Kuidas minust metsaomanik sai

Maa-amet kutsub maaomanikke tutvuma maa kohta kirja pandud andmetega.

FOTO: Ma-ameti Kodulehe Kuvatõmmis

Nädal tagasi saabus minu e-postkasti kiri maamaksuteatega. Senini oli meie maakodu maaga seonduvaga tegelenud mu lahkunud abikaasa, kes oli selle pisikese talu pärinud oma vanematelt. Maksud ei ole meil seal kunagi eriti suured olnud, sest maa peal asub kaks muinsuskaitseobjekti ja pealegi on kogu talu maastikukaitsealal.

Aga huvi pärast lõin pärast Maa-ameti pressiteadet lahti kõlvikute täpsustunud kaardi, mille korrastamise käigus sai Eesti riik sünnipäevaks juurde 62 000 hektarit metsa.

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga hakkasin minagi imestunult uudistama, et kust olen juurde saanud koguni 2 hektarit metsa. Asjaolusid uurides selgus, et see on küll tasuta kinkekaart, millel katet ei ole.

Mul ei ole tegelikult midagi nuriseda, sest maamaks ei tõusnud. Vist. Suurenenud oleks see pigem õuemaa arvelt, mis mul hoopiski 100 ruutmeetrit vähenes, nii et kõrvalhoone ja kelder, marjapõõsad, roosipõõsad ja 5 vana õunapuud tagaaias on nüüd metsamaa.

Metsamaaks on saanud ka suur ja uhke 250 aasta vanuste tammede ring. Looduslik pühapaik. 9 tamme ja üks kaserauk 13meetrise läbimõõduga ringis. Põhiliselt küll nende põlispuude niidetavale heinamaale ulatuvad lennukipildi varjud.

Lisaks veel pikas rivis paiknevate kõrgete haabade varjud, mis vana Vastseliinasse viiva tee ääres.

Üllatav on muidugi see, et metsaks on muutunud ka tiigivesi, mille jääpeegel kevadiselt aerofotolt säravana vastu helgib. Ma olen küll kuulnud mangroovisaludest, aga ma väga ei usu, et viis aastat tagasi kesk­konnaameti loaga süvendatud tiigid, mis peaksid ka kusagil infona kajastuma, hakkaksid riisi kasvatama. Tähele­panuväärne on muidugi otse piiri taha naabri maale ilmunud pirakas tiik, mis küll nii paksu võssa kasvanud ja veetu, et isegi konnad sealt enam läbi ei pääse.

Kuna talu piirneb suures osas RMK maaga, vana suure, üle 100 hektari suuruse taluga, mis ühe esimese maade­vahetusjuhtumi tõttu riigi omandisse läks, siis on mul õnneks hea naaber ja kui viitasin 10meetrisele nihkele raudpostide ja kaardiraken­duse vahel, siis suudeti see mõne nädalaga paika saada.

Parandamisega palju tööd

Tegelikult töötab Maa-amet väga tõhusalt, tõepoolest on oma metsavarjust päris kiiresti võimalik teavitada ja ilmselt muudetakse see ka kiiresti õigeks.

Samas puudutab Maa-ameti pressiesindaja sõnul selle aasta alguses tehtud kõlvikutekaardi muutus kahtsadat tuhandet katastriüksust. Viimase nädala jooksul on oma katastrit vaadanud siiski alles 14 000 omanikku, pöördumisi on tulnud kirjalikult 400 ja helistanud on 900 inimest. Muudatusi on juba tehtud 250 juhul, muudatuste tegemise osas on järjekord. Samas pole need oluliselt mõjutanud kinnistute maamaksu.

Üllatav on muidugi see, et metsaks on muutunud ka tiigivesi, mille jääpeegel kevadiselt aerofotolt säravana vastu helgib.

Arvatakse, et välja tulnud on suuremad vead, aga eks järgmised kuud näitavad.

Paneb muidugi mõtlema, kas neid muudatusi oli vaja teha vahetult enne maamaksu tasumise tähtaega. Niigi koormatud ametkonnad saavad juurde tohutult tööd. Seda nii maamaksu ümber­arvutamises kui ka umbe­jooks­nud süsteemi korrasta­misega ja inimeste pahameelega.

Aga võib-olla on sellist piitsa vaja, et inimesed kiiresti ja aktiivselt oma kinnistute kaardiandmete täpsus­tamisega tegeleksid.

Küsitav avalikustamine

Iseasi on minu jaoks see, kui täpseks võib see kaart avalikkuse ees minna. Praegu on võimalik aerofoto järgi üle lugeda ka need mesipuud, mida suvekodu omanik ei ole tahtnud PRIA-le üles anda kauges metsapaigas varastamise hirmus.

Samuti on kaardilt ideaalselt näha talu masinapargi paiknemine ja teed selle varastamiseks kurikaeltele. Samuti on metsaärikatele täpne ülevaade, kus mida saada ja kellele survet avaldada.

Kas detailsem info ei peaks olema siiski turvamüüri taga, ainult sisse­logivate ametnike ja maaomanike eneste näha? Nii nagu see on mitme teise andmekogu puhul.

Praegu kehtib andmekaitse vaid sinnamaani, kust ei ole võimalik tuvastada inimese nägu. Ometi on üsna ebamugav elada teadmises, et kellegi salasilm sind pidevalt jälgib. Isegi kõige kaugemas metsakolkas, kuhu sageli privaatsusvajadusega inimesed kolivad. Kõrge hekk ja metsamüür ei aita enam.

Maaelanike pidevaks igapäevatööks ongi viimasel ajal kujunenud ametnikele seletamine, mis nende maal toimub. Ja seda enam mitte ametnikele, kellelt loodetakse toetusraha oma põllumajan­dustöö­dele – on ju tüütu seletada, et su kiviaed ei ole siksakiline, vaid need sakid on karjamaal söövad lambad kiviaia ääres.

Aga on ka juhtumeid, kus kaarditööde käigus arvatakse uue kõrvalhoone ehituseks viidud kruusahunnik hoone lammutushunnikuks ja siis tuleb valla ehitusnõunikule tõestada, et 4 aastat vanal lagedale maale kerkinud talul ei olegi veel midagi lammutada.

Kindlasti on suuremal osal eestlastest siia oma lugu lisada.

Mida siis teha, et lõpeksid Andrese ja Peaaru vaidlused maa pärast? Maa on ju eestlase armastus ja hing.

Kas aitaks aina enam täpsustuvate kaardikihtide kasutamise reeglistiku väljatöötamine ja maa privaatsuse lisamine andmekaitseseadusesse?

Kindlasti oleks vaja Maa-ametile toeks üht maamõõtjate korpust, kes kiiresti maastikul täpsete seadmetega kaardid korrastaks ilma telefonimängudeta maaomanike ja kaardiinimeste vahel. Küllap võiks see rida olla kindlalt järgmise aasta riigieelarves.

Populaarne

Tagasi üles