Lindude eluruum on teisenenud

Tõramaa puisniit mullu aprillis linnulennult vaadatuna. Foto: Marko Saarm / Sakala

Pidurdamatult ja kiirenevas tempos kasvava inimkonna materiaalse nõudluse rahuldamine käib seniajani maakera loodusressursside arvel. Ei ole reaalne, et loodusvarasid saaks arvestataval hulgal hankida teistelt taevakehadelt, nii et maakeeli öeldes tuleb inimkonnal jääda ikkagi „oma seki juurde”.

Paraku käib toidu tootmine eeskätt eluslooduse ruumilise ja kvalitatiivse ahistamise arvel, hoolimata taime- ja loomakasvatuse intensiivistamisest mineraalsete vahendite ja geneetiliste võtetega.

Esialgu jätkub maastike kui looduslike elupaikade ökoloogiline allakäik nii füüsiliselt kui ka keemiliselt peaaegu pidurdamatult, tuues kaasa neid asustavate liikide kadumise. Suuremate vormide puhul on see silmanähtav, väiksemate ja eriti mikroskoopiliste elusolendite hääbumist tunnetatakse kaudselt.

Üks elukeskkonna üleekspluateerimise indikaator on linnud, kes kannatavad nii otseselt, näiteks pesitsusaegse elupaiga muutmise korral, kui ka metsaraiega või põllutöödega, nagu maaharimine ja niidutööd. Hävib selle aasta järelkasv. Põldheina parema söödaväärtuse nimel tehakse esimene niide juba mai lõpul ning see on viinud rukki­räägu ja mitme teise linnuliigi arvukuse kohati olematuks.

Viljakasvatajate ahnus põllupinda maksimaalselt, lausa iga ruutmeetrit kasutada ja soov umbrohule minimaalne kasvupind jätta on tinginud meie maaharimises traditsiooniliste põllupeenarde kadumise. PRIA pakutud kompensatsiooniga põllupeenarde jätmise eest ei ole märgatavat efekti kaasnenud ja viljaväljad küünivad ikka lausa teekruusani või kraaviservani. Nii kaob aga paljude avamaistu lindude, näiteks põldlõokese, kadakatäksi ja nurmkana (põldpüü) pesitsusvõimalus.

Metsaraiel on tähtsad vaid tihumeetrid ja vanad talupojatarkused puidu kvaliteedi tagamiseks on ajast ja arust – naljalt keegi ei mõtle sellele, et kasvuaegne puu on veest ja toitainetest (eelkõige suhkrutest) küllastunud. Seetõttu tuleb suvist puitu rohkem kuivatada ja see tõmbab puitu kahjustavaid putukaid ja seeni rohkem ligi. Meie riigimetsades kehtestatud kevadine kahekuuline raierahu ei laiene paraku eramaadele, seal langetatakse puid ka kevadel ja suvel sadade hektarite kaupa. Üsna masendav on näha juuni- või juulikuul maha raiutud metsatükke, aimata, kuipalju munade ja poegadega linnupesi on hukka saanud – igal Eesti metsahektaril pesitseb vähemalt 3 kuni 5 paari linde, raieküpsetes kuusikutes ja salumetsades koguni kümme ja enamgi paari.

Looduskaitse­bioloog Asko Lõhmuse arvutuse kohaselt väheneb Eestis metsalindude arvukus igal aastal ümmarguselt 65 000 paari võrra.

Looduskaitsebioloog Asko Lõhmuse arvutuse kohaselt väheneb Eestis metsalindude arvukus igal aastal ümmarguselt 65 000 paari võrra. Muidugi on selles oma osa ka rände- ja talvituskadudel, mis on järjest suurenenud Aafrikas süveneva põua ja üha rohkema lindude (ka värvuliste) inimtoiduks püüdmise tõttu.

Üle-eelmise sajandi keskpaigast alates püüti Eestis põllupinda suurendada madal- ja siirdesoode kuivendamise teel. Sellega kaasnes sealsegi haudelinnustiku kahanemine. Rohumaade pindala loodeti suurendada paljude järvede veetaseme alandamisega, ent heintaimede kasvatamine veest vabanenud kaldaaladel edenes visalt ja suur osa järveveeri kasvas täis pajuvõsa, mis varem siin pesitsenud linnuliikidele, esmajoones kurvitsalistele-kahlajatele üldse ei sobinud.

Rabaäärsete mineraalmaade kaitsmiseks pealevalguva vee eest kaevati rabaserva sügavaid kraave, mis tõi kaasa raba servaalade aeglase kuivenemise ja puiskasvu hoogustumise seal. Kõik see muutis ka haudelinnustiku koostist: lagealasid eelistavad liigid hakkasid kaduma, rabadel kinnitasid kanda paljud metsalinnud. Nüüd on keskkonnaameti eestvõttel hakatud rabade äravoolu- ja servakraave sulgema, et endine maastik taastuks. On loota, et sinna naasevad uuesti pesitsema mitmed varasemad haudelinnud, kuid üsna aegamisi ja hoopiski mitte kõik liigid.

Aastasadade kestel mitmel pool Eestis käsitsi heinategemisega kujunenud pargiilmelised puisniidud kadusid meie maastikupildist paari-kolme aastakümnega, sest masinate kasutamine neil aladel polnud tulus. Praegu on varasema moega puisniite säilinud paarsada hektarit tänu sihikindlale hooldamisele, ülejäänud tuhanded hektarid on muutunud praeguseks juba raieküpseks leht- ja sega­metsaks. Teisenenud on ka sealne linnustik.

Sellised lood siinkandis, arenenumates riikides nukramadki, aga see pole loodusehuvilistele mingi lohutus.