Raadioamatöörid sooviksid kriisiplaanis oma rolli

Robert Kallasmaa sõnul võivad just raadio­amatöörid olla need, kes on kriisiolukorras võimelised riigi katma alternatiivse sidega. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kujutage ette olukorda, kus tavapärane elurütm on tugevasti häiritud, kuid seda, kuidas tegutsema peaks ja millal kriis laheneb, pole kelleltki küsida. Internet on maas ehk Facebooki ei tule sõbralt sõnumit ja telefoniside ei toimi.

Robert Kallasmaa sõnul võivad just raadioamatöörid olla need, kes on kriisiolukorras võimelised riigi katma alternatiivse sidega. „Raadioamatörism tähendab raadioside loomist amatöörraadiosideks eraldatud sagedusaladel, raadioside kaudu omavahelist suhtlust ja mõneti ka raadiosidesporti, kus üritatakse teisi raadioamatööre võimalikult kaugelt ja eri piirkondadest n-ö liinile saada.”

Raadiopisik nakatab

„Tõsisemad tegijad ehitavad-täiustavad ise oma tehnikat ja vastuvõtuantenne. „Raadio­amatöörid on loonud harrastusliku sidesüsteemi, mis tegelikult on väga professionaalne,” lisab ta.

See, kui pika maa taha õnnestub teiste raadioamatööridega ühendust saada, sõltub konkreetsetest levitingimustest. Raadioamatöör Robert Kallasmaa selgitab, et suvise väga hea levi korral pole võimatu Eestist rääkida ka näiteks Venemaa või Kesk-Euroopa raadioamatööridega.

„Minu raadioamatööridest kolleegid on jutule saanud näiteks Hollandi taksojuhtidega,” toob ta näite.

Raadioamatörismi eelis on Kallakmaa arvates just sõltumatus muudest süsteemidest. „Sa ei sõltu serveritest, kui akud on laetud, siis mitte ka elektrisüsteemist.”

Et inimest saaks nimetada raadioamatööriks, oleks tal vaja raadiojaama. „Kui keegi tunneb huvi, mida raadioamatörism endast kujutab, siis soovitaksin talle vabakasutuseks mõeldud lainealasid, mis on kasutuslitsentsivabad. Veoautodel olev raadiojaam, nn lällar on ju väga tuntud. Selle kasutamine ei ole keeruline, kuid teatud reegleid järgides on sidepidamine võimalik päris pika maa taha. Tihti juhtub, et alguses ostetakse autosse lällar ja hiljem tehakse endale juba raadioamatööri litsents ja saadakse isiklik kutsung. Raadiopisik on selline asi, mis väga kiiresti enda haardesse võtab.”

Maainimene on paremini valmis

Robert Kallasmaa selgitab, et Soomes on vabakasutuseks mõeldud raadiojaamad väga levinud. „Huvilisi on rohkelt ja süsteem on saadud hästi toimima. Eestis on suurim lootus pandud telefonidele. Mis saab aga siis, kui elekter kaob? Siis kaob numbriline andmebaas, lähevad maha mobiilimastid ja kaovad tagant serverid. Teisisõnu, kriisiolukorras pole mobiiltelefoniga mitte midagi teha. Kui inimesel on raadiojaam, siis on ta aga autonoomne ja tal on side olemas.”

Kasutatud, aga heas korras raadiojaama, n-ö lällari saab kätte mõnekümne auroga. „Juurde tasuks osta üks autoaku, see oleks siis raadiojaamale toiteks. Jaam ei võta palju voolu ja ega huviline kogu aeg ka eetris ei ole. Ant­enni saab ise teha, piisab kaablist, pistikust ja klemmiliistust. Ühesõnaga, komplekti saab kätte sadakonna euroga ja ongi kogukonnas üks toimiv süsteem olemas,” räägib ta.

Robert Kallasmaa loodab, et tal õnnestub kokku koguda aktivistide grupp, kes paneks oma piirkonnas jaamad püsti panema ja looks omavahelise võrgustiku.

„Eesti on ju kaetud päästekomandodega. Oletame, et ­­üks jaam on komandos ja teine kogukonnakeskuses. Esime­seks tasemeks peaks olema see, et autonoomse süsteemiga läheks info ühte sõlme, näiteks kohalikku komandosse, ja sealt laiali: päästjatele, politseile või kiirabile. Praegu on meil puudu lüli kodanikkonna ja operatiivstruktuuride vahel,” arutleb ta. „Operatiivstruktuuridel on oma sidesüsteemid. Ent tavainimene saab loota vaid telefonile, kuid telefon, nagu näha, pole kindel. Oluline on ka see, et raadiojaamadega varustatud punktid jätkaksid omavahelist sidepidamist. Hädaolukorras pole kellelgi ju aega külast külla joosta ja infot levitada.”

„Side on tarvis hädaolukorra koordineerimiseks, otsesuhtluseks päästjate või otsijatega,” jätkab ta. „Alati ei pea kriisiolukorraks olema sõda, palju reaalsem on, et meid mõjutab äärmuslik ilm või juhtub mõni tööstusõnnetus.”

Järvamaal Väätsal kriisiolukorras hakkamasaamisest rääkimas käinud üleelamisinstruktorid Toomas Tõnisson ja ­Katrin Talu on samuti rõhutanud side tähtsust hädaolukorras.

Toomas Tõnisson nen­­dib, et kriisi korral tekib inforuumis paratamatult palju taustamüra, millega saab end vaid närvi ajada. „Infoedastuseks on riiklikud kanalid ja ametlikud teadaanded, mis ütlevad, mis juhtus, kaua kestab, mida teha ja millal tuleb abi, olgu selleks veeauto saabumine või toiduabi jagamine, evakueerimisinfo või midagi muud. Ideaalis oleks inimesel kodus elektrigeneraator, loodetavasti patareitoitel raadio või raadioga auto, mida kasutada ametlike teadaannete kuulamiseks.”

Instruktorid esindasid MTÜsid Tsiviilkaitse Selts ja Estlander.

Lääne päästekeskuse ennetusbüroo juhtivspetsialist Eva-Maria Rand on rääkinud, et võimalikuks kriisiolukorraks on paremini valmis ikka maapiirkondades eramajades elavad inimesed. „Kui sul on oma kaev, puuküttega pliidid-ahjud, kartul salves, on ka kriisiaega üle elada kergem,” on ta selgitanud.

„Samas ei mõelda tihti sellele, et ka lühiajaline elektrikatkestus võib igapäevaelu halvata. Varuge tikke-küünlaid ja patareisid. Mobiiltelefoni laadige akupangast (enne muretsege see), kodus võiks olla üks patareitoitel raadio. Mõelge sellele, kuidas hoida lähedastega kontakti, kui mobiiltelefoni aku saab ja jääbki tühjaks. Kirjutage olulised telefoninumbrid kuhugi üles, kellel need tänapäeval ikka peas on.”

Läbi tasuks mõelda oma kodukoha riskid, kas selleks on metsatulekahju või üleujutuse oht või midagi kolmandat ja selle järgi ka hädaolukorraks ilma paanikata, aegsasti ja põhjalikult valmistuda.

Huvilised, ühinege

Kriisiolukorras on meie raadioamatöörid end vähemalt korra juba tõestanud. 1991. aastal, Tallinna teletorni ründamise ajal segasid siinsed raadio­amatöörid Vene sõjaväe sidepidamist. Teisisõnu, raadioamatöörid astusid aktiivselt vastutegevusse.

Robert Kallasmaa nendib, et wifi ja nutitelefonidega on raadioamatööridel raske võistelda, kuid ala juurde on jõudnud ka nooremaid tegijaid. „Valdavalt on praegused raadioamatöörid vanemad inimesed. Eesti vanim tegev raadio­amatöör peaks minu meelest olema 101aastane. Kui tavainimene veedab õhtud televiisori seltsis, siis raadioamatöör istub aparaadi ees, lülitab selle sisse, paneb klapid pähe ja otsib teisi omasuguseid, kellega sidetada. Mida rohkem hääli püütakse, seda põnevam endal.”

Eestis väljastab raadiojaamadele kutsungeid Tehnilise Järelevalve Amet ja seda pärast vastava eksami sooritamist. See koosneb eesliitest (Eesti raadioamatööride puhul liide ES), millele järgneb regiooni number ja personaalne tähekombinatsioon.

Robert Kallasmaa loodab, et tal õnnestub kokku koguda aktivistide grupp, kes paneks oma piirkonnas jaamad püsti ja looks omavahelise võrgustiku. Temaga saab ühendust numbril 5636 3317 ja kutsungiks on ES1rob.

Raadioamatööre võiks Eestis olla hinnanguliselt 600 ringis.

Kommentaar

Jako Vernik,
Päästeameti häda- olukorraks valmisoleku osakonna nõunik

Mõte on varuvariandiks hea. Kindlasti on kasu igasugustest abilistest ja lisaressursist, mida saab hädaolukorras kasutada. Samas peaksid need inimesed olema eelnevalt Päästeameti jaoks kaardistatud ja olema läbi mõeldud, kuidas nende kompetentsi või seadmeid kriisi korral lisaabina kiiresti rakendada saaks.
Praegune käitumisjuhiste kokkuvõtlik soovitus inimestele võimaliku sidekatkestuse puhuks: tee endale selgeks, kus asuvad lähimad kohad, kuhu saad sidekatkestuse korral hädaabi kutsumiseks ise kohale minna. Selleks võib olla päästekomando, politseijaoskond, kiirabi, haigla või muu sarnane asutus.