Tänavusel aastal on karta kuuse-kooreüraskite kahju suurenemist

Kuuse-kooreüraski kahjustuskolle. Foto: Heino Õunap

Mullune soe suvi soosis kuuse-kooreüraski arengut ja need jõudsid ilmale tuua kaks põlvkonda. Talvgi oli neile igati sobiv, see aga tähendab, et algaval hooajal ründavad need putukad tavapärasest veelgi aplamalt me metsi.

Omanikul tasub praegu metsale pilk peale visata ja kui kuivanud kuuski on rohkelt, on lähinädalail täpselt õige aeg üritada üraskite levikule piiri panna. Kui aga näete vaid mõnda üksikut kuivanud kuuske, võib olukorda jälgima jääda, sest vahel vaibub üraskipuhang ise.

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap ütleb, et kuuse-kooreürask on levinud üle Eesti, aga kõige enam on seni kahjustusi põhjustanud Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaal. Seal, kus kuuski palju, on rohkem kahjustusi ka mõnes Viljandi-, Võru- ja Tartumaa metsas.

Kindel ohu märk, et kuuse-kooreürask on end metsas sisse seadmas, ongi kuivama hakkavad kuused. Kuivamist võib põhjustada ka mõni muu putukas, kuid kõige sagedamini on siiski pahategijaks kuuse-kooreürask.

Alusta tõrjet

Hästi sobib kuuse-kooreüraskile mets, kus kuuski hõredamalt, näiteks kus tublisti harvendusraiet tehtud ja selle käigus masinatega juurtele ja allesjäänud puude tüvedele liiga tehtud. Esimesed viis aastat pärast harvendusraiet on mets ka tormihell, kuni tihedalt koos kasvama harjunud puud uute oludega harjuvad. Kui tugev tuul seal puu ümber lükkab, on see kooreüraskile hea toitumispaik.

Kuna eelmine aasta oli kuuse-kooreüraskile väga soodne, tuleb metsaomanikel kevadist üraskitõrjet tõsiselt võtta. Edukaks üraskitõrjeks on aega vaid mõni nädal, tööga hilinemisel jääb tulemus kesiseks ja kahjustus võib laieneda.

Paraku pole Õunapi sõnul kuuse-kooreüraski tõrjeks midagi uut viimasel ajal leitud. „Peamine on ikka värskelt asustatud puude õigeaegne avastamine, ülestöötamine ja väljavedu, samuti püünispuude kasutamine,” sõnab ta.

Üraski levimiskohas langetatakse puud, mis üraskid enda peale meelitavad, ja siis mõne nädala pärast viiakse need palgid metsast välja. „Püünispuud, samuti üraskite poolt värskelt asustatud puud tuleb kindlasti metsast välja vedada. Muidu on nii, et laseme puud maha, üraskid arenevad seal, tulevad välja ja lähevad elusate puude kallale. Nii soodustame nende levikut,” seletab Õunap.

Kuuse-kooreürask jõuab soodsal aastal Eestis ilmale tuua kaks põlvkonda järglasi. Foto: Pest And Diseases Image Library, Bugwood.org.

Kui aga ei taha kasvavas metsas puid maha võtma hakata, võib ka mujalt sinna putukapüüniseks kuusepalgid tuua, aga kindlasti tuleb arvestada, et pärast maa sulamist pääseks sinna ligi ja mais või juuni algul, kui üraskid on need puud asustanud, saaks palgid metsast välja vedada.

„Samas lihtsalt püünispuude metsast väljaveost ei piisa, nendel tuleb üraskid hävitada,” rõhutab Õunap. „Vanasti värskelt asustatud puud ja püünispuud kooriti ja koored maeti maha või põletati. Hiljem soovitati need puud vedada saeveskisse ja seal kiiresti saagida – siis üraskid hukkuvad. Probleem selles, et iga saeveski sellist materjali vastu võtta ei tarvitse.”

Müüakse ka püüniseid, aga need pole Õunapi hinnangul kuigi tõhusad ja neid võiks kasutada kohas, kus üraskeid vähem. „Meie katsetes on õnnestunud püüda enamasti kuni 3000 üraskit püünise kohta – see on sama palju või isegi vähem, kui asub hauet rajama ühele keskmiste mõõtmetega kuusele,” seletab ta. „Üraski suure arvu korral lendab üraskeid püünistesse rohkem ja harva on ühe püünisega püütud üraskite arv küündinud 10 000ni.”

Feromoonpüünised sobivad hästi üraski lendluse alguses selle ulatuse selgitamiseks, et siis saadud teabe põhjal üraskitõrjet korraldada.

Soodne aasta

Mullu suutsid kuuse-kooreüraskid ilmale tuua kaks põlvkonda järglasi. Mõni metsaomanik kahtlustas ka kolme põlvkonda, aga Eestis seda ilmselt siiski ei juhtunud. Küll aga Leedus ja sealt lõuna pool. Nii hoiatataksegi kuuse-kooreüraski kahjude eest kogu Euroopa metsaomanikke ja prognoositakse metsa kokkuostuhinna langust.

Õunapi andmed näitavad, et mullu algas kuuse-kooreüraski lendlus ja haude rajamine Tartumaal nädalapäevad hiljem kui viimasel 10–15 aastal, kuid sooja ja kuiva ilmaga mahajäämus kadus. Käesoleval sajandil on olnud vaid üks aasta, 2003, mil Õunapil ei õnnestunud Eestis registreerida kuuse-kooreüraskil aasta jooksul kahe põlvkonna arenemist.

Eelmisel sajandil esines kaks põlvkonda vaid kümmekonnal aastal. Sageli on olnud nii, et üraski teine põlvkond ei jõudnud sügiseks arengut lõpetada ja talveks koore alla jäänud putukad hukkusid. Talvel hukkuvad kõik kuuse-kooreüraski vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Talveks piisavalt väljaarenenud mardikad võivad minna talvituma pinnasesse ja seal külm neid ei ohusta.

Mullune eripära oli, et teine põlvkond oli hulga arvukam kui esimene ja teise põlvkonna noormardikad suutsid enamasti talveks piisavalt välja areneda ja varu koguda. Osa nendest läks pinnasesse talvituma, kuid paljud jäid talveks koore alla ja talv säästis neid seal.

Püünispuu

Püünispuud on puud, mis langetatakse tüvekahjuritele asustamiseks, et kahjureid tõrjuda. Kuuse-kooreüraski püünispuudeks langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus alla jäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudeks sobib ka hilissügisene ning talvine tormimurd ja -heide, samuti lume murtud kuused.
Püünispuud soovitatakse langetada 5–10puuliste gruppidena ja laasida. Püünispuude ühtlasema asustamise huvides peaksid need olema otsapidi kännule tõstetud või muul viisil maapinnast pisut kõrgemale seatud.
Püünispuude efektiivsust saab suurendada, kasutades sünteetilisi feromoonpreparaate, mille mõjul lendab püünispuudele rohkem üraskeid. Püünispuule kinnitatakse üks feromoonimahuti päikese eest varjatud küljele tüve juurekaelapoolsele esimesele kolmandikule. Kui püünispuud paiknevad grupina üksteise lähedal või väikese virnana, piisab 2–3 mahutist 5–10 puu kohta.
Feromoonimahutid paigaldatakse püünispuudele vahetult enne üraski lendluse algust.