Hoolas peremees saab monsteralt hõrgu vilja

Monstera õis meenutab suurt kallaõit ja söödav vili maisitõlvikut.

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Monstera (Monstera) on ovaalsete kuni ümmarguste, noorelt tervete, hiljem auklike (ka lõhestunud) lehelabadega ja õhujuurtega ronitaimede perekond võhaliste sugukonnast. Sinna kuulub ka toalillena tuntud kalla ja Eesti looduses leiduv soovõhk. Monstera on troopilises Ameerikas esindatud umbes 30 liigiga.

Looduses kasvavad monsterad väga omapäraselt: noor taim roomab mööda maapinda, sel on pikkade sõlmevahedega juurduvad varred ja väikesed südajad lehed. Jõudes mõne taevasse kõrguva puuni, haarab ta selle kaisutusse ja ümber tüve väändudes omandab hoopis teise välimuse.

Peaaegu käevarre­jämedustele vartele tekkivad suured meetrise läbimõõduga lehed, mis on äärtest lõhestunud ja keskelt auklikud. Läbi leheaukude jõuab valgus ka madalamal asuvate lehtedeni.

Lehtede vahelt kasvavad välja omapärased õisikud. Õied on õisikus koondunud lihaka peateljega tõlvikusse, mida ümbritseb umbes 25 cm pikkune poolkerajas kree­mikas­valge kõrgleht ja seega meenutab õis tervikuna suurt kallaõit.

Nagu baromeeter

Monstera on toas nagu baromeeter. Nimelt ilmuvad pilves ilmaga lehtede tippudesse veetilgad. Tegemist on taime loodusliku kasvukoha kliima mõjul kujunenud kohanemis­nähtusega, kus vihmametsa alaliselt niiske õhk takistab vee aurumist lehepinnalt. Monstera eraldab üleliigse vee leheservades asuvate eriliste veelõhede kaudu. Nii toimetab meie looduses ka harilik kortsleht.

Meeldiv monstera (Monstera deliciosa) on suur kiirekasvuline Mehhiko troopikametsade taim. Sageli kutsub rahvas taime selle varasema ladinakeelse nimetuse järgi ka filodendroniks. Botaaniliselt on aga tegu kahe eri taimeperekonnaga. Filodendronid kuuluvad küll samuti võhaliste sugukonda, aga filodendronite perekonda (Philodendron).

Monstera vajab kasvamiseks toestust: tavaliselt kasutatakse samblast tokki, mille külge taim seotakse.

Monstera on roniv taim, mis looduses suudab ronida kuni 20 meetri kõrguseni. Looduses kasvava monstera viljad on valminult söödavad. Viljade saamiseks kasvatatakse meeldivat monsterat mõnedes Kesk-Ameerika riikides, Austraalias, Californias ja Lõuna-Floridas. Istandikes kasvatatakse monsterat varjulises kohas maapinna lähedal, tagamaks nii viljade parema kättesaamise. Meeldiva monstera juuri kasutatakse troopilistes maades reuma ja külmetushaiguste ravis.

Monstera toalillena

Tegemist on suhteliselt vähenõudliku toataimega. Monstera vajab kasvamiseks palju vett: suvel tuleks seda nädalas paar korda kasta ja ka lehtedele vett piserdada. Talvel piisab üks kord nädalas kastmisest. Väetada tuleks monsterat kasvuajal.

Monstera on soojalembene taim, millele meeldib kasvada valges kohas, kuid mitte otsese päikesevalguse käes. Noored taimed vajavad valgust rohkem. Liiga hämaras kipub taim välja venima ja dekoratiivsete mulgustunud lehtede asemel kasvatab taim terved lehelabad.

Toas võib kasvada taim mitme meetri kõrguseks, aga vilju toataimel naljalt ei teki või juhtub seda väga harva. Küll võivad monstera lehed tubastes tingimustes kasvada peaaegu meetripikkuseks.

Monstera vajab kasvamiseks toestust: tavaliselt kasutatakse samblast tokki, mille külge taim seotakse. Kui taim kasvab seina ääres, võib taime siduda ka seinale paigutatava võrestiku külge. Samblaposti najale seatuna satub see efektne ronitaim oma asukohast sõltumata tähelepanu keskpunkti.

Monstera vili meenutab rohelist maisitõlvikut, mis on kaetud kuuekandiliste soomustega. Vilja valmimine rohelisest staadiumist küpsuse saavutamiseni võtab aega umbes aasta. Viljade valmimine on õnnestunud üsna hästi Räpina Aianduskooli uue koolimaja koridoris.

Monsterat paljundatakse kevadel ladvapistikutest või varrelõikudest.

Monstera talub väga hästi temperatuuri kõikumisi, kuigi eelistab sooja kasvukohta. Optimaalne temperatuur on ­18–20 kraadi, talvel erandjuhul 10–12 kraadi. Keskküttega ruumis vajab monstera rikkalikku kastmist ja piserdamist.

Noores eas istutatakse taim ümber igal kevadel, suuri puupüttides kasvavaid taimi keskmiselt iga kolme aasta järel. Muld segatakse lehe-, kompost- ja turbamullast ning liivast (2:2:1:1). Muld olgu aasta ringi parasniiske, mitte liiga märg.

Ümberistutamise ajal võib pikemaid õhujuuri võimaluse korral otsapidi potti suunata. Ära lõigata neid mingil juhul ei tohi, sest need kuuluvad taime juurde ja on elutegevuses tähtsad. Suurem taim on mõistlik istutada suuremasse puupütti. Monsterat paljundatakse kevadel ladvapistikutest või varrelõikudest.

Kindlasti tasub teada, et küülikutele on taim väga mürgine. Värske mahl ärritab ka inimese käenahka ja silma sattudes tuleks see kiiresti jooksva vee all ära loputada.

Monstera toidutaimena

Monstera viljad on väga meeldiva ananassilõhnaga ja banaani maitsega. Viljade täisküpsusest annab märku vürtsikalt terav lõhn, kollaseks värvumine ja osaviljade pudenemine. Viimased pühitakse maha ja järelejäänud lihakat õisikupõhja kasutatakse toiduna peamiselt toorelt või salatites. Neid süüakse värskelt ja tarvitatakse booli ja smuuti lisandina, ka keedise valmistamiseks. Monstera vilju võib kohata troopikamaade turgudel, kus neid müüakse pooltoorena, need vajavad niisiis järelvalmimist.

Populaarne

Tagasi üles