Karjakasvatajatel on kevadel kiire

Vasikas, kes nägi ilmavalgust intervjuu ajal.

FOTO: Kristina Traks

Karjakasvatajatel on praegu kiire ja ilus aeg – loomad poegivad. Nõnda on Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt parimateks karjakasvatajateks tunnistatud Tiina ja Ivo Tomsoni laudas, kus loomade arv suureneb iga päevaga. „Tema on Kersti, meie selle aasta esimene vasikas, sündinud vabariigi aastapäeval,” tutvustab Tiina neli päeva tagasi sündinud vasikat.

Karja suurus muutub praegu lausa minutitega – intervjuu ajal näeb ilmavalgust järjekordne vasikas. Enamasti saavad veised poegimisega ise hakkama, kuid silm tuleb ikkagi peal hoida. On tavapärane, et Tiina või Ivo öösel üles ärgates kohe telefoni haaravad, et valvesüsteemi kaudu vaadata, ega keegi laudas abi ei vaja. „Eriti esmapoegijaid tuleb jälgida tähelepanelikult. Seda enam, et vasikas on lihaveisekasvatuses ainuke tulukoht,” selgitab Tiina. „Veterinaari abi läheb siiski õnneks harva vaja.”

Kiire aeg kestab kaks kuud ja sündima peaks 50 vasikat. Suve veedavad Kersti ja teised vasikad koos emadega karjamaal. „Loodetavasti tuleb palju tüdrukuid. Lehmikud jätame endale, pullid lähevad müüki kas tõuloomadena või lihaks,” selgitab Tiina. Kui vähegi võimalik, üritavad nad lehmikud ja paremad pullid müüa tõuloomadeks, sest hinnavõit on suur. Hilissügisel lehmikut müües ei ole väga palju tema peale kulutatud ja hea tõulehmiku eest saab 1300–1500 eurot. Aga kui ei õnnestu müüa tõuloomaks, peetakse loom ületalve ja suvel karjamaal, müüakse 1,5aastaselt ja saadakse 900–1000 eurot.

Sõbralikud angused

Kari koosneb puhtatõulistest aberdiini-anguse tõugu lihaveistest, sellest ka ettevõtte nimi – Vilsi Angus. Seda tõugu lihaveised on Eestis levinud, see on kõige kasvatatum tõug ja sobib hästi rohumaaveisena pidamiseks. Ivo ütleb, et tõul on mitu eelist – näiteks saavad nad teist tõugu veistest varem suguküpseks. „Kui paljusid teist tõugu veiseid peab kaks aastat kasvatama, enne kui paaritada saab, siis angustel on veidi üle aastaselt juba vajalik kaal käes ja nad saab lasta pulliga karjamaale. Võit võrreldes teistega on 9–10 kuud.”

Anguse tõugu lihaveis ei ole suur ja ta on hästi vähenõudlik. Nad on uudishimulikud ja sõbralikud.

Anguse tõugu lihaveis ei ole suur ja ta on hästi vähenõudlik. Nad on uudishimulikud ja sõbralikud. „Kui õues askeldada, näiteks vasikatele kõrvamärke panna, siis kogu ülejäänud seltskond tuleb uudistama, mis toimub. Nad ei jookse inimese eest ära ega karda teda. See on väga oluline, sest nõnda on nendega lihtne toimetada,” räägib Tiina.

„Nad on ideaalsed rohumaaveised, ei vaja lisasöötmist, vaid saavad healt karjamaalt kõik ise kätte. Tuleb vaid jälgida, et neil karjamaal ikka süüa oleks. Samas kui rohi otsa saab, on nad nii targad, et kogunevad karjamaa värava juurde ja nõuavad valjul häälel järgmisele karjamaale laskmist. Seda tõugu loomad saavad hästi hakkama rasketes oludes, näiteks Kasahstanis, USA keskosas, kus on karmid talved ja põuased suved. Ka Austraalias ja Uus-Meremaal on see kõige populaarsem tõug just vastupidavuse tõttu.”

Esimene kogemus loomadega

Tiina ja Ivo on lihaveiseid kasvatanud seitse aastat ja see on nende esimene tõsisem kokkupuude loomadega. Tiina isa ostis aastaid tagasi vana kolhoosilauda, mis nõukogude aja lõpust seisis tühjana. „Mõtlesime, et proovime veiseid kasvatada. Just selle ideega õppisime Olustveres loomakasvatust ja saime taotleda noortaluniku toetust, mis on olnud abiks farmi ülesehitamisel. Hakkasime vana lauta korrastama, esimesed loomad tõime 2012. aasta jõulude paiku. Alguses tundus, et laut ei saa kunagi loomi täis, kuid tegelikult on kari kasvanud päris kiiresti,” ütleb Tiina. „Arvasime, et võtame 10–20 looma ja aitab küll. Teadsime, et lihaveis elab reeglina õues ja nende majandamine tundus lihtne. Üsna varsti saime aru, et pole midagi nii lihtne. Tuli rajada uued karjamaad, karjustesüsteem peab olema korralik. Samuti saime aru, et väljas söötmine pole mõistlik ja ehitasime söödamaja. Maheveiste kasuks otsustasime küll kohe algul.”

Vilsi Anguse farmis on loomi 110 ringis. Töötavad siin peale Tiina ja Ivo nende pojad ja Tiina vanemad. Õigupoolest on farmi pidamine Tiinale ja Ivole kõrvaltöö: Tiinal on väike raamatupidamisfirma ja Ivo põhitöö on palkmaju ehitava Ritsu Ehituse OÜ juhtimine. „Veisekasvatus on meile kõrvaltegevus. Selline, millega hea vanemas põlves majandada. Samas on näha, et sellest võib saada meie põhitöö,” kõneleb Tiina.

Maagiline 100

Praegu on Tiinal ja Ivol selge, et nende majandamispiir on 100 ammlehma. „On paratamatu, et tuleb endale tehnika soetada, selleks on jällegi loomi vaja. 20 veisega tehnika muretsemine on rahaliselt mõttetu, samas ei saa jääda lootma sisseostetud teenuste peale. 100 loomaga on juba võimalik üht-teist osta ja ära majandada. Meie ümbruskonna karjamaad, kuhu saab loomi mugavalt otse laudast lasta, võimaldavadki pidada umbes 100 amme,” räägib Tiina. „Sel aastal läheb karjamaale 70 amme ja kahe aasta pärast ongi 100 täis. Siis läheb keeruliseks, sest ümbruskonnast lisamaad võtta pole.”

Plaan ongi kasvada selle piirini. „Unistus on siia ehitada maja ja siis oleks meil kodu juures väikeettevõte, mis tooks leiva lauale ja igav ka ei hakka,” arutleb Tiina. „Me mõlemad naudime seda, et oleme oma aja peremehed ega pea käima kaheksast viieni tööl. Teen endale ise graafiku – alustan kasvõi varavalges ja keegi ei vaata viltu, kui keskpäeval hakkan juba midagi muud tegema. Ning aru ei pea andma kellelegi teisele kui endale ja abikaasale.”

Ivo lisab, et koos töötamine sobib neile hästi – ka kontorilauad on vastamisi. Rollijaotus Vilsi Anguses näeb välja nii, et Tiina teeb kogu paberimajanduse – aruandlus, toetustega seonduv, loomade registreerimine. Masinate peal toimetavad Tiina isa ja Ivo ning loomadega kõik koos. „Näiteks loomade kaalumine on raudselt kogu pere töö – keegi ajab loomi ette, keegi kaalub, keegi kirjutab arve üles,” sõnab Tiina.

Koostööst tõuseb tulu

Tõhus abi on koostöö teiste lihaveisekasvajatega. Mõnikord küsitakse välismaalt suurt kogust loomi, mida üksikettevõtjal anda pole, kuid mitme peale saab kokku. „Oleme Eesti Lihaveise Kasvatajate Ühistu liikmed. Ühistu ostis siin lähedal Karjatnurmes vana lauda ja plaanib sinna rajada veiste kogumiskeskuse. Seaduse järgi ei tohi eksporti minevaid loomi korjata kokku eri farmidest, vaid nad peavad teekonda alustama kogumiskeskusest. Seal on nad vajadusel karantiinis, veterinaarid vaatavad nad üle,” räägib Ivo.

„Kui saame projektile rahastuse, hakkame suvel ehitama ja aasta pärast on keskus käigus. Neid keskusi Eestis on, kõige suurem Kehra lähedal Kaunissaares ja Lõuna-Eestis samuti, kuid hea, kui ühistul on enda keskus olemas. Kindlasti saab sedasi tõu- ja lihaloomi parema hinnaga müüa. Koondame ühesuguse kvaliteediga loomad gruppi, kutsume ostja vaatama, ta näeb, et on head loomad, ega pea kümmet farmi läbi sõitma.”

Tiina ja Ivo Tomson on lihaveiseid kasvatanud seitse aastat ja see on nende esimene tõsisem kokkupuude loomadega.

FOTO: 2 × Kristina Traks

Populaarne

Tagasi üles