Ameerika kaudu põllumajandusse

Kas ja millal Johanna Ilves jõuab haritud põllumajandusspetsialistina tagasi kodutallu, seda näitab aeg. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ei ole kuigi tavaline, et noor inimene läheb Ameerika Ühendriikidesse – õppima põllumajandust. Reisimine ja välismaal õppimine on tavaline, aga see, et üks tubli spordineiu hakkab ookeani taga põllumajandust tudeerima, vast mitte.

Järvamaalt Koeru kandist pärit Johanna Ilves (20) asus mullu sügisel Ameerika Ühendriikides Nebraska osariigi pealinnas Lincolnis Nebraska ülikoolis õppima agri­business’i (põllumajanduskallakuga ärindust – toim).

Perekondlik eeskuju määras

Erialasid on sealses ülikoolis enam kui 150, aga selline valik sai tehtud, kuna Ilves tahtis õppida mitte vaid õppimise pärast, vaid eriala, milles tulevikus rakendust leida, kasvõi koduste aitamisel.

Johanna Ilvese isa Jüri Ilves oli 2014. aastal aasta põllumehe valimisel üks kandidaat. Tõsteti esile tema edumeelset lähenemist, olgu selleks (mahe)lihaveiste kasvatamine või mahenäkside tootmisliini juurutamine.

Maadlushuvilisest noormehest Jüri Ilvesest sai omal ajal talupidaja samuti perekondlikku liini pidi, täpsemalt agronoomist isa eeskujul.

Oli aasta 1989, Jüri oli 18aastane, kui Koerus elanud Ilveste pere kolis aleviku naabruses asuvasse Santovi külla metsavahikohta. „Kahte elamukrunti rajasime vanema venna Neiliga oma kodu. Eks põllumajanduslik mõtteviis ja julgus maad efektiivselt majandama hakata tuli aastaid kolhoosis agronoomina töötanud isalt. Kuigi isal pole kunagi oma põllumajandusettevõtet olnud, on ta meie omades alati nõu ja jõuga abiks,” on Jüri Ilves selgitanud Järva Teatajale ajastutruult uuendatud talukompleksi tutvustades.

Esmalt hobustega talumajapidamist alustanud Ilvesed peavad ühisnõupidamiste teeneks nii 2007. aastal alustatud lihaveisekasvatust kui ka aasta-aastalt laienenud teraviljakasvatust. Alustati 27 loomaga, 2014. aastaks oli kari suurenenud sajapealiseks ja jaotunud neljale karjamaale. Sel aastal müüdi esimesed isendid ka tõuloomadeks.

Aga tuleme tagasi Johanna Ilvese juurde. Kui eriala sai valitud perekondlikel põhjustel, siis Ameerika ennekõike spordi pärast. „Esmajoones otsisin endale hoolivat treenerit, juhendajat, kes oma sportlasi vigastuse korral kohe maha ei kannaks,” selgitab neiu.

Sport, sport, sport

Nüüd on ta seal. Treenib mitmevõistlejate grupis ja kuigi päevad on pikad, on Johanna Ilves rahul. Kooliaeg kestab neli või viis aastat ning siis on diplom taskus.

Sellesuvistel kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel soovib Ilves hakkama saada ennekõike eneseületusega. „Koondisega reisimine, Eesti vormi kandmine, see kõik soodustab pingutamist,” põhjendab ta. „Kui praegune edasiminek jätkub samas tempos, siis poolfinaali jõudmine peaks Rootsis olema täiesti tehtav, mis sest, et võistlen seal endast peaaegu kaks aastat vanematega. Õnneks on mul viimasest Ameerika võistlusest peaaegu poolteist kuud aega EMiks vormi timmida.”

Kas ja millal jõuab ta haritud põllumajandusspetsialistina tagasi kodutallu, seda näitab aeg. Aeg, mis kulgeb järgmistel aastatel Lincolni linnas. See on koht, mida Johanna Ilves peab väga eestilaadseks. „Ümbruskonnas on palju jahimehi, hommikusöögilauas räägitakse külvimeetoditest, sest see on ju põllumajanduspiirkond. Paljud mu koolikaaslased on farmidest pärit. Olemine on päris kodune.”

Arvud

280 000
elanikuga Lincolni linn on Ameerika Ühendriikide mõistes pisike. See tähendab, et niigi pikk lennureis venib veel pikemaks. Johanna Ilves lendas oma uude kodulinna marsruudil Tallinn-Amsterdam-Chicago-Lincoln ja tuli jõulupühadeks tagasi marsruudil Lincoln-Chicago-Frakfurt-Tallinn.

4
kuud (kaks päeva jäi puudu) oli Johanna Ilves esimesel ülikoolisemestril järjest Eestist eemal. Sõitis siit ära 14. augustil, jõudis tagasi 12. detsembril ning 29. detsembril lendas taas ära.
Varasem kodust eemalviibimise rekord oli kolm nädalat.