ta. Marek lisab, et sisuliselt on kõik tema pillid erinevad – palju on olnud katsetamist ja omajagu ka nässuläinud pillitoorikuid.

Poolsada pilli

Praeguseks on Marek pille valmistanud 50 ringis. Pooled on läinud piiri taha, pooled kõlavad Eestis. Kõik on isesuguse kõlaga, neid saab teha minooris või mažooris ja erineva kõlasagedusega. See on oluline siis, kui mängida helitoni koos mõne teise pilliga. Muide, igal pillil, mis Tamme talu aidast ümber ehitatud töötoas valmib, on ka nimi ja ristiemaks sageli Iida-Leena.

Kuidas metalse pilli tegemine käib? „Põhiline on püsivus. Varem tagusin pilli haamritega välja metall-lehest, nüüd olen alustanud toorikute sisseostmist. Edasi hakkan peale vormima väikeseid lohukesi, mis annavad eri tooni noodid. Noodi kõrgus sõltub sellest, mis suuruses on lohuke,” selgitab Marek. Juttu tuleb ka häälestamisest. Jah, ta häälestab metallimõlke haamritega ja teeb seda väga täpselt. Nimelt tuleks heliton aasta-kahe pärast uuesti üle vaadata, kas on vaja häälestada. See on tarvilik, et kõla oleks puhas. Metallist pill on tegelikult õrn, näiteks võib see häälest ära minna, kui maha kukub.

Marek kõneleb, et ühe pilli tegemine ehk metallitöötlemine selleks võtab aega umbes nädala ning tegemist on puhtalt füüsilise tööga. Järgneb liimimine ja häälestamine, seega kokku võtab pilli valmimine aega umbes kuu. Noote paneb Marek ühe pilli peale maksimaalselt 9.

Sedasorti pillide tegijaid on üle maailma viimasel ajal palju juurde tekkinud ja pillide hind on langenud. Heliton Handcraftsi pillide hinnad algavad 1200 eurost. Iida-Leena räägib, et ostjate seas on igasuguseid inimesi, kuid üldiselt ostavad neid mittemuusikud lihtsalt enda jaoks mängimiseks.

„Neile meeldib muusikariista kõla ja nad tahavad improviseerida. Samas ka üks kool ja noortekeskus ostsid meilt pillid, et lapsed saaksid nendel mängida,” sõnab ta. „Instrument on ise mängimiseks väga lihtne. Tuleb kätte saada nipp, kuidas heli kätte saada, edasine on juba meeleolu küsimus.”

Labidale keeled peale

Enamik Mareki helitonidest valmib konkreetsele tellijale, kuid mõnikord on ta teinud ka nii-öelda vabamüügipille – lihtsalt tahab proovida mõnd uudset kõla või helistikku, teeb pilli valmis ja paneb müüki. Iida-Leena sõnab, et üldiselt on vabamüügipille harva saadaval, sest tavaliselt tekib ostja enne, kui pilli kohta avalik info üles saab.

Osavate kätega Marek tahab aga katsetada uusi asju ja ütleb, et põhimõtteliselt saab pilli teha ükskõik millest. „Läksin kaevust vett tooma ja vaatasin: üks labidas seisab seal. Tuli mõte, et võiks ju labidale kolm keelt peale panna. Iida jagas mõtet Facebookis ja juba keegi kirjutas, et USAs üks kitarrist mängibki labidapilli peal. Kasutasin kodus olevaid käepäraseid juppe ja tegin valmis labidapilli, mis on leidnud juba uue omaniku,” jutustab Marek.

Helitoni sorti pille on netis müügil palju ja hinnadki on mitmesugused, aga eBayst ostmise suhtes on Marek ettevaatlik, sest pildi järgi ostes ei või kunagi kindel olla, millise kõlaga pilli saad. „Parem on osta nii, et tead meistrit, oled saanud tema tehtud pille kuulata või proovida. Kindlasti peab olema ostust taganemise õigus, kui selgub, et pill pole see, mis välja reklaamitud,” ütleb ta.