Pärnumaa hundikari sõitis üle mere esmaesitlusele

„Edukas hundikütt peab olema madalam kui rohi ja vaiksem kui tuul,” räägib topisemeister Janno Lang. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Õnneks jääb Tadžikistan meist hoomamatult kaugele, aga just sellest mägisest riigist levis üle ilma uudis hundirünnakust, mille ohvrid olid kaks eakat naist. Eestis valisid looduskaitse ja kultuuriga seotud ühendused ja asutused hundi rahvusloomaks. Jüripäeval saab aasta sellest otsusest, mis väärtustas metsiku ja puutumatu looduse sümboli, rahva- ja muinasjuttude peategelase.

Milline näeb võsavillem välja, milline hoiak ja silmavaade on talle iseloomulik, seda saavad sellest nädalast näha Kuressaare lossi külastajad keldrisaalis 20. märtsist avatud jahitrofeede näitusel, kuhu saarlaste trofeedele täienduseks on Pärnumaal Kergu külas tegutsev topisemeister, maailma jahindusorganisatsiooni CIC-kategooria ekspert Janno Lang toonud esimest korda kodust välja enda valmistatud 14 hunditopist. Hallivatimeestele seltsiks „luusib” seal šaakalgi, mis kui tulnukliik ajab ranniku loomapidajad endast välja, sest selle kiskjalise isu tallede ja vasikate järele näib täitmatu.

„Saaremaal on hundikollektsiooni esmaesitlus, see kari ei ole kusagil enne täies koguses väljas olnud,” räägib Lang.

Tõenäoliselt Euroopa suurim

Langi hunditopiste kogu on mitte ainult Eesti, vaid tõenäoliselt Euroopa suurim, sest teadaolevalt on Ungaris ühes muuseumis kuus hunditopist ehk üle kahe korra vähem kui meie maamehe jahitoas.

Janno Lang on toonud esimest korda kodust välja enda valmistatud 14 hunditopist.

Esimese hundi küttis Lang nõukogude ajal, tookord oli võsavillem lindprii ning tema sihikule saanut premeeriti 500 rublaga, mis oli veel 1990. aastalgi korralik raha. Aeg ja olud on nüüd teised, keskkonnaameti määratud küttimismaht oli lõppenud hundijahihooajal (kestab novembrist veebruari lõpuni) 65 isendit, kellest viis jäi tabamata ilmataadi tembutamise pärast. Kõige rohkem ehk 12 hunti kütiti Pärnumaal, kaheksa metsakutsut jahihooajal ja neli eriloa alusel.

Lang ei jõudnud lõppenud hundijahihooajal püssi palgesse panna, jahiseltsi piirkonnas oli antud kolm küttimisluba ja need said täis, kaks hunti tabati Rõusa ja üks Pärnjõe kandis.

„Kogumise eesmärki mul ei ole, aga kui õnnestub hunt tabada, valmistan talle topise näol ausamba – ikkagi majesteetlik laante kuningas,” nendib kollektsiooni omanik, kelle jahitoas vaatab vastu Pärnumaa vapiloom karu. Meie metsade mesikäppasid ongi kolm, neile lisaks must karu Kanadast Ontario järve äärest. Topistena on see üksteist salliv ja ohutu seltskond.

Eriline eksponaat on Tallinna loomaaias raugaeani elanud ilves, kelle tõi topisemeistrile 2009. aastal loomaaia direktor Mati Kaal, kelle jutu järgi võis loom oma puurist näha kuut miljonit külastajat. Kaal ei lahkunud Kergust tühjade kätega, vaid sai meistrilt vastu erakordse ilvese kolju loomaaia õppeklassi jaoks.

„See ilves sattus metsnugise lõksu noore loomana, siit viis pooleaastase kutsika teekond Tallinna loomaaeda, kus ta elas Janno nimega 22 aastat ja on üks kolmest nii vanaks elanud ilvesest maailmas,” täiendab Lang varasemat juttu ilvesest, kes jälgib klaassilmadega väikesi metsaelanikke ja linde. Vaheldusena neile on jahitoas kaugetelt retkedelt kütitud piison, sebra, Namiibia suur-kudu, must gnuu, punane lehmantiloop, tüügassiga. Lisaks kolbad, kihvad, sarved ning kahjuks mitte enam uudisloomana tuntud šaakal.

Topised on nagu metsas

Topised on valmistaja sättinud nii, nagu elaksid nad metsas edasi. Loomulikus asendis on ka hundikarja iga liige: mõni ulub, koon püsti, kuu poole, mõni on saaki haistes hüppevalmis, mõni ärevil, kollakad silmad kissis, mõni teeb vallatust, mõni peab korda. Küljeli lesib vanahunt, keda on tabanud kärntõbi, mis Langi arvates on looduse tasakaalust väljaviimise tagajärg ajast, mil metsadesse hakati lennukitelt külvama rebaste ja kährikute marutaudivastast vaktsiini. Ega vanarahvas ei pidanud hunti asjatult metsa sanitariks, kes koristas endale kõhtu haiged ja väetid loomad.

„Hundi kavalus seisneb tema võimetes, tal on kõik meeled väga hästi arenenud, tal on head kiired jalad, tohutu vastupidavus ja ta kontrollib kõik enne ära, kui ta kusagile rünnakule või lahingusse läheb, et ta sellest võitjana välja tuleks,” iseloomustab Lang looma, kelle tabamine on kütile rohkem kui kes-keda-luuremäng. „Edukas hundikütt peab olema madalam kui rohi ja vaiksem kui tuul, see tähendab – teda ei tohi olla näha ega kuulda.”