Pole paremat talvist sõiduriista kui tõukekelk

Mõisaküla kultuurimajas kokku saanud naised oskavad omast kogemusest rääkida: mida pikemad rauad, seda parem tõukekelk, sest siis jagub tasakaalu rohkem. Foto: Marko Saarm / Sakala

Mõisaküla kultuurimaja seinte vahele on esimeseks kokkusaamiseks kogunenud viis kohalikku hõbejuukselist prouat. Sõiduriistad, millega saabuti, on pargitud ukse ette otsapidi lumehange.

„Ma poes ise müüsin seda kelku. See maksis 11 rubla,” märgib Juta Vili. Kuigi teda kohale toonud kollane tõukekelk paistab särava värviga ülevõõbatuna hoopis värskem välja, pärineb see sügavast nõukogude ajast. Siiski sai omal ajal hea ost tehtud, sest kelk kestab siiani kenasti.

Kõik ei taha tantsida ja laulda

Rõõmsalt tervitades võtab külalised vastu Mõisaküla kultuurimaja direktor Laine Pedaja. Naeratada on selles majas tõesti põhjust, sest umbes aasta eest oli kõik hoopis trööstitum. 2017. aasta detsembris avati remonditud maja taas.

Varem oli Pedaja sõnul vaatepilt hirmus, alustades kaheksast ahjust, mida tuli kütta, et üldse sooja saada, kuni pragudeni seintes ja põrandas. „Lumehanged oli ju sees,” sõnab direktor.

Remont algas saalist ning see tehti poliitilise rahaga. Saal olnud kottpime ja akendeta, ent vanad aknakohad olid justkui näha. Kunagi oli maja raudteetehase klubihoone. Igatahes sai saal taas aknad ja uksegi, mis tulevikus võiks terrassile viia.

Nüüd saab kultuurimaja kõikjalt kiita. Kui mõni teater või etendus majja tuleb, avatakse eesruumis kohvik. „Meil on soojad pirukad müügil, rahvas teab ja tuleb ostma,” kiidab Pedaja ja tõdeb, et Mõisakülas on küll inimesi väheks jäänud, ent kui miskit toimub, annab Kilingi-Nõmme ja Abja-Palu­oja rahvas lisa.

Saal sai taas aknad ja uksegi, mis tulevikus võiks terrassile viia.

Sel korral on aga kohvikusaali hõivanud viis eakat prouat. Kokkusaamise tutvustuseks ütleb kultuurimaja juhataja, et ammugi olid eakad teinud ettepaneku – teeme midagi. „Kõik ei taha tantsida ja kõik ei taha laulda. Need ringid meil toimivad juba, aga tahetakse ka niisama olla ja juttu rääkida,” seletab Pedaja, lisades, et muidu eakad ütlevadki, et unustavad rääkimise sootuks ära.

„Kohviõhta!” selgitati laua äärest kokkusaamist – kuigi jah, õhtuks veel pärastlõunast aega nimetada ei saanud.

Taoline kokkusaamisvorm oli nii värske, et sellisele klubitegevusele polnud jõutud veel nimegi anda. „Ehk Sootulukesed?” pakub Pedaja välja. Seesugune nimi oli tema meenutuste järgi kunagi Mõisakülas tarvitusel olnud. Lauasviibijad meenutavad, et kunagi olnud ka Kuldne Sügis. Ent Sootulukesed kõnetas ja veidikese aruelu tulemusel öeldigi, et võib küll Sootulukesed olla.

Hoiab hästi tasakaalu

Et kokkusaanud niisama, asja ees, teist taga, ei jutustaks, on tulevaseks korraks plaan apteeker külla kutsuda, et too siis kõneleks ravimitest-salvidest ning sellest, mida kuhu ja millal määrida. Lisaks on tellitud ajaleht, mille teemasid siis omakeskis arutada.

Kuigi seekord on kohal kõigest viis tulevast klubilist, võib loota, et neid saabub edaspidi tublisti rohkem. Oli ju teada nii mõnigi, kes parajasti arsti juurde läinud.

„Ja mehed kutsume ka,” teatab üks klubiline. Teine jätkab, et mehed pidid sokid kaasa võtma, et naised siis nõeluvad ära. Meesterahvad omakorda saavat naiste jalgrataste rehve parandada. Et aga jalgrattaaeg veel kaugel, oli majaesine tõukekelke täis pargitud.

Teinekord olla neid Laine Pedaja sõnul seal suisa 20 tükki rivis. „See on nii äge. Nad reaalselt sõidavadki tõukekelguga kõikjale,” ütleb ta.

Ka seesuguste sõiduriistade hinnast tuleb juttu. Selgub, et ajakohase saab poest kätte 75 euroga, ent oma väärtust on tõestanud needki kelgud, mis juba aastakümneid vastu pidanud.

Võib arvata, et kõige vanem kelk kuulub Ruth Nugisele. Oma nime kohta kõneleb proua, et omal ajal oli see veel kahe t-tähega, aga pika elu peale kadus t ära ja h tuli asemele. Igatahes on tema see, kelle kelk hakkab silma selle poolest, et sinna peale on seotud lumelabidas. „Jah, võtsin kühvli kaasa. Käisin lund ajamas ja siis tiiruga tulin,” selgitab Ruth.

Juta Vili räägib, et omal ajal kelke müües oli talle selgeks saanud, et hea sõiduriist on seesugune, millel on pikemad rauad all. Kui jalased on lühemad, ei püsi kelk nii hästi tasakaalus. Libedal teel on tasakaalu hädasti vaja. Veel oli ta hommikul raadiost kuulnud, et Tamsalus olla tõukekelgud veel populaarsemad kui Mõisakülas. „Seal on neid kõige rohkem. Lähevad rongi peale ja kõik on kelguga, aga talvel paremat sõiduriista pole ka.”