Sissetulnud linnud pole alati teretulnud

Eestiski hästi tuntud kuldnokkade arvukus New Yorgi keskpargis kasvas poole sajandiga miljonikordselt. FOTO: Arvo Meeks

FOTO: Arvo Meeks

Ameerika ja Austraalia koloniseerimise kõrgajal hakkasid uusasukad pärast oma elamise sisseseadmist igatsema looduse detaile, millega oldi harjunud sünnimaal. Toodi sisse puid, ilutaimi ja laululinde, kellest suur osa ei suutnud uute oludega kohaneda ja kadus varsti. Ent mitmed introdutseeritud sulelised aklimatiseerusid hästi ja hakkasid jõudsalt sigima.

Üks nostalgia leevendamise entusiaste Ameerikas 19. sajandil oli Saksamaalt USAsse emigreerunud loodusteadlane Eugene Schieffelin (1827–1906). Tema idee oli tuua Ameerika Ühendriikidesse kõik inglise kirjandusklassiku Shakespeare’i teostes mainitud linnud, kokku 47–48 liiki. See saigi tema loodud Ameerika aklimatiseerimisühingu põhieesmärgiks.

Ta alustas aga praegu ­bio­tõrjeks loetava meetmega. Nimelt oli ülemöödunud sajandi keskpaiku New Yorki parke ja puistuid tabanud külmavaksiku – pisikese, umbes 3 cm sirulaiusega n-ö ööliblika sigimispuhang, nii et vaksikuröövikud sõid mitmel kevadel lehtpuud raagu. Schieffelin soovitas nende hävitamiseks Euroopast sisse tuua koduvarblasi.

Seda alates 1851. aastast mitme umbes sajalinnulise partiina tehtigi. Varblased tundsid end uuel kodumaal hästi, vähendasid kahjurputukate hulka ja ise aina paljunesid. Sajandi lõpul hakkasid viljakasvatajad kurtma varblaste massrüüstete üle. Viimasel sajandivahetusel hinnati USA koduvarblaste arvu 540 miljonile ja hoolimata igakülgsest tagakiusamisest ei paista nende hulk kahanevat. Lääne-Euroopas aga täheldati umbes saja aasta eest, et linnades jääb varblasi vähemaks ja seostati seda hobuste asendumisega uue veomooduse – autotranspordiga.

Järgnevalt püüti Põhja-Ameerikasse nende kauni laulu pärast asustada metsvinte, leevikesi, rasvatihaseid, ööbikuid ja põõsalinde, paraku edutult. Pisut paremini läks põldlõokesega, keda praegu leidub tuhatkond isendit. Linnuentusiaste pani aga lausa ahastama, et ei õnnestunud pesitsema kinnistada inglaste lemmiklindu – punarinda. Must- ja laulurästas, kaljutuvi (kodutuvi esivanem) ja mõned teised said küll n-ö jala maha, samuti kühmnokk-luik.

Ent kaelustuvi asustamine ei õnnestunud, ehkki seal varem miljardite kaupa elutsenud rändtuvi eluviis oli olnud enam-vähem samasugune. Ilmselt püüti kaelustuviga asendada 19. sajandi teisel poolel mõnekümne aastaga hävitada suudetud liiki, et Ameerika jahimehed saaksid jälle tuvisid küttida. 1975. a paiku ühest Bahama linnuaiast lahti pääsenud poolsada kaelus-turteltuvi on sealkandis edukalt siginud, nii et Kariibi saartel kardetakse, et ta tõrjub välja sealse händ-ruugetuvi. See linnuliik on USAs ja Kanadas levinud kaks korda tempokamalt kui omal ajal Euroopas. Jahilinnuna on USAsse asustatud nurmkana ja jahifaasan. Viimane toodi Euroopasse Aasiast juba varakeskajal.

Mõni linnuliik võib uuel mandril osutuda üliedukaks ja -tülikaks. Kuldnokk toodi New Yorki keskparki aastail 1890–91, kokku 100 lindu. Poole sajandiga sigisid nad jõudsalt ja nende arv suurenes miljonikordselt. Hiljuti pakuti nende koguhulgaks juba 220 miljonit. Nad hävitavad puuvilju, laastavad teraviljakülve, levitavad haigusbaktereid, hõivavad kõikvõimalikke õõnsusi, surudes sealt välja kohalikud suluspesitsejad, isegi värbpistrikud, ja satuvad aeg-ajalt lennukimootorisse, mistõttu näiteks Bostoni lennuväljal leidis 1960. aastal aset ränk avarii.

Edukamalt kui mujal on lindude sissetoomine läinud Uus-Meremaal. Seal on Euroopa lindudest kodunenud ohakalind, rohevint, talvike, urvalind, võsaraat, põldlõoke, künnivares ja koduvarblane (aga haki ja põldvarblase introdutseerimine ei läinud korda), sinikael-part, kühmnokk-luik, jahifaasan jmt, lisaks mitmed Austraalia ja Aafrika linnuliigid. Sealgi sai koduvarblasest nuhtlus ja tema vaoshoidmiseks loodeti abi euroopa kivikakult, aga see öökullike asus hoopis hiiri jahtima. Hawaiile on aga just nimelt hiirte püüdjana viidud loorkakk.

Enamasti on linnuliikide käekäik ja saatus uutes asupaikades ettearvamatu ja ebameeldivusi on peale eelloetletu juhtunud teisigi. Edela-Euroopas näiteks on puurist vabaks pääsenud papagoidest saanud kohalike lindude ahistajad: kaeluspapagoid, aratingad ja munkpapagoid tõrjuvad pesaõõnsustest välja sealseid omamaiseid haudelinde. Paljudes riikides on uute linnuliikide sissetoomine, ka puurilindudena, võetud range kontrolli alla.

Tagasi üles