Külamees plaanib avada ekstreemspordikeskuse

„Oleme Väätsal üksteist aastat talviti järvega tegelenud, kuid suvel oli piirkond nukralt tühi. Sealt tekkiski aastaid tagasi mõte, et peaksin midagi ette võtma,” sõnab Igor Roosmaa. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kui Väätsa mees Igor Roosmaa saab oma tahtmise, tervitatakse kohalikul paisjärvel 2019. aasta suve veelauapargis lainelauaga surfates, aerusurfilaual tasakaalu harjutades ja batuudilt vettehüppeid tehes.

Valmimas on omanäoline ekstreemspordikeskus – Väätsa veelauapark.

Soojakust abihooneks

Kui eelmisel aastal sai järve äärde paika veelauapargi põhiosa: veelauaga sõitmist võimaldavad postid ja neid ühendav kaabliliin, siis edasi pühendus ettevõtja, MTÜd Väätsa Kultuuri- ja Spordiklubi SID esindav Igor Roosmaa järve äärde abihoone ehitamisele. „Ostsin kaks mahakantud ehitussoojakut,” selgitab ta. „Neid sai natukene kõpitsetud, katus ja vooder peale pandud ning L-tähe kujuliselt omavahel ühendatud. Püsivat küttesüsteemi hoonel veel ei ole, kuid õhksoojuspump on paigaldamisel.”

Valminud hoones hoitakse varustust, kuid mitte ainult. Hoone ühest osast leiab klassikalise, puuküttega kerisega Soome sauna. Teise ossa, suurte maani akende juurde on aga planeeritud kohvik, kus pakutakse jäätist ja karastusjooke.

Sisenejal tasub tähele panna detaile. Kunagiste soojakute laest leiab valgustiks muudetud lohesurfilaua, kohe-kohe valmivad kohvikuossa vanadest surfikiivritest lambikuplid. Eesmärk on suvine meeleolu, mitte kipsplaaditud seinad ja igav kontorimööbel.

Hoone ees on suur terrass ning kevade lähenedes peaksid sinna paika saama välilauad ja -toolid.

Veelauaparki on tasapisi juurde muretsetud vee peal sõitmiseks vajalikku varustust. Olemas on kümme kalipsot ja kolm lauakomplekti: noortele-lastele, naistele ja täiskasvanud meestele. „Millele nõudlust on, seda soetame kohe pargile juurde,” kinnitab Roosmaa. „Näiteks kui inimene tõesti kardab lauaga sõita, siis neile on pakkuda nelja inimest mahutav järelveetav batuut, mida saab veelauapargi liiniga ühendada.”

Igor Roosmaa tunnistab, et Väätsa veelauapargiga seotud mõtteid on tal peas mustmiljon. Jõuaks vaid kõik teoks teha. „Eesti suvi on heitlik, seepärast on meil kindlasti vaja veel üht varjualust, näiteks aiamaja. See annaks võimaluse kevadhooaega varajasemaks muuta ja sügishooaega pikendada,” arutleb ta.

Roosmaa plaani kohaselt töötaks park siiski aasta läbi. Talvel saab kasutada sauna ja karastada end jääaugus, suvel asendab sellist karastust välidušš või suplus järves. Sobiva ilmaga saaks jää peal veelauapargi trossiliini ära kasutades lumelauaga talisurfi harrastada.

Suvel loomulikult on lugu teine: järve paigaldatakse tõsisemate harrastajate tarbeks ekstreemspordirajatised (näiteks hüpped), paika saab maapealne ja järvele veepealne batuudikeskus. See koosneb kuuemeetrisest põrkebatuudist ja jooksupalgist, katapuldist ja liumäest.

Soov tuntust kasvatada

Viimasel aastal peaaegu kogu oma vaba aja veelauapargi ehitamisele kulutanud Igor Roosmaa ise eriline veespordiproff ei ole. Tõele au andes pole peremees kordagi oma pargis veelauagagi sõitnud. Kuid ekstreemspordi harrastaja on ta küll, tema ampluaas on kiiresti liikuvad masinad, vahet pole, kas neil on all neli või vähem ratast, liikugu need suuskadel või lintidel. Kohalikud teavad teda ennekõike talviste jäärajavõistluste korraldamiste järgi.

„Oleme Väätsal üksteist aastat talviti järvega tegelenud, kuid suvel oli kogu piirkond nukralt tühi. Sealt tekkiski aastaid tagasi mõte, et peaksin midagi ette võtma,” meenutab ta. „Nüüd olemegi uue pargi avamise eel.”

Väätsa veelauapargi trossiliin maksis üle 38 000 euro, Leader-projekti toetus oli 24 000 eurot. Kogu pargi peale on julgelt teist samapalju kulunud.

Kesk-Eestis pole seni veelauaparki olnud. Igor Roosmaa loodab, et inimesed võtavad nad omaks ja pargil hakkab hästi minema. Suviseks ajaks on plaan palgata lisatööjõudu.

Väätsa veelauapark ei ole mõeldud vaid ekstreemspordi harrastajale. Igor Roosmaa näeb klientidena ka tavalisi puhkajaid, järve ääres jalutajaid ja teisi. Spordihuviliste tarbeks korraldaks ta hea meelega mitmeetapilisi jooksu- või jalgrattaspordisarju, park jääks ürituste peakorteriks, stardi- ja finišialaks. „Soovin võimalikult palju eriilmelisi üritusi veelauapargiga siduda,” kõneleb ta. „Kui midagi ei toimu, siis teeme nii, et ikka toimuks. Paneme muusika mängima, grilli tööle ja laseme inimesed veele. Pikniku pidamiseks on ümbruskonnas roheala piisavalt. Rõhutan siiski, et veelauapark on mõeldud ennekõike spordiks, mitte aga ujumisrannaks, see asub järve teises otsas.”

Eelmisel aastal said huvilised pooleli olevat parki proovida ning neid oli omajagu. Pole mingit kahtlust, et tänavuseks aasta külaks kandideerival Väätsal elavad ettevõtlikud inimesed. Talvine lumememmede paraad, suvine kortermajade festival, pürgimine kosmosekooliks, jõulukuine vaateakende kaunistamine – need on mõned ettevõtmised, millega sealne kogukond on hakkama saanud. Nüüd siis ka veelauapark.

KommentaarID

Piret Sihver, Järvamaa turismiinfokeskuse infokonsultant:

Alati on põnev, kui maakonda lisandub mõni uus objekt.
Kui selline teenus maakonda ilmub, järelikult on sellele tarbijaid. Ei saa öelda, et turismiinfokeskusesse satub tihti ekstreemspordi kohta küsivaid turiste. Selle teenuse tarbijail on oma sotsiaalne võrgustik, kus info levib. Paljuski on teenus loodud just kohalikke noori silmas pidades.
Nüüd sõltubki veepargi saatus edaspidisest, kuidas teenust müüakse, kas turundatakse pigem laiemalt väljapoole või omadele. Näiteks Türi elamuspark haakus loomise hetkest teiste ümberkaudsete turismiobjektidega ja alustas teenuse pakkumist pakettides „Üks tee, mitu sõpra!”.
Kohe esimesel aastal leidis tee sinna üle tuhande kliendi. Vaevalt et suust suhu reklaam üksnes kohalike hulgas oleks sellise tulemuseni viinud. Kasu said nii elamuspark kui ka piirkonna teised ettevõtted.

Sulo Särkinen, Türi Elamuspargi eestvedaja:

Mida soovitada ühele alustavale ekstreemspordi turismiettevõtjale? Ka Türi Elamuspark on alles lapsekingades ja õpib käima. Aga karta ei tasu, sest ekstreemspordihuvilised ei karda, vaid tahavadki kogeda põnevust, uudsust ja natuke adrenaliini.
Veelauapargi mõte on väga hea ja kui selle ümber lisanduvad muud tegevusvõimalused suurtele ja väikestele, siis kindlasti kliente jätkub. Väätsa järve äärne on saanud kergliiklusteed, petangiväljakud, rannavolleväljakud, jõusaali, need teevad turistile heameelt.
Mida enda näitel välja tuua? Kuna Türi pargi idee võtsid hästi vastu nii elanikud, vallavalitsus kui ka vallavolikogu, siis minul takistusi polnud. Vald aitas nõu ja jõuga. Samuti kaasasime palju vabatahtlikke. Eesti Ringhäälingumuuseum ja Wile Alpaca farm aitasid teha koolinoorte ekskursioonipaketid, see tõi kohe avamisest peale meile palju kliente.
Julgust kogusin tegelikult kuus aastat, enne kui hakkasin ideed sõpradele, tuttavatele, ettevõtjatele ja valla inimestele tutvustama. Saades tuge ja innustust, uurisin, kuidas teistel seiklusparkidel üle Eesti läheb. Selgus, et nad majandavad ära ning minu mõte polnudki nüüd suurt äri teha, vaid luua kogukonda uus ja põnev võimalus.
Mis seal salata, elamuspargi loomiseks tuli kõvasti laenu võtta. Padjapüüri ega sokisahtlisse polnud mul midagi kogutud. Ka tänavu uute atraktsioonide ehituseks ja elektri toomiseks võtsin uue laenu. Et elamuspark hakkaks tulu tooma, peaks samadel tingimustel, ilma amortisatsiooni arvestamata ja sama suure klientuuriga (2500 kuni 3000 külastajat) töötama veel vähemalt viis aastat.

Veelauapargid

Veelauaparke on Eestis teisigi. Otepää pargi juhataja Aivar Kullamaa on Järva Teatajale selgitanud, et Eestis tehti veelauaspordiga algust 13 tagasi Tartus Anne kanalil. „Park oli avatud kaks aastat. Seade oli toodetud Saksamaal, sellega oli alatasa probleeme ja varuosad jõudsid kohale suure viivitusega. Mõni aasta hiljem toodi seadmete tootmine Tartusse. See on praegu seadmete tootmise tipp maailmas,” lausus ta.
Ridamisi lisandus parke – Rahingele, Harkusse, Pärnu jõe suudmesse, Männikule, Viljandisse Paala järvele, seitse aastat tagasi Otepääle ja viis aastat tagasi Tõrvasse. Kolm neist on Kullamaa teada seni end välja vedanud.
„See on lahe ala, mille saab ühe veelkäiguga selgeks ja mis jääb külge terveks eluks,” ütles ta. „Paras on veelauaspordiga alustada seitsmeaastaselt, tagumine aeg alustada on 65aastaselt. See loob aluse hilisemaks lumelaua-, surfilaua-, aerusurfi- ja rulasõiduks. Puhas selle sajandi noorte fun-sport, ei higi ega pisaraid.”
Väätsa järve äärde veelauapargi rajamisele eelnes rannaala korrastus. 2017. aasta suvel kõneles toonane Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, et tegevuspargi rajamise eesmärk on panna inimesed rohkem liikuma ja pikendada valgustuse toel spordirajatiste kasutusaega. „Tahame, et inimesed saaksid ka pimedal ajal käia rannaalal jooksmas, rattaga sõitmas, suusatamas, jõutrenni tegemas ning võrk- ja jalgpalli mängimas,” lausus ta.
Rannaala kavandi kogumaksumus oli 190 000 eurot, millest 58 000 eurot sai Väätsa vald Lõuna-Järvamaa koostöökogu meetmest.
Valmisid küngaste ja viraažidega rattarada (pump-track-rada), rannajalgpalliväljak, mille sai teisaldatavate postidega muuta kolmeks rannavõrkpalliväljakuks. Veel ehitas vald järve kaldale kõnniteed, kaks petangiväljakut, remontis järve keskel asuva saare silda, paigaldas grillimaja ja valgustuse.
Küllap kerkib edaspidi rannaalale veel ekstreemspordirajatisi. „Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskusega võistlema ei hakka, kuid võib öelda, et Väätsal areneb teine suurem Järvamaa vaba aja ja sportimise piirkond,” ütles Läänemets.