Mahepõllumajandus kindlustab tervisliku mahetoidu

Kas künda või mitte? Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tänapäeval kimbutavad inimesi mitmesugused haigused, mille põhjust on keeruline kindlaks määrata isegi tänapäevast meditsiinitehnikat kasutades. Soovitatakse järjepidevalt süüa mahetoitu, kuna see on tervislikum.

Aga kuidas saab mahetoote tarbija kindel olla, et ostetud kaup on mahe ja toodetud ilma kahjulikke taime­kaitsevahendeid ja mineraal­väetisi kasutamata? Ostja tahab olla kindel, et mahetoidu valmistamisel pole tarvitatud sünteetilisi lõhna-, maitse- ja värvaineid. Kauba hinna ja pakendi meeldiva jutu järgi mahetoodet eristada ei ole võimalik.

Et sügiskünd toob suurema saagikuse, seda teadsid Eesti põlluharijad juba üle tuhande aasta tagasi. Põldu künti tol ajal loomade järel veetava vannase või harkadraga. Edasiminek toimus siis, kui kasutusele võeti rauast hõlmader, mida vedas kaks hobust. Eriti suur hüpe oli traktor ja poolvint- või vinthõlmaga ader, millega sai pärast viljalõikust kvaliteetselt ja kiiresti sügiskündi teha.

Põllumees teadis, et niipea kui põld on vilja alt vabanenud, on vaja kohe künda, sest see suurendab saaki. Ega asjata vanasti maaharijad öelnud, et sirbi järel käib ader. Vinthõlmaga adraga kündmisel pöörab ader künniviilu ümber, nii et kõrs ja umbrohi koos umb­rohuseemnete ja taime­kahjuritega pööratakse 22–25 cm sügavusele vao põhja. Niiviisi satuvad putukavastsed, umbrohualune maa koos haigustekitajatega vao põhja, kus nad hävivad. See võimaldab samuti mulda viia orgaanilised väetised, nagu sõnnik, kompost jt. Pärast sellist kündi on maapind kobe ja laseb mulda sisse õhku, niiskust ja soojust. Nende kaasabil tekib lagunemisprotsess ja mulda toitained. Kui künd ära jätta, teiseneb mulla elustik, aeglustub huumuse lagunemine ja orgaanilise aine huumuseks muutmine. Mahepõllu­majanduses on künd kogu maailmas suurt tähelepanu pälvinud, sest korralik künd mängib saagikuses tähtsat osa.

Minu arusaama järgi hävitame kündmise ärajätmise ja pinnase mürgitamisega pinnase eluslooduse, kus ei ela isegi n-ö maainsenerideks nimetatud vihmaussid.

Carl Robert Jakobson korraldas 10. augustil 1874 Eesti esimesed künni­võistlused. Eesti NSV ajal toimusid Eesti esimesed üleriigilised künnivõistlused 1964. aastal. Ajalehes Nädaline (24.09.2009) on põllu­majandusteadlane Arvo Sirendi öelnud, et künd on maaviljeluse alus. Künnitöö kvaliteedi erinevus põhjustab enam kui kahekordse saagi­erinevuse. Halva künni korral võib saak ka täielikult ikalduda.

Glüfosaadid ei ole lahendus

Hämmeldust tekitab 31. jaanuaril 2019 Maa Elu lehes ilmunud artikkel „Künnist loobumine annab kokku­hoidu”, kus kiidetakse, et energiamahukast künnist loobumisel kulub ühe hektari künnil 15–20 liitrit diislikütust, kuid traditsioonilisel mulla­harimisel umbes 40 l/ha. Nagu näha, kütust kulub küll poole vähem, kuid täiendavalt soovitab artikli autor kasutada üldhävitavat herbitsiidi. Mullaharimist ei toimu, sest seda asendab üldhävitav glüfosaat, kas sügisel või kevadel.

Minu arusaama järgi hävitame kündmise ärajätmise ja pinnase mürgitamisega pinnase eluslooduse, kus ei ela isegi n-ö maainsenerideks nimetatud vihmaussid. Järelikult saavad sügavkündi endale lubada ainult mahetootjad ja seemne­kasvatajad, kelle toodangu eest makstakse rohkem.

Eestis ei taheta kuidagi otsustada, mis on siis parem, kas maa harimisel traktorites diislikütuse kasutamine või inimese tervisele kahjulikud herbitsiidid.

ELi riigid otsustasid 2017. aastal pikendada herbitsiidide kasutamise luba veel 5 aastat ja glüfosaadi luba 2022. aastani. Selgusetuks jääb, kust tuleb siis mahetoode, kui tootmistaludes, kus mahe­viljelust ei harrastata, kasutatakse taimemürke ja kemikaale, mis võivad olla tervisele kahjulikud.

Meedias pälvis suurt tähelepanu uudis, et 2015. aastal klassifitseeris Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures tegutsev rahvusvaheline vähiuuringuagentuur IARC glüfosaadi inimese jaoks tõenäoliselt kantserogeenseks (vähki tekitavaks). Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eesmärk on inimeste tervise tagamine ja võitlus haigustega.

Sünteetiliste taime­kaitsevahendite kasutamise loa pikendamine näitab, et rahva tervisele ei pöörata küllaldast tähelepanu. Kas tähtsam on kokku hoida maa harimise arvelt ja kasutada glüfosaati või tuleb teha rohkem selleks, et inimesed ei haigestuks rasketesse haigustesse, mille ravi on kulukas ja tihti vähetõhus?

Tunnustust väärib SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus, kus on tehtud tänuväärset tööd keskkonnahoidliku maheviljeluse propageerimisel.