Loodusturismiks on ilusaim aeg kevad ja sügis

Loodusturismi juhi Imre Arro sõnul on tõukekelgutamine saanud taas populaarseks tänu nende liikumisvahendite ajakohastamisele. Nüüdisaegne tõukekelk sobib nii külavaheteele, väikelinna, järvejääle kui ka lumistele radadele. Foto: Maarius Suviste/Lõuna-Eesti Postimees

Lõuna-Eestis on väga palju ilusaid ja huvitavaid kohti. Tulge loodusesse liikuma, põnevaid paiku ja tegevusi avastama. Varuge selleks piisavalt aega. Ainult sedasi saab kohalolust rõõmu ja naudingut tunda.”

Nõnda räägib osaühingu Loodusturism juht Imre Arro. Mees, kes korraldab koos tiimiga talvel tõukekelgu-, matkauisu-, matkasuusa- ja räätsamatku. Samuti jalgsi liikumist ja meeskonnamänge turismitalude juures ja matkakeskustes. Suvel saab tema eestvedamisel kanuuga sõita, süstamatkal end proovile panna ja tõukeratastega tuuritada.

„Pidev kiirustamine, päevas mitme asja tegemine, igale poole jõudmine muudab meid asjatult ärevaks,” lisab ta, rääkides loodusega sina peal olemisest. „Nautige ühte tegevust ja salvestage see emotsioon säravamalt mällu! Mõni muu meelepärane ja sobiv tegevus võtke ette järgmisel korral.”

Saame kokku Otepääl Pühajärve ääres, kus Imre Arro on töö tõttu sage külaline. Praegu käib tõukekelgumaratoni toimumiskoha kolimine jääradadelt lumeradadele. Seejärel ongi minek metsarada loogu vajunud sarapuudest puhastama, enne kui rajatraktor saabub. Ka sel talvel, eriti just heade lumeolude tõttu, on suusamatkade kõrval populaarne olnud tõukekelgutamine – teiste kohtade seas ka talvepealinna kandis, nii metsateel kui jäätunud järve peal.

„Tõukekelgutamine on saanud taas populaarseks tänu nende liikumisvahendite ajakohastamisele,” põhjendab Arro. Istmega Soome kelkude kõrvale on disainitud ja toodetud sportlikumad individuaalsed tõukekelgud. Nüüdisaegne tõukekelk sobib nii külavaheteele, väikelinna, järvejääle kui ka lumistele radadele. Selleks puhuks saab kelgu raudjalaste külge hõlpsasti paigaldada plastist lumejalased, nii-öelda suusad.

14 aastat loodusturismi

Tartu Ülikooli spordipedagoogi haridusega Imre Arro alustas matkade korraldamist, kui ta oli aastail ­1999–2005 Valgamaal Ala koolis kehalise kasvatuse õpetaja.

Juba tollal tegi ta õpilastele jalgrattamatku ning kogukonnale suusaradasid koolimaja ümbruses ja külade vahel. See tegi talle rõõmu. „Näed vaeva, teed radasid, lood võimalused. Inimesed leiavad need üles ja tulevad kasutama. See on tegijale hea tunne!” teab ta oma kogemusest.

Organiseeritud matkade korraldamist alustas ta 14 aastat tagasi. Ema-isa käivitasid Valgamaal Taagepera külas Kivimäe turismitalu. Tulid esimesed grupid ja sealt hakkaski tema matkakorraldaja tähelend pihta.

Esimesed külastajad suundusid Tündre metsateedele jalgrattamatkale. Lisandusid räätsadega retked Rubina ja Teringi rabas. Seejärel võttis ta ette Õhne jõe puhastustalgud ja algasid kanuumatkad Ala-Taagepera jõelõigul. Uueks ülesandeks nimetab ta veematkamarsruuti ja veematkamaratoni Taagepera mõisast Holdre mõisani. „Näis, kas tänavune talv laseb jäätunud jõel hoolduslõikust teha ja sedasi veematkaradasid avada ja hooldada.”

Järgmisena soetas ta tõukekelgud. Huvitavamate radade kasutuselevõtuks hooldas ta meeskonnaga Lõuna-Eesti puhkepiirkondades metsasihte. Mõnelgi talvel sai mõnusaid sõite ette võetud nii kogukonna inimestega kui ka kaugemalt tulnutega. Seejärel otsustas ta tõukerattad soetada. „Nüüdseks oleme nende vahenditega Eesti suurimad korraldajad,” märgib Imre Arro.

Kõige rohkem toimetab ta Otepää turismipiirkonnas, täpsemalt Pühajärve ümbruses. Neljandat hooaega rajab ja hooldab Loodusturism Pühajärvel uisu- ja tõukekelgurada. See eeldab pidevat jälgimist ning jää paksuse kontrolli puurimise ja mõõtmise teel.

„Talvetaadiga kooskõlas avanevad hooaja jooksul mitmed võimalused, millesse me siis kohe panustame. Meie lubadus talvepealinnale on jäämatkarada võimalusel ja vajadusel taasrajada ja hooldada,” lausub ta. „Samuti tõmbame jääraja lumevalli sisse klassikasuusajälje matkasuusatajatele.”

Ohutu jääleminek on tagatud alles siis, kui jää paksus on ühtlaselt vähemalt 15 cm või enam. Siit kõigile soovitus Imre Arrolt: ärge minge talve esimesele või kevadisele haprale jääle omapead seiklusi otsima – jääst läbi vajumine pole naljaasi.

Kevadine tärkamine ja sügisene värvilisus

Arro sõnul peab matka korraldades olema hea ajaplaneerija. Nähtav pool on elamuslik matk, aga kui palju selleks on taustatööd tehtud, seda osaleja ei näe.

Telgitagustesse jääb radade seisukorraga tutvumine, testimine ja tihtilugu ka hooldamine. Näiteks suvel on aeganõudev ja raske füüsiline töö hoolduslõikus, et veematkarajad sõidetavaks saaksid. Talvel aga lume raskuse all looka vajunud sarapuuvõsa lõikus.

Nähtav pool on elamuslik matk, aga kui palju selleks on taustatööd tehtud, seda osaleja ei näe.

„Peaaegu iga päev,” vastab ta küsimusele, kui mitu päeva aastas on ta loodusturismiga seotud. „Olen õppinud delegeerima ja tööd jagama, aga kuna matkakorraldus looduses on paras rätsepatöö, tuleb meeskonnaks liituda rohkematel inimestel. Edukas üritus eeldab kohapeal reaalsete oludega tutvumist, erisustega arvestamist. Pluss matkavahendite ettevalmistus, pakkimine, logistika ja kasutusjärgne hooldus.”

Looduse ja liikumise fänni Imre Arro sõnul on loodusturismi kõige ilusam aastaaeg kevadine tärkamise ja sügisene värviline aeg. Kuid just siis liiguvad tema sõnul inimesed vähem, kartes näiteks poriseid radasid.

„Tegelikult on meil kõik aastaajad looduslikult ilusad ja erilised,” kõneleb Arro. Teda viib loodusesse liikuma just see. „Näen selles eelkõige hea tervise tagamise retsepti. Lisaks silmailule ja värskele õhule aitab looduses luusimine mul füüsilist vormi hoida, teisalt on minu töö avastada uusi võimalikke külastuskohti.”

Lapsed ka matkausku

Matkapisiku on külge saanud ka tema lapsed, koolieas tütar ja poeg. Perepea ütleb, et kuna ta kogu aeg laste silme all toimetab, siis mõistagi tekib neil huvi, millega isa tegeleb. Olgu matkatarvete kokku- ja lahtipakkimine või hooldus, millele kulub päris palju aega.

„Nädalavahetusel, kui lastel ja abikaasal on puhkepäevad, on isal reeglina kusagil välitööd. Ainus võimalus koos aega veeta on korraldusega liituda,” lisab ta. Näiteks olid nad koos kogukonnaüritusel Kolkja Kelk ja Talveprääznik Peipsil. Lapsed aitasid tõukekelke jagada, hiljem lustisid nad koos hobusaani- ja karakatitsasõidul. „Neil on korraldamise ja organiseerimise pisik küljes.”

Ühiselt on ette võetud ka lühimatkasid, sõbrad, sugulased ja tuttavadki on kaasa kutsutud. Räätsadega on nad pereringis korduvalt käinud Rubina rabas. Kanuude ja süstadega Õhne jõel nii päeval kui õhtupimeduses kopravaatlusmatka teinud. Pühajärvel käivad nad tõukekelgutamas ja uisutavad meelsasti – kui ilm ja jääolud lubavad. Suvel tõukavad rõõmuga ratast ja tõukeratta kasutus hoogustub just Pühajärve tõukerattamaratoni eel. Pikki seljakoti ja ööbimisega matkasid ta lastega veel ette võtnud pole.

Tunamullu pälvis osaühing Loodusturism Valgamaa parima teenindusettevõtte tiitli. Kui mitu matka on Arro aastate jooksul korraldanud, pole ta kokku lugenud. „Seda võib küll öelda, et aasta-aastalt tunneb järjest rohkem inimesi huvi looduses liikumise ja puhkuse vastu.”