Hotellide kardinad valmivad Kärus

„Algul olime vallalt saadud rendipinnal, nüüd ostsime selle 1200ruutmeetrise maja ära,” räägib Traageldaja OÜ juht Heli Sillaots.

FOTO: Reelika Marrandi

Järvamaal Kärus üle 25 aasta edukalt töötava õmblusfirma juht ütleb, et paljudele võib olla üllatus, et tema naiste kätetööna on valminud enamik hotellide kardinaid Eestis ja tuhandeid on tehtud Soome.

„Seda kõike tänu linnatüdrukuna tehtud valikutele – õpitud õige eriala, korteri pärast otsustatud asuda tööle sel ajal täiesti tundmatusse maakohta ja ettevõtjana julgus alustada tööd välismaiste koostööpartneritega,” sõnab Käru alevikus tegutseva õmblusfirma Traageldaja OÜ juht Heli Sillaots.

Alustuseks kohe raskemad tööd

Lagedilt pärit ja Tallinnas koolis käinud tüdruk õppis Klementi koolis meeste rätsepaks. Neiuna Kärusse suunamist vastu võttes andis talle kindlust maakohas asuv Lembitu salong, mis tähendas tunnustatud õmbluskvaliteeti.

Salongis usaldati talle kohe keerulisemad tööd, nagu mantlid ja meeste püksid. Ta õppis juurde meeste ja naiste ülerõivaste juurdelõikuse. Kõik selleks, et olla hinnatud rätsep.

Ajal, kui kõik Eesti väikesed Lembitu salongid suleti, jäi naine lapseootele. Tema südamesse oli pugenud põline kärulane, neil sündis 1993. aastal poeg. Samal ajal tegi naabrinaine Kärusse poe ja innustas oma asjalikkusega ka Sillaotsa õmblusfirmat looma, et tegeleda edasi valdkonnaga, mida ta hästi oskas. Lembitu salongi õmblusmasinadki ju olid külanõukogus olemas, justkui tema jaoks hoiul.

Nii loodigi 1994. aastal Traageldaja AS. „Tegime individuaalõmblusi, kõike, mida vaja. Kliente käis kauge­malt­­ki: Kehtnast, Lellest. Meie tööd teati ja reklaami polnud vaja, tööd oli palju,” meenutab Sillaots.

Seda kuni ajani, mil Eestisse hakati koormate kaupa tooma välismaist humanitaarabi. Peamiselt rõivaid. Kui varem käidi õmbleja juures just seetõttu, et poest polnud midagi saada, siis järsku oli riideid palju ja õmblejatele jäid ainult kliendid, kes hindasid rätsepatöö erilisust või olid standardmõõtudest väljas.

Järgnes ühismajandite lagunemine, vähemaks jäi nii inimesi kui ka raha. „Kliente enam polnud ja meil tuli mõelda, mida teha, et leib edaspidigi lauale saada,” kõneleb naine.

Eestis teavad meie ettevõtet vähesed, vaid mõned suuremad salongid, kuid nende kaudu on Kärus valminud 50 protsenti Eesti hotellide kardinatest.

Saatuse tahtel ja täiesti juhuslikult, toonitab Sillaots, sai ta tuttavaks Soomes õmblusfirmat omava härrasmehega. „See meesterahvas oli saanud sisustustooteid tootva õmblusfirma päranduseks emalt ja otsis Kärus allhanke korras töötegijaid. Esimesed vestlused olid meil kentsakas soome-eesti segakeeles, kuid koostöö hakkas sellegipoolest laabuma.”

Soome ärimees soovitas hakata tegema sisustustooteid, kuid tööd tal kohe pakkuda polnud. Nii otsis naine võimalust Eestis õmblustööd teha. Algul tehti väikeste tööotstena rõivaid Eesti firmadele. Soomes rõivamessidel käies leiti lasterõivaid tootvad firmad, kellele tehti allhanketööd. Kahjuks oli lasterõivaste tegemine Sillaotsa sõnutsi odav töö ja tihtipeale ei makstud arveid õigel ajal. Soome keele oli naine suheldes ja õpikute abil sedavõrd selgeks saanud, et julges 1999. aastal osaleda Soomes sisustusmessil Habitare. „Olin abilisena Soome ärimehe boksis ja sain oma ettevõttele esimesed pikaaegsed koostööpartnerid.”

Suunamuutus tõi edu

See oli lõplik tõuge, et suunda muuta ja hakata tegema üksnes sisustustekstiile, kus liikusid suuremad tellimused ja rohkem raha. „Paar korda käisin Soome ärimehe õmblusfirmas õppimas kardinategemise saladusi. Sain väärtuslikke teadmisi, kuidas ja mida teha eduka ärinaisena.”

Esimeste suuremate allhangetena õmmeldi kardinaid hotellidele ja laudlinu restoranidele. „Kohe sadades tükkides ja see oli meie kahe jaoks tohutu töö,” meenutab Sillaots.

Õige pea oli naistel kahekesi rassimisest villand, tööpäevad venisid liiga pikaks ja pingeliseks. Samuti vajati rohkem ruume, need saadi vallast. Võeti juurde viis töötajat oma külast. Osa neist oskas kohe õmmelda, teistele anti väljaõpet kohapeal. Kardinate sirge õmblus võib tunduda lihtne, kuid on üks keerulisemaid töid õmbluses.

Varsti tegi Sillaotsa ettevõte koostööd Helsingi kesklinnas asuva salongiga, kelle tellimused olid juba väga kopsakad. „Nende käest saime ka väljavahetamist vajavale õmblusmasinapargile asenduse. Algul rentisime, hiljem ostsime masinad välja.”

Tõelise hoo andis ettevõttele 2002. aastal Soome Kauppalehtis ilmunud artikkel, kuidas üks Eesti firma teeb maakohas kvaliteetset õmblustööd. „See mahukas piltidega lugu tõi meile kõnesid salongidelt ja disaineritelt. Tohutu reklaam tõi kaasa selle, et 2005. aastal käive kolmekordistus.”

Tööle tuli võtta uusi inimesi ja neid enam Kärust ei leidnud. Ärinaisena oskab Sillaots oma töötajaid kõrgelt hinnata ja maksab neile kvaliteetse töö eest korralikku tasu, seega oldi nõus tööle sõitma ka Paidest ja Türilt. „Kes tulid, on enamasti jäänud. Raamatupidaja on näiteks minu kõrval olnud kõik 25 aastat, õmblejad 20, 15, tootmisjuht 14 aastat, keskmisena teeb see 11 tööaastat. See on hea näitaja. Oleme kui üks suur pere, vähemalt mina küll tunnen oma südames nii,” lausub naine.

Huvitava tööotsana jääb Käru õmblejatele meelde 2005. aastal võetud jahimadratsite tellimus. Väliseestlasest rootslase tellimusel paatidesse ja jahtidesse valmistatavaid madratseid oli raske, kuid huvitav teha. „Rootsi töö nõudis palju ruumi ja aega. Kui saime koostööpartneriks hästi suuri voodeid tootva Soome ettevõtte Unikulma, otsustasime nende tellimuste kasuks,” selgitab ta. „Unikulma tagab meile siiani 45–50 protsenti käibest ja piisava stabiilsuse.”

Praegu on Traageldaja OÜs 18 töötajat. Ettevõttes töötavad ka Sillaotsa abikaasa ja ema. „Abikaasa õlul on kõik meeste tööd, ema hoiab korras paberiasjanduse ja saab väga hästi hakkama,” kiidab naine. IT vallas on abistanud ka perepoeg, kes tänavu lõpetab Tallinna majanduskoolis turunduse eriala.

„Eestis teavad meie ettevõtet vähesed, vaid mõned suuremad salongid, kuid nende kaudu on Kärus valminud 50 protsenti Eesti hotellide kardinatest. Ka Lapimaale ja Põhja-Soome suusakuurortidesse on meilt läinud tuhandeid kardinaid,” räägib Sillaots uhkusega hääles.

2014. aastal registreeriti kaubamärk Siksak ja ettevõtte tuntus Eestis laienes. Sellenimeline salong oli neil Tallinnas, algul Veerenni tänaval, hiljem Pärnu maanteel. Pärnu maantee remondi ajal otsustati salongist loobuda. See oli õige otsus, sest Kärust leitakse neid palju paremini üles kui Tallinna salongist.

Tänavu avatakse kauplus

Üle 50aastase naisena on Sillaotsal taas tahtmist rohkem tegutseda kodukandis. „Algul olime vallalt saadud rendipinnal, nüüd ostsime selle 1200ruutmeetrise maja ära. Siiani käisid kliendid meie tehtud sisustusdetaile katsumas ja vaatamas ettevõtte laos, nüüd tahame neile avada korraliku kaupluse,” kõneleb ta.

Kaubamärgi Siksak all toodab ettevõte sisustustooteid: kardinad, päevatekid, padjakatted, laudlinad, linikud – just mõeldes Eesti turule. „Gobeläänkangast tooteid saab valida soovitud värvitoonis. Alustasin individuaalõmblejana, nüüd pakun täisteenust kodusisustajana. Meilt saab kõik vajaliku kardinatest kuni voodipesuni ja just sellise, nagu klient soovib. Tellida saab mõistagi ka interneti teel,” ütleb Sillaots.

Tagasi üles