Igal metsaomanikul on omad kevademärgid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vahtramahla järgi võtta, algab metsas kevad juba veebruaris.
Helistasin eelmisel nädalal päris mitmele metsaomanikule, et küsida, mis kevademärke nad oma metsas juba märganud on. Osa neist ei osanud midagi ütelda, kuna pole metsa asja olnud. Kel metsatööd pooleli, rääkisid muu hulgas sellest, et taliteed peavad tänavu hästi vastu.
Ilmastik on selline, et jalgsi käijat kannab lumi ka tavalise hange peal isegi siis, kui kõrval loigud.
Samal ajal, kui põhiline metsamineku asine eesmärk on praegusel ajal metsa ülestöötamine, käivad seal ka need, kes varuvad ravimteede koostisosi – näiteks pohlalehti ja rahvasuus kasekäsnaks nimetatud musta pässikut.
Urvad on juba välja veninud
Raplamaa Velise metsaomanikult Kalev Tihkanilt küsisin kuuseokaste varisemise aega, kuna teadsin, et ta varasematel aastatel on seda jälginud. Massilist okaste langetamist oli ta märganud kuuvahetuse paiku. Meil Rapla külje all ja Lõuna-Eestiski märgati seda Eesti sünnipäeval ehk umbes nädal varem kui tavaliselt.
Kui rahvasuus levinud ütlust järgida, peaks okaste varisemisest minema veel 40 päeva, enne kui lumi läinud. Meie kandis on see vahemik lühem, pigem 30–35 päeva kandis.
„Mina märkasin, et eriti lepaurvad, aga ka sarapuuurvad olid juba veebruari lõpus nii-öelda välja veninud. Oleks soojad ilmad jätkunud, oleks kindlasti juba tolmlemine käinud,” rääkis Kalev Tihkan. Sellist urbade seisu peab ta pigem varajaseks: „Märtsikuusse sobiks see justnagu rohkem kui veebruari.”
Kevademärk on ta sõnul tavaliselt ka tihaste eriline elevus, aga seda pole Kalev Tihkan seni veel oma Kesk-Eestisse jäävas metsas märganud.
Vaher annab mahla
„Musträhn on muutunud häälekaks – just nüüd viimasel nädalal,” rääkis oma kevademärkidest Raplamaa-Harjumaa piiril tegutsev metsaomanik Taavi Ehrpais.
Vahtramahla hakkas ta koguma juba veebruari sulailmadega. „Siis, kui veebruari keskel oli soojem nädal, jooksis mahl väga hästi. Vahtramahla ei tule niisugustes kogustes nagu kasemahla, aga mina võtan seda kuuelt puult. Üldse kokku olen seda siiani saanud paarkümmend liitrit.”
Kui läheb külmemaks, tuleb mahlavõtuga paus, kuid soojemate ilmadega mahlajooks jätkub. Seda, et esimesed liitrid kogunesid nii vara, Taavi Ehrpais erakordseks ei pea – tavaliselt on ikka veebruaris mõni sulailmaga nädal, mil vahtral mahl liikuma hakkab.
Kevademärgiks võiks lugeda ka seda, kui metsaomanik metsa istutamisele mõtleb. „Tegin istutajatega kokkuleppeid. Nemad küsivad, millal siis algab, aga seda ütelda ei saa. Eelmisel aastal algas 10. aprilli paiku, üle-eelmisel 3. aprillil ja on olnud aastaid, kus istutada saab alles aprilli teises pooles. Üldine reegel on, et mida varem, seda parem,” ütles Taavi Ehrpais.
Näsiniin õitseb
Pärnumaa metsaomanik Tiit Kosenkranius tunnistas, et tema tähelepanu on kulunud põhiliselt masinaehitusele – Usewoodi väiketraktoreid (harvester, kokkuvedaja ja kombimasinad) pannakse nüüd kokku Eestis. „Eks üks ja teine võtab vahtramahla ja näsiniin hakkab õitsema,” ütles ta kevademärkide kohta üldisemalt. (Näsiniine õitsemist Jõgevamaal on märkinud vaatlejad Laine ja Vello Keppart oma veebruari lõpu ja märtsi alguse ülevaates looduskalender.ee-s.)
Kui rahvasuus levinud ütlust järgida, peaks okaste varisemisest minema veel 40 päeva, enne kui lumi läinud.
Kuuseokaste varisemise kohta ei osanud Tiit Kosenkranius midagi öelda, aga ta rääkis, kuidas ta naine oli ühel päeval märganud, et mõne kuuse all on maas mitte ainult okkad, vaid ka kuuse kasvud – terve kuusealune täis. Arutasime, mis selle põhjus võib olla, aga päris selgust ei saanud. Raamatutes on kirjutatud, et näiteks võib „katkutud” kuusekasvude taga olla orav, kes käbinappuse korral sööb niimoodi kuuse pungasid, mille poole ta käbirohkeil aastail ei vaatagi. Seos võiks olla, kui arvestada, et kuuse head käbiaastad korduvad iga viie-seitsme aasta järel ja üks käbirohke aasta alles oli. 2017. aastal oli kuuskedel nii palju käbisid, et Eestis märgati käbilindude invasiooni.
Pasknäär ajab udujuttu
Viljandimaa metsaomanikud Anne ja Mihkel Maala rääkisid, kuidas aina rohkem hakkavad silma ja kõrvu linnud. „Pasknäär hakkas paar nädalat tagasi hääli tegema. Ta on nagu ootel ja siis ühel hetkel kostab igasuguseid häälitsusi, teiste lindude laulu ja muud sellist. See on just kevadel üks niisugune aeg – hiljem kaob imiteerimine tal ära,” tõi näiteks Mihkel Maala.
Linnuraamatust saab lugeda pasknääri kevadisest laulust – „mahedad kurguhäälsed vileread ja tasane kädin, milles leidub mõne kohaliku linnuliigi järeleaimamistki...”
Just me rääkimise hommikul oli Mihkel kuulnud esimest korda lõokest. Viud saabusid sinnakanti umbes nädal tagasi ja kohal oli ka sookurg.
„Ronkade kurameerimine jääb väga talveaega. Aga näiteks rohevint, kes on meil ka olemas talv läbi, just nüüd laseb lõbuga oma laulu „šrrüüi-šrrüüi”. Niimoodi järjest neid märke kogu aeg koguneb.”
Maalade pere on üks neist, kes ka juba veebruari keskel vahtramahla võttis. Anne rääkis, et suurt kuupäevade ülesmärkimist pole olnud, aga üldiselt fikseerib silm ka kuuseokaste varisemist. „Kui põllumees pole, siis nii väga täpselt pole vaja teada, millal lumi ära läheb. Aga ühel aastal jälgisin seda ja siis läks lume sulamine päris täpselt vanarahva ütlemisega kokku.”
Metsloomad liikvel
„Minu kevademärk oli aga see, et eelmisel kevadel istutatud kuused sulasid lume seest välja ja kohe olid need ladvad, mis jäid Cervacoliga üle tegemata, söödud ka,” jutustas Anne Maala – metskitsede arvukus on jälle üleval ja metsaomanikel tuleb oma metsakultuure kaitsta. Erametsaliit õhutab, et metsaomanikud kultuuride kahjustamist fikseeriksid ja sellest märku annaksid, et saaks kahjustuste ulatusest paremini ülevaadet. Anne ütles, et õnneks nende istutustööst läks kitsedele ainult üks serv.
Mihkel Maala rääkis, kuidas alates veebruari lõpust hakkavad lumel silma ilveste paaris jäljed. Samal ajal kurameerivad ka rebased. Huntide jooksuaeg oli varem, jääb pigem jaanuari-veebruari.
Aasta loom kobras pole kevade ootel väga teistmoodi käituma hakanud, kuna tänavu talvel on koprad käinud kogu aeg ka pesast väljas.
„Kui on väga ränk talv, kogub kobras suured toiduvarud ja jääb talveks pesasse. Seekord eriti varusid ei korjatud. Ju tal oli kohe plaan, et käib talv läbi väljas,” ütles Mihkel. „Eks huntide ja ilveste jälgi ole seal lähikonnas ka just sellepärast. Nood loodavad, et mõni kobras on hooletu ja jääb kätte.”