Haneparved teevad muret lennuliikluseski

Tallinna lennujaamas on tööl ornitoloog, kes lindude rännet jälgib ja lennukimeeskondadele hoiatusi väljastab. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Hüppeliselt suurenenud haneliste arv teeb lisaks põllumeestele peavalu lennuliikluseski. Nii sai näiteks kümmekond aastat tagasi Estonian Airi Boeing Tallinna lennuväljale lähenedes haneparvega kohtudes sedavõrd tõsiselt viga, et läks paariks kuuks remonti. Kuue aasta eest pidi Taani õhuturbelennuk Lääne-Eestis madallendu tehes hanedega kokkupõrke tagajärjel lausa hädamaandumise tegema.

Väiksemaid kokkupõrkeid linnuparvedega toimub loomulikult sagedamini. Mullu sai Tallinna lennuväljal kirja 40 kokkupõrget lindudega, millest ükski ei põhjustanud õhusõidukitele selliseid vigastusi, mis oleksid mõjutanud lendu. „Ehk oli hea aasta,” räägib Tallinna lennujaama lennuohutuse juht Hannus Vard.

Tallinna lennujaamas on tööl ornitoloog, kes lindude rännet jälgib ja lennukimeeskondadele hoiatusi väljastab. Lennuväljal on kohustus 13 kilomeetri raadiuses jälgida lindude liikumist ning pesitsus- ja kogunemiskohti. Lindude aktiivse rände ajal antakse pilootidele teateid, millises suunas, kui kõrgel ja kui suured parved on liikvel. Lennuki meeskond üritab parve vältida, iga kord pole see võimalik, kuid need teated aitavad pilootidel ohtu paremini märgata ja hinnata.

Vard tõdeb, et kuna õhusõidukite liikumiskiirus on suur, on isegi väikeste lindudega toimuvad kokkupõrked suure riskiga ja tekitavad õhusõidukitele vigastusi, mis võivad mõjutada lendude regulaarsust ja põhjustada ebameeldivusi reisimisel.

Maailmast võib ühe enam kõmu tekitanud lennuki ja haneparve kokkupõrkena välja tuua 2009. aastal New Yorgist õhku tõusnud US Airwaysi lennuki, millel seiskusid pärast kokkupõrget mootorid ja lennuk pidi maandama Hudsoni jõel. Õnneks pääsesid toona kõik 150 reisijat ja viis meeskonnaliiget eluga.

Põlluarendused aitavad

Tallinna lennujaama asukoht mere ja järve lähedal on looduslikult hanelistele igati ligitõmbav peatumiskoht. Ohtlike olukordade vältimiseks on põhirõhk pandud sellele, et teha lennujaama territoorium hanelistele võimalikult ebahuvitavaks kogunemiskohaks. Selleks on kraave ja tiike kinni kaetud, maa-ala kuivendatud ja muru külvamisel kasutatakse sorte, mis linde ligi ei tõmba.

„On välja töötatud spetsiaalsed murusegud, mis vähem putukaid ja neist toituvaid linde ligi meelitaksid,” seletab Vard. „Meie eesmärk ongi oma ala hanedele võimalikult ebaatraktiivseks muuta. Kui lind on juba toidu juures, on väga raske teda sealt eemale ajada.”

Viimastel aastatel on olukord Tallinna lennujaama ümbruses märgatavalt parem, kuna ümbruskonna põldudele on elamuid ehitatud, seega on kadunud lindudele sobivad toitumiskohad.

Inimese mõju

Kuna mitmed haned ja lagled on eri riikides looduskaitse all, on nende arvukus viimastel aastakümnetel tõusnud kogu Euroopas. Näiteks veel hiljuti looduskaitse all olnud valgepõsk-lagle arv on Lääne-Eestis 1960. aastate algusest tõusnud üle kümne korra.

Kevadrände ajal peatub Eestis üle 100 000 valgepõsk-lagle ja üle 80 000 suur-laukhane, mõlema linnuliigi arvukus muudkui tõuseb, seletab Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk.

Hanede looduslike vaenlaste arv on vähenenud, ka nende pesitsusalal tundras. Nende hulga ainus oluline mõjutaja ongi inimene. Lisaks jahipiirangutele soodustab inimene arvukuse kasvu rikkaliku toidubaasi tekitamise kaudu ehk suurte põldudega.

Eestis koondub põllumajandus järjest enam suurte ettevõtete kätte ja põlludki muutuvad aina avaramaks, mis on haneparvedele igati meeltmööda.

„Kui loome neile nii head tingimused, siis nad kasutavad ka. Peamine konflikt inimese ja rändepeatusi tegevate hanede-laglede-luikede vahel ongi põldudel,” nendib Kukk. „Linnud peavad pikal rändeteel peatudes saama ohutult ja kiiresti oma energiavaru täiendada. Meie üha suuremaks kasvavad ja väga toitvaid kultuure kasvatavad põllumassiivid pakuvad selleks suurepärase võimaluse.”

Eestis koondub põllumajandus järjest enam suurte ettevõtete kätte ja põlludki muutuvad aina avaramaks, see on haneparvedele igati meeltmööda. Kardavad ju linnud kiskjaid ja kui põld on väike, on suur oht, et ligidal põõsas istub rebane, linnud on äärmiselt ettevaatlikud säärase peatuskoha valikul. Kui aga põld lai ja võimalik oht kaugelt näha, on linnud julged ega karda enam isegi inimest. Haned on selgeks saanud, et too vaid paugutab ja muud moodi liiga ei tee. Pealegi on meil seis selline, et üha laienevate põldude taustal väheneb seal töötavate inimeste ehk lindude segajate arv.

Ohjeldamiskava

Eestis on hanede ja laglede kevad- ja sügisrände ajal põllukultuuridele tekitatud kahju aasta-aastalt suurem. Et seda vähendada, alustas Keskkonnaamet tegevuskava koostamist.

Tegevuskava on suunatud hallhane, rabahane, suur-laukhane, valgepõsk-lagle ja kanada lag­lega seotud probleemide lahendamiseks ning eesmärk on huvitatud osapooltega – põllumehed, jahimehed, ornitoloogid – kokku leppida, kuhu liikuma hakata. Kas tuleks suunata linnud mujale sööma või suurendada jahti või neid rohkem heidutada.

„Peame leidma kompromissi eri huvigruppide vahel. Milline variant kokku lepitakse, ei oska mina küll praegu öelda,” sõnab Kukk.