Pakendimajanduses tõuseb esikohale loodushoid

Pakendimajanduse kitsaskohti kirjeldab Saksamaa tunnustatud pakendiekspert Carolina Schweig (paremal).

FOTO: Helen Arusoo

Üle-eelmisel nädalal Saksamaal Nürnbergis 30. aastat järjest aset leidnud Euroopa suurimal mahemessil osales 3273 ettevõtet, neist kuus Eestist: Mulieres, Chaga Health, Loov, Küllus, Magusameistrid ja Salvest.

Samades NürnburgMesse hallides paralleelselt toimunud mahe- ja looduskosmeetikamessil Vivaness me esindatud ei olnud. Mõlemal suurüritusel oli kohal siinsete mahemajandusettevõtete esindusorganisatsioon Organic Estonia. Selle rahvusvaheliste projektide koordinaatori Helen Arusoo kinnitusel pööratakse maailmas üha enam tähelepanu pakendite keskkonnasäästlikkusele. Põhisõnum – pakendit olgu nii vähe kui võimalik.

Eksperdid arvustavad

„Näiteks kosmeetikatoodetel ei leidnud Nürnbergi pakendeid hindama kutsutud Saksamaa juhtiv pakendiekspert Carolina Schweig ühtegi tooteümbrist, millega lõplikult rahul olla. Sealjuures oli ainuüksi uudistoodete letis välja pandud 160 šampooni, kreemi, seepi, meigivahendit jne,” meenutab Arusoo. Põhiline probleem on ekspertide hinnangul see, et tootjad järgivad säästva majanduse põhimõtteid poolikult.

Eestigi tootjad peaksid arvestama, et tootele ei jäetaks pakendis liiga palju õhku.

Eestigi tootjad peaksid arvestama, et tootele ei jäetaks pakendis liiga palju õhku, samuti ei ole säästva majanduse seisukohalt õige, kui toode pannakse küll komposteeritava papi sisse, aga sellele lisatakse ilu pärast veel topeltpakend.

Pole kiiduväärt, et tootjad tahavad kasutada šikilt mõjuvat alumiiniumkorki, aga alumiiniumi kaevandamine tekitab sedavõrd suure ökoloogilise jalajälje, et nullib end keskkonnahoidlikuks nimetava ettevõtte püüdlused. Samuti ei muutu pakend säästlikumaks, kui pakendi põhiosa teha papist või vineerist, aga kasutada korraga mitut eri materjali, mille üksteisest eraldamine on raske, sorteerimismasinas tähendab see lisakulu.

Arusoo kinnitusel ei pruugi esmapilgul vägagi loodusäästlikud pakendid seda tegelikult üldse olla.

„Vivanessil hinnati kõrgelt üht uut juuksehooldussarja. Auhinna andmisel toodi ühe põhjendusena välja just pakendi keskkonnahoidlikkus. Ilus värviline ümbris oli tehtud biolagunevast materjalist, mille baasiks roosuhkur. Carolina Schweig aga seadis žürii hinnangu kahtluse alla: arvestades, kui kaugelt roosuhkrut siia tuuakse, kuidas toode valmib ja millises koguses seda valmistatakse, võib pakendi ökoloogiline jalajälg olla isegi suurem kui naftatoodetel. Sarnase tulemuseni oleks võinud jõuda, kasutades kohalikke biolagunevaid materjale. Mida vähem transporti, seda parem. Biolagunev pakend ei tähenda veel keskkonnahoidu,” kõneleb Arusoo.

Biolagunev ei ole võlusõna

Küsimusi tekitavad ka biolagunevad kilekotid. „Itaalias keelati puu- ja juurviljade pakkimine tavakilekotti. Aga praktika käigus selgus, et põletis ei suuda spetsiaalkotid tekitada piisavalt kõrget temperatuuri ja tuleb lisada kütust. Praegu paistab, et kütuse kasutamine tekitab tavakilekottide kasutamisest suurema ökojalajälje,” vahendab Arusoo Carolina Schweigi mõtteid.

Ekslik on ka arvata, et koeraomanik võib lemmiku väljaheited biolagunevas kotis muretult põõsa alla visata: nagunii laguneb ära. Ei lagune! Biolagunevad kotid vajavad reeglina tööstuslikku komposteerimist.

Saksamaal jõustus jaanuarist senisest rangem pakendiseadus: uutes pakendites ei tohi olla tühja õhuruumi, topeltümbriseid ja priiskavaid trükivärve. Kontrollitakse, kas need on lahendatud mõistlikult ja loodust säästvalt.

Proua Schweigi põhisõnum Eesti ettevõtetele, kes tahavad oma tooteid Saksamaale eksportida, on Arusoo sõnul selline: tehke pakend, mille eri materjalidest osi on pärast kasutamist lihtne üksteisest eraldada ja neid õigetesse prügikastidesse sorteerida. „Saksamaa on säästlikus pakendimajanduses Euroopas esirinnas ja Saksa tarbija oskab seda ka sissetoodava kauba puhul nõuda,” kinnitab Arusoo ja lisab, et järjest enam on see nii kogu maailmas ning mitte ainult mahetoodete osas.

Tagasi üles