Hobuseid kasvatades ratsa rikkaks ei saa

Heimtali Hobusekasvanduse juht Peep Puna, trakeen Patron ja noor ratsutaja Hanna-Britta Parik. Foto: Toomas Šalda

Osaühingu Heimtali Hobusekasvandus omanik ja juht Peep Puna tõdeb, et hobuste aretamine pakub küll palju rõõmu, aga kui ettevõte ei tegeleks samal ajal piimandusega, läheks majanduslikult raskeks.

Siiski on tal põhjust tulevikku vaadata optimistlikult: headel aegadel saavad inimesed jõukamaks ja ratsasport populaarsemaks. Heimtalis aukohal olevat trakeeni tõugu hinnatakse maailmas üha rohkem.

Sovhoosist eraettevõtteks

Viljandi lähistel tegutseva osaühingu juht Peep Puna sõnutsi viivad ettevõtte juured tagasi omaaegse Viljandi Näidissovhoosi juurde. „See oli mu esimene töökoht, kuhu pärast EPA lõpetamist 1977. aastal farmijuhatajaks tulin. Kuigi siin olid varemgi mõned trakeenid, toodi 1985. aastal neid siia tuntud tõuaretaja Kersti-Maie Alpi eestvedamisel Doni-äärsest Rostovist päris palju juurde ja renoveeriti Heimtali vanadest sigalatest tallid. Peagi sai sovhoosist lühikeseks ajaks kolhoos, siis lagunes seegi. Majandi esimees oli hilisem põllumajandusminister ja riigikogu liige Ilmar Mändmets, kellega koos püüdsime tagada, et hobusekasvandus püsiks edasi ka kiirelt muutuvatel aegadel,” meenutab Puna.

Tekkis Heimtali Loomakasvanduslik Katsejaam, mis oli põllumajandusministeeriumile alluv riigiettevõte. „Selliseid riigiettevõtteid oli Eestis üle seitsmekümne, osa neist hakkas toimima, osa jäi kohe vinduma, sest ministeeriumist ei tulnud ei plaane, juhiseid ega raha,” ütleb Puna, kes oli siinse riigimajandi viimane direktor.

1996. aasta lõpus pandi müüki Tori ja 1997. aastal Heimtali hobusekasvandus. Mujalt tulnud huvilisi käis ka Heimtalis, aga pelgalt huviks see jäigi. „Käisin tookord pangast panka ja ainult Tallinna pank, kes hiljem Ühispangaga liitus, võttis mind tõsiselt ja andis nii palju laenu, et sain tervikvara ära osta. Hiljem sain teada, et võrreldes Toriga olin maksnud kallist hinda. Tori on nüüd riigi omandis tagasi ja selle tegemisi toetatakse jõudsalt, sest tegu on Eestis aretatud tõu peamise ja pikkade traditsioonidega keskusega. Trakeen on aga ülemaailmne tõug, meie peame ise hakkama saama,” selgitab Puna.

Hobused ja lehmad

Korraga piimanduse ja hobustega tegeleva ettevõtte juht kinnitab, et piimandus annab suurema osa sissetulekust. Lehmi on 150, hobuseid 80 ja maad 730 hektarit. Töötajaid on firmas kümmekond. „Võiks ju piimanduse ja hobused lahku viia, aga toimime tervikuna ja seda, mis töötab, ei ole ju vaja lõhkuda. Üks ala toetab teist ja tööjõudu saab jagada. Kui talvel põllul tööd pole, on mehed tallis.” Enda igapäevategemiste kohta ütleb mees, et igal töölõigul on nüüdseks oma juht ja tema hoiab asjadel silma peal ja tegeleb perspektiiviküsimustega.

Majanduslikult ei ole hobusekasvanduse pidamine Puna sõnul Eestis tulusaks muutunud. „Nii sovhoosi, kolhoosi kui ka eraettevõtteks olemise ajal on selles vallas peale makstud. Püsime vee peal tänu piimale, põllule ja põllumajandustegevuse eest makstavatele eurotoetustele. Trakeenide kasvatamist riik ei toeta, toetust saame mõne kohalikku tõugu hobuse kasvatamise eest, aga sellega midagi korda ei saada. Tehnikasse ja inimestesse oleme suutnud investeerida, aga ehitised on suhteliselt nigelas seisus. Korda oleme suutnud teha mõned ajaloolised hooned ja andnud uue funktsiooni Heimtali viinaköögile, kus asub meie peakontor.”

Kuigi kaheksakümne hobuse pidamine kasumit ei teeni, käib Heimtali tallides ja maneežis pidev töö. „Meil on vedanud entusiastidega, kes on lapsest saadik siin kasvanud, palju aega tallis veetnud ja kes tahavad tegeleda nii hobuste kui ka inimestega. Üks nendest, Kairi Dräbtsinskaja, on talli raudvara, kes lisaks võistlusspordile ja hobuste väljaõppele õhtuti ja nädalavahetustel treeninguid korraldab. Ratsutamise õppegruppe toetab huvikoolidega samadel alustel omavalitsus. Sealt saame osaliselt raha treeneritele tasu maksmiseks. Praegu käib siin ratsutamiskunsti saladusi omandamas paarkümmend last. Juhuturiste me reeglina vastu ei võta, sest ei suuda palgata inimest, kes neid ootaks ja teenindaks. Grupid peavad ette teatama. Väga palju käib kooligruppe Ida-Virumaalt,” tunneb Puna heameelt.

„On inimesi, kes on hobuse ostnud ja peavad teda meil, ise käivad sõitmas ja hooldamas. Tuleb ette sedagi, et rendime oma hobuseid välja. Hobuste omamine muutub populaarsemaks majanduslikult heal ajal ja vastupidi. Tõusu ajal tekivad jõukamad pered, kes saavad oma lapsele ratsu osta. Kui ikka tütar ütleb, et tema tahab ratsutada ja vanematel raha on, siis ostetaksegi hobune.

Aga on ka kurvem külg – kümmekond aastat tagasi tuli üks tüdruk koos vanaemaga meie juurde ja teatas müügis olevaid hobuseid vaadates, et tema tahab just seda suurt musta. Meie tõuaretusspetsialist küll hoiatas, et loom on tema ratsutamisoskuste kohta liiga raske ja mõistlik oleks valida hobune, kellega on kergem sõita, aga tüdruku suhtumine oli – kas suur must või mitte midagi. Tänu armastavale vanaemale saigi neiu oma tahtmise, loom viidi ära. Suve lõpuks oli ta üksi kuskil karjamaal ja sinna tema jäljed tõenäoliselt kadusidki.”

Puna toob ka välja, et hobuse eest püütakse sageli maksta minimaalset hinda, aga sadula puhul hinnasilti ei vaadata. Kasvataja jaoks kipub müügihind mõnikord ebaõiglaselt odav olema. „Varsa kasvatamine toob kõige vähem tulu, samas kõige rohkem positiivseid emotsioone. Asi algab ju täku ja mära paaripanemisest ehk planeerimisest. Võib ennustada, et siit tuleb selline ja selline varss, aga tulemus võib olla hoopis teistsugune. Ema ja isa võivad samad olla, aga eri aastate järglased on täiesti isesugused,” tõdeb ta.

Trakeenidele truu

Ehkki Heimtalis on ka kümmekond muud tõugu hobust, on siinne põhitegevus ikkagi trakeenide tõuaretus. „Trakeenide aretus jagunes teise maailmasõja lõpus kaheks – Vene poolele jäänud hobuseid on aretatud hüppe suunal ja Saksa poolele jäänuid rohkem koolisõiduks. Venelased ütlevadki, et hobuse välimik pole oluline, peaasi, et hüppab. Meie leiame, et trakeen peab olema ennekõike suursugune, õilis, tema liikumine harmooniline ja elegantne. Tähtis on hobuse hea iseloom, tasakaalustatud temperament, intelligentsus, töövõime ja vastupidavus.

Näiteks sakslastele pakub praegu suurt huvi, et arendada nende trakeenide hüppevõimet. Meil on Saksa trakeeniliiduga tihe koostöö ja nüüd aprillis tulevadki kaks sealset tippspetsialisti meie hobuseid vaatama. 2013. aastal käis Heimtali Hobusekasvanduses aretatud ja varsana müüdud trakeen Peron ratsastaja Kairi Dräbtsinskaja ja omaniku Jane Uibopuuga Belgias noorhobuste MMil takistussõidus, oli seal ainus trakeen ja tekitas väga suurt huvi. Imestati, et trakeen nii hästi hüppab. Tasapisi hakkame rahvusvahelisse hobuseärisse sisse elama, aga arenguruumi on palju,” kõneleb Puna. Heimtali hobuseid on müüdud USAsse, Venemaale, Saksamaale, Prantsusmaale ja kõige rohkem Soome.

„Kindlasti on Heimtali ja Eesti trakeenikasvatus õigel teel, kui nii väikeses populatsioonis sünnivad nii silmapaistvad hobused nagu Ellada, Ersti, Pallada, Prohvet, Preston, Essen, Aristokraat, Peron ja paljud teised. Kahjuks Eestis aretatud trakeenid ei jõua enamasti oma võimeid näidata, kuna paljud müüakse noorelt ja Eestis on vähe häid professionaalseid sportlasi, kes suudaksid nende potentsiaali realiseerida.”

Oma ettevõttele lisaks juhib Peep Puna Eesti Hobusekasvatajate Seltsi trakeeni haruseltsi. „Trakeene on Eestis üsna stabiilselt 350 ringis, kasvatajaid 30 kuni 40. Varssu on olnud kõige rohkem 46, aga mullu vaid 10, sest kasvatajad ei leia turgu. Varsa kasvatamine on kallis ja kui ei suuda teda kõrgele tasemele arendada, võib tõsist kahjumit teenida. Aga võrreldes Tori tõuga on trakeenide arvukus Eestis vähem kahanenud. Kasvatajad on heas mõttes hullud. Meid võlub trakeeni hea õpetatavus, temaga on kerge sõita.

Majanduslikus mõttes tulusam oleks suurema hüppevõime saamiseks trakeeni märasid ristata maailma parimate hüppegeene kandvate täkkudega, kuid me soovime, et meie hobustel oleks endiselt n-ö mõistus korras ja jätkame puhasaretusega. Trakeeni on küll kõrgemalt hindama hakatud, aga ta väärib enamat. Loodan, et seda mõistetakse.”

Tulevikule mõeldes soovib Puna, et Heimtali trakeenide aretus kestaks ning Kersti-Maie Alpi ja tema enda elutöö jätkuks. Noored viivad tööd edasi ja nemad on õnneks hingega asja juures.

Trakeeni tõust

Trakeeni hobuste aretus algas 1732. aastal Preisi kuninga korraldusel asutatud esimesest tõuaretuskeskusest. Aretuse eesmärk on trakeeni tüübis püsiv mitmekülgne ratsa- ja sporthobune. Aretatud on soojavereline trakeen Ida-Preisimaal, ristates kohalikke jõulisi tõuge täisvereliste ja araabia hobustega, mis andis neile kiiruse ja vastupidavuse.
„Algselt tõllahobune, seejärel aretatud sõjaväe vajadusi silmas pidades, oli tõug kuni teise maailmasõjani Euroopas populaarne ja hinnatud. Teises maailmasõjas Trakehneni kasvandus peaaegu hävitati. Sõja lõpupoole õnnestus päästa umbes tuhat isendit, kes evakueeriti nõukogude vägede pealetungi eest läände. Raskel teekonnal osa hobuseid suri, kuid piisav hulk ellujäänuid tagas tõu säilimise praegusel Saksamaal ja teistes sama piirkonna riikides. Vanas Trakehnenis (praegu Jasnaja Poljana) hobuseid enam ei ole,” saab teada Eda Aitseni hobusetõugude kohta koostatud õppematerjalist.