Vineerkaantega märkmikest tuhandete mööblikomplektideni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enam kui poolesaja töötajaga osaühingus Harviker toodetakse Põhjamaades kõrgelt hinnatud lasteaia- ja koolimööblit ning kasepuidust mööblidetaile USA turule. Lisaks arendatakse enda kaubamärki Junior Living.
Peale tootlikkuse suurendamise peavad ettevõtte juhid oluliseks töötajatele meeldiva töökeskkonna loomist ja püüavad noortelegi tõestada, et mööblitööstus on eneseteostuseks sobilik valdkond.
Kõik algas juhusest
Rapla vallas Jaluse külas tegutseva osaühingu Harviker ajalugu ulatub mitmekümne aasta taha, kui ettevõtte omanik ja üks kahest juhatuse liikmest Siiri Tamm oli alles Saku keskkooli 11. klassi õpilane. „Kooli saabus Hollandist humanitaarabi ja üks autojuhtidest pandi meie koju ööbima. Oli selline vahva väikest kasvu suurte silmade ja lokkis peaga puukingadega energiline mees, kes leidis, et siin on hakkajaid inimesi, kes võiksid lisa teenida, ja temal omakorda Hollandis kontaktid, nii et peaks midagi tegema hakkama. Mõeldud-tehtud, esimene projekt oli vineerkaantega märkmikud,” meenutab Tamm ja otsib sahtlipõhjast välja kaugetest aegadest pärit hästi säilinud näidise. „Neid läks Hollandisse päris palju. Oli erinevas mõõdus tavalisi ja kaunistustega, näiteks ettevõtete logodega märkmikke.”
Tasapisi neiu enda tehtud käsitöötoodete valik laienes, lisandusid pildihoidjad ja lihtsamad suveniirid. Kuna aga käsitsi tehes tuleb piir ette, hakkas ta kohalikest puidutöökodadest teenust ostma. 1995. aastal asutas ta oma ettevõtte. „Tollal oli valdav, et ostetakse valmisfirma koos nimega. Pakutavad firmanimed olid üsna kentsakad, Harviker oli neist kõige lihtsam ja neutraalsem,” kommenteerib Tamm.
Eelneva kokkuvõtteks tõdeb ta, et mööblitööstur sai temast juhuse tõttu. „Kui Hollandi autojuht oleks mind suunanud näiteks riide- või toiduainetööstuse poole, võinuks kõik teisiti minna.”
Nipsasjade juurest jõudis Harviker peagi mööblini. „Hakati tellima Euroopas tol ajal hästi populaarset viimistlemata männist mööblit. Pidin otsima valmistajaid, see oli päris keeruline. Ega mind, noort naist, kolhoosiajast muutumatuna püsinud töökodades kuigi tõsiselt võetud. Tellimuste õigeaegse täitmisega oli pidevalt probleeme. Õnneks sain kampa Harvikeri praeguse teise juhatuse liikme, meie tootmise ja arengu eest vastutava Harry Grünbergi, kellega otsustasime, et hakkama ise tootma.
1997. aastal avasimegi esimese väikese puidutöökoja Saku sovhoosi endises 400ruutmeetrises garaažis. Osa töid saime tehtud enda seadmetega, osa tuli sisse osta. Aga kliendid olid rahul, tellimusi lisandus ja vajasime täiendavat tootmispinda. Leidsime rendipinna Juuliku külas, praeguse Nurmiko aiandi läheduses, aga peagi saabus aeg, kus tööd oli rendipinnal jätkamiseks liiga palju.”
Kõik ekspordiks
Raplamaale Jalusele koliti 2003. aastal, kui osteti endise Järlepa kalkunikasvatuse 12hektarine kinnistu ja hooned. „Mööblitööstus vajab suuri investeeringuid ja neid tasub teha püsivalt enda omandis olevatesse hoonetesse,” põhjendab Tamm. Suurem osa teenitud rahast ongi ettevõtte arendamisse investeeritud. Nüüdseks on Harvikeril tootmis- ja laopinda 7500 ruutmeetri ringis.
Muutunud on ka tootevalik. Kui alustati männi- ja jätkati kasemööbliga, siis praeguseks on välja kujunenud kaks suunda: vineerist kooli- ja lasteaiamööbel ning kasepuidust mööblidetailid.
„Varustame Soome, Rootsi, Norra ja Taani koole ja lasteaedu mööbliga. Teeme allhanget Rootsi ettevõttele, mis on meie tooteid hangete kaudu edukalt müünud. Iseseisvalt oleks Eesti firmal nendes hangetes keeruline osaleda. Harvikeri tootenimistus on üle viie tuhande artikli, mille põhjal siis konkreetsed tellimused moodustuvad. Suuri partiisid me lattu ei tooda ja eraldi müügiosakonda meil pole. Meie oskame hästi toota, rootslastest äripartnerid hästi müüa,” kõneleb Tamm talle kuuluva ettevõtte argipäevast.
Koostöö laabumiseks välismaiste partneritega tuleb olla avatud, pidada kinni tähtaegadest ja kvaliteedist. Harvikeris toodetud lasteaia- ja koolimööbel on enam kui saja tuhande Põhjamaades kasvava lapse igapäevases kasutuses.
Teine pool toodangust ehk kasepuidust mööblidetailid saadetakse USAsse. Sealse majanduskriisiga seoses elas Harviker üle raske perioodi, mil ajutiselt tuli pool tootmist peatada ja inimesi koondada. „Kriisiajal mõtleb tarbija viimasena uuele mööblile. Õnneks sealne majandus taastus,” on Tamm rahul.
Maapiirkonnas tegutsemisel on linnaga võrreldes kindlasti miinuseid, aga plussid kaaluvad need Harvikeri juhtide sõnul jõuliselt üles.
Põhjamaadesse eksporditava ühiskondliku mööbli osas pole säärast kõikumist ette tulnud. Praegu on eriti hea seis, sest seoses sisserännanutega rahvaarv kasvab, kõiki lapsi tuleb hoida ja koolitada ning selleks on kõige muu kõrval vaja ka mööblit. Lähema kahe aasta jooksul ehitatakse üksinda Rootsis väidetavalt 300 uut lasteaeda, lisaks teised riigid.
„Meie Rootsi partner teeb energiliselt tööd, et võimalikult paljud uued lasteaiad sisustataks meie mööbliga,” liitub jutuajamisega Harvikeri teine juhatuse liige Harry Grünberg.
Allhankele lisaks arendab Harviker jõudumööda päris enda kaubamärki Junior Living, mille alt pakutakse kahte lastemööbli kollektsiooni.
„Müüme seda interneti kaudu, ostjaid on olnud USAst, Eestist ja mujalt Euroopast. Praegu ongi see ainus võimalus kodumaal meie tooteid osta,” tunnistab Tamm. Oma kaubamärk on jäänud veidi tagaplaanile, sest kogu aur kulub allhankele. „Tagasikäiku ei ole, sest tunnetame konkurentsi juba isegi Põhjamaade, mitte ainult Leedu või Poola tootjate poolt. Kui meie eesmärk oleks läbi lüüa tavapärases jaekaubanduses, oleks olukord keerulisem.”
Tootlikkus peab kasvama
Viimastel aastatel on Harvikeri palgafond kasvanud üle kümnendiku, aga palgaralliga siin kaasa ei minda, iga tõus peab olema põhjendatud. Tasu suureneb ainult käsikäes tootlikkuse tõusuga, sest toodete väljamüügihind pole kümne aasta jooksul sisuliselt tõusnud.
„Oleme tehnoloogiat järjepidevalt uuendanud, see on ainuke viis, kuidas tootlikkust suurendada, aga praegu me väga aktiivselt seadmeid juurde ei otsi. Lisada saame ehk robotiseerimise lahendusi. Enamik seadmepargist on arvuti teel juhitav, aga inimene ei kao kuhugi, tema peab roboti tööd koordineerima ja kvaliteedi tagamisel on inimene ikkagi veel asendamatu. Suund on selline, et töö täpsuse ja kiiruse annavad seadmed, aga inimene vastutab terviku eest,” on Grünberg veendunud. Tamm lisab, et väga tähtis on, kui maksimaalselt ettevõtte juhid suudavad tehnoloogia ja inimeste potentsiaali ära kasutada.
Mõlemad rõhutavad, et üks ettevõtte siht on olla hea tööandja ja siingi on arenguruumi. „Vähem rasket füüsilist tööd ja stressi, hea töökeskkond, et inimene tuleks tööle rõõmsa meelega ja tahaks endast parima anda,” loetlevad nad. „Püüame tootmist muuta huvitavamaks noortegi jaoks. Nad peavad nägema, et mööblitööstuses saab ennast teostada ja meil pole tegemist algeliste töövõtete ja -vahenditega. Õnneks on noori ikka lisandunud ja meie neid küll lumehelbekesteks ei nimeta.”
Enamik seadmepargist on arvuti teel juhitav, aga inimene ei kao kuhugi, tema peab roboti tööd koordineerima
Maal eeliseid jagub
Maapiirkonnas tegutsemisel on linnaga võrreldes kindlasti miinuseid, aga plussid kaaluvad need Harvikeri juhtide sõnul jõuliselt üles. „Oleme saanud tänu suurele territooriumile kiiresti laieneda. Eelnevalt oli siin olemas vajalik elektrivõimsus. Samuti asume ikkagi keskustele suhteliselt lähedal: Raplasse ja Kohilasse tuleb sõita 15 kuni 20, Tallinna kesklinna 45 minutit. Asume kaunis looduskeskkonnas, oleme kärast-mürast eemal. Miinus on muidugi asjaolu, et töötajad peavad leppima, et peale väikese poe ja lasteaia siinkandis muud infrastruktuuri pole. Söögikohad, arstiabi, postkontor jms on keskustes, kõik vajalik tuleb kaasa võtta,” selgitab Grünberg. Tööl käiakse Harvikeris 30 kilomeetri raadiusest, töötajaid on 53.
Tasapisi hakkavad inimesed jälle eelistama töökohta elukoha lähedal. Palgad ühtlustuvad ja sõit linna on muutunud sedavõrd tülikaks, et seda püütakse vältida. Häid töötajaid tuleb sellegipoolest tikutulega taga otsida. Suuremas osas õpetatakse Harvikeris uued tulijad ise välja.
Neli aastat tagasi sai Harviker Raplamaa kõrgeima ettevõtlustunnustuse „Äritegu 2015”. Kuigi firmajuhid ise elavad pealinna külje all, tahavad nad toetada ettevõtte asukoha lähedal elavate inimeste tegemisi. Koostööd tehakse näiteks Raplamaa kirikumuusika festivaliga ja läinud nädalavahetusel Raplas toimunud esimese Naiste Ööde filmifestivaliga. Eelmisel aastal, kui ERSO andis üle Eesti sada kontserti, siis ainuke kontsert Raplamaal toimus just Harvikeri tehases. „Toetame kohalikku sporti ja kultuuri ning peame Raplamaal toimuvat oluliseks,” kinnitab Tamm.