Mis määrab põllul kasutatava tehnoloogia?

Kas künda või mitte? FOTO: Urmas Luik Foto: Urmas Luik

Kasutatavat tehnoloogiat põllul ei määra see, kas meile meeldib kündmine, minimeeritud mullaharimine või otsekülv. Määrab toodangu omahind ehk millise hinnaga on midagi võimalik müüa, eelkõige eksportida maailmaturule, kus kehtivad vabaturu hinnad ja paljudes riikides toetustega kunstlikult madalaks surutud hinnad.

Seal konkureerime kõikide teiste maade põllumeestega: USA, Argentina, Brasiilia jt, kus pole teaduse uusimatele saavutustele poliitilisi piiranguid jne.

Toodangu omahinna määrab suuresti energiakulu. Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) teadur Raivo Vettik annab teada, et Saksamaa põllumajandusajakiri KTBL Betriebsplanung Landwirtschaft 2018/2019 kirjutab kütusekulu kohta töötamisel keskmise lõimisega muldadel järgmist:

• 4-hõlmaline ripp-pöörd­ader ja 67 kW mootorivõimsusega traktor: 2 ha põllu korral 22,8 l/ha ja 20 ha põllu korral 21,9 l/ha.

• 6-hõlmaline poolripp-pöördader ja 120 kW mootorivõimsusega traktor: 2 ha põllu korral 24,7 l/ha ja 20 ha põllu korral 23,2 l/ha.

Iga huviline võib veebilehel https://daten.ktbl.de/dieselbedarf/main.html#0 kütusekulu ise hinnata, määrates põllu suuruse, mulla lõimise (kerge/keskmine) ja põllu kauguse ettevõtte keskusest.

Taimekasvatuse instituudi teadurid Peeter Viil ja Kalvi Tamm on toonud välja eri viljelustehnoloogiate kulud pikaajaliste uuringute (1989– 2010) alusel. Internetis on see leitav – „Otsekülvi ja künnipõhise teraviljakülvi kulude võrdlus”. Lühidalt öeldes selgus uuringust, et pindmise ehk minimeeritud mullaharimise korral oli tööde kulu suviodral 84 €/ha, künnipõhisel (sügavusega 22–25 cm) 143 €/ha ja sügavuse 33–35 cm korral 155 €/ha. Taliteraviljal otsekülvil oli kulu vaid 30 €/ha.

Mõnede hinnangute järgi kulub künnil diislikütust 10–11 l/ha. Selle kohta saab vaid öelda, et see pole siis künd, vaid kõrrekoorimine 10–11 cm sügavuselt. Või läksid siin väitjal liitrid ja sentimeetrid segamini? Teatud kohtades võib momendi kulu muidugi väiksem olla. Nagu poisid ütlevad: kui mäest alla ja tuul takka. Tingimused pole aga kunagi ideaalsed ja arvestama peab põllu kuju, suuruse, takistuste, lõimise, kivisusega ja muidugi on väga oluline mullaniiskus. Raske lõimisega ja kuival mullal, nagu oli sellel suvel, kui künd oli nagu betooni keeramine, võis kütusekulu ka kahekordne olla.

Kütus aina kallineb

Peamised tehnoloogia valiku mõjutajad on siiski sisendite hinnad. Kui ikkagi 30 aasta jooksul on diislikütuse hind kümnekordistunud ja glüfosaadi maksumus langenud viis korda, siis on see määrav. Herbitsiidi hind praegusest tasemest vaevalt et enam langeb, sest maksab ka pakend, transport, ladustamine. Diislikütuse hinnatõusul aga piiri ei paista ja arvatavasti jätkub tulevikus tõus samas tempos, sest poliitikud on kasvava aktsiisitõusu juba lubaduste kulude kattena plaani sisse kirjutanud.

Praegu on Euroopa Liit pikendanud glüfosaadi kasutamist kuni aastani 2022. Kui peaks juhtuma, et seda enam ei pikendata, siis oleks pidu kütusemüüjate õuel. Kõik peaksid siis pöörduma tagasi künnipõhisele tootmisele, sest alternatiivset herbitsiidi praegu pole.

Reaalsus on see, et künnipõhine maaviljelus läheb järjest kallimaks ja üha enam minnakse üle minimeeritud mullaharimisele.

Kui mõne aasta pärast peaks mõni keemiafirma analoogse toimega preparaadiga välja tulema, oleks selle hind kindlasti praegusest mitu korda kallim. Kuna teaduskatsed, toksikoloogilised uuringud jne peab ju keegi kinni maksma. Lisaks patendiga kaitstus esimestel aastakümnetel jne.

Reaalsus on see, et künnipõhine maaviljelus läheb järjest kallimaks ja üha enam minnakse üle minimeeritud mullaharimisele. Kõikjal aga seda ei saa, maheviljelejatel, seemnekasvatajatel ning teatud muldadel ja külvikordades jääb künd ka tulevikus. Arvata võib, et künd väheneb umbes kolmandiku põldude ulatuses, sest kasvav mahetootmine künnita hakkama ei saa. Kindlasti jääb püsima ka kombineeritud süsteem, kus minimeeritakse kulude kokkuhoiu eesmärgil niipalju kui võimalik ja küntakse korra või kaks külvikorras, näiteks iga viie aasta järel.

Parima tulemuse annab eri tehnoloogiate kombineerimine, mitte ühe vastandamine teisele.