Argipäev maaraamatukogus: kütmist vajavad ahjuhiiglased

Kuigi nime poolest direktor, pole alates eelmise aasta sügisest Ambla raamatukogu ja Käravete raamatukogu juhtival Eleri Kangil ühtegi alluvat. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Direktor! Küll see tiitel kõlab uhkelt. Veegi uhkemalt, kui direktor saab olla mitmele asutusele mitmes kohas. Just nii on juhtunud Eleri Kangil (26), kes peab, küll suhteliselt tagasihoidlikult, oma direktoriameti Järva vallas Ambla raamatukogus ja Käravete raamatukogus.

Ahjud! Kui lehelugeja vaid näeks neid ahjusid, millega Käravete raamatukogu talvisel ajal soojaks tuleb kütta. Nii suuri ahjusid teisi maailmas polegi. Julgelt kolm, võib olla isegi enam meetrit kõrgust!

Ühest sellisest ringja kujuga plekk-kesta kandvast ahjuhiiglasest õhkub soojust, kui ühel teisipäeval raamatukokku sisse trügime.

Valiti 13 soovija seast

Kuigi nime poolest direktor, pole alates eelmise aasta sügisest Ambla raamatukogu ja Käravete raamatukogu juhtival Eleril ühtegi alluvat. Ta on iseenda juht ja alluv, vajadusel ahjukütja ja koristaja, raamatute tellija ja väljalaenutaja ning kohalike vanainimeste ärakuulaja.

Rakvere lähedalt pärit Eleri Kang on olnud Järva valla elanik napp pool aastat, kuid tunneb end siin päris koduselt. „Mu kodukoht on veelgi väiksem kui Ambla või Käravete, seega maaraamatukogusse tööle tulemises midagi hirmutavat ei olnud,” sõnab ta.

„Kolisime Järvamaale koos elukaaslase ja lapsega, sest siin Amblas ootas ees mehe lapsepõlvekodu, vanaema maja. Meisterdasin enne Kuma Designile kodus liblikaprosse, aga kuna olin sellega tegelenud juba paar aastat, siis tundsin, et tahaksin vahelduseks midagi muud teha, mõnikord ka kodust välja saada.”

Sel põhjusel hoidis Eleri kodulähedastel tööpakkumistel silma peal. „Väikese koha värk, ega erilisi pakkumisi polnud. Kui midagi oligi, siis Amblas asuvast kodust liiga kaugel,” nendib ta. „Ühel päeval nägin Järva valla koduleheküljelt, et otsitakse raamatukogudele juhatajat. Otsustasin proovida, sest eks raamatuid on ju palju loetud, raamatukogutöögi tundus põnev.”

Vestlus. Kandideerimine. 13 soovijat. „Kõik tore! Olin siiski kindel, et mina seda töökohta ei saa,” kõneleb ta. „Juhtus aga nii, et mulle tehti kõne ja pakuti tööd. Eks see oli mõneti vallale risk: olen selles valdkonnas puhas leht, erialast haridust ega töökogemust ette näidata ei olnud.”

Kiita saab ka maakonnaleht Järva Teataja, ei, mitte lugude või kujunduse tõttu, tasemel on hoopis ajalehepaber. Tulehakatusena.

Eleri Kang on õppinud Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis turismi- ja hotelliettevõtlust. „Vallajuhtidega kokkusaamisel on saanud selgeks, et nemad näevad mu turismialastes teadmistes pigem lisandväärtust, mida Järva vallas ära kasutada,” sõnab ta.

Uude ametisse sai Eleri Kang kõige keerulisemal aastaajal, väljas on kogu aeg pime ja külm, paksudest lumehangedest rääkimata. „Eks natukene oli ikka hirmus. Eelmine raamatukogude juhataja oli aasta otsa tööd teinud, mina hüppasin pea ees tundmatusse vette. Aasta algus on läinud aruandeid tehes. Tundub, et olen saanud hakkama.”

Raamatukogu kui külakeskus

Maaraamatukogu juhatajal on igasuguseid tööülesandeid. „Võib tunduda, et mis see töö ikka ära ei ole. Istu aga raamatukogus, anna päeva jooksul paar raamatut välja, muud ei midagi,” sõnab Eleri Kang. „Päris nii ikka ei ole. Väikeses kohas, kus inimestel kodulähedasi meelelahutusvõimalusi napib, juhtub ikka, et raamatukogu on inimeste kokkusaamiskoht, teabepunkt, raamatukogutöötaja aga poole kohaga psühholoog.”

Erinevalt Amblast (seal on raamatukogu ühes majas kultuuri- ja noortekeskusega) kannabki Käravetel kohalik raamatukogu n-ö kogukonnakeskuse rolli. Kunagise algkooli teisele korrusele sisseseatud raamatukogu tavakülastajad on kohalikud lugemishuvilised pensionärid. On neidki, kes mõnel talvepäeval tulevad lihtsalt sooja ja lobisema, näiteks teisipäevase kalaauto ootamise eel aega parajaks tegema.

Eleri Kang alustab oma Käravete tööpäevi uste lukust lahtikeeramise ja ruumides tulede põlemapanemisega, kuid sellega lihtsad tööd ka piirduvad. Puukorv kätte ja teekond viib maja taha puukuuri. Kütmist vajavaid ahje on teisel korrusel kaks. Selleks, et ruumid oleksid talutavalt soojad, tuleb kütta mitu-mitu korvitäit puid. Suurusest hoolimata pole raamatukogu esimene ahi kuigi hea soojapidavusega. „Teise ahju soojaksaamine võtab kaua aega, kuid soe püsib ahjus sees ka päris kaua,” räägib ta. „Oleme siin naernud, et talvel on nii, et tulen esmaspäevaks-teisipäevaks tööle, kütan kõik päevad hoolega ja kui lõpuks on ruumid soojad, siis keeran raamatukoguukse kinni ja töötan edasi hoopis Amblas.”

Tuletegemine võtab mõnikord vähem, mõnikord jälle rohkem aega. „Õnneks raamatukogus materjali jagub,” jätkab Eleri Kang naljaga. Või siis mitte. Kiita saab ka maakonnaleht Järva Teataja, ei, mitte lugude või kujunduse tõttu, tasemel on hoopis ajalehepaber. Tulehakatusena.

Ühel 2019. aasta alguse teisipäeval külastas esimene inimene kella üheksast avatud olnud Käravete raamatukogu kell 10.42. Pärastlõunani oligi too ainsa lugejana kirjas. Eleri Kang lohutas end sellega, et külastaja käis kolme inimese eest, tuues tagasi nii enda, tütre kui ka mehe laenutatud raamatud.

Käijaid oli ennelõunasel ajal tegelikult rohkem. Üks oli õhksoojuspumba (jah, raamatukogumajas on selliseid seadmeid kaks) remondimees. Teine tuli lobisema ja teisipäevast kalaautot ootama. „Käravete raamatukogu jaoks on palju juba viis-kuus inimest päevast,” toob juhataja välja. „Püsikäijaid on vast paarkümmend. Eelmise aasta aruande järgi on selliseid inimesi 60 ringis. Amblas muidugi rohkem.”

Tolle teisipäeva pärastlõunaks, kuigi Käravete raamatukoguga sama korrust jagab ka juuksurisalong ja maja alumisel korrusel tavatseb koos käia külaaktiiv, pole inimesi ei majaümbruses ega koridorides ja treppidel liikumas näha. Eleri Kang saab nautida oma töö vilju, ta on raamatukogus ahjulaadsete soojusest õhkuvate „tuumareaktoritega” kahekesi. Enne kl 16 ta uksi kinni ei pane.

Inimeste kohalemeelita­miseks tuleb pingutada

Käravete raamatukogus on olemas avalik internetipunkt. Kolme töökuu jooksul jaanuari keskpaigani polnud Eleri Kang kordagi näinud, et seda oleks keegi külastajatest kasutanud. Räägitakse, et kasutajaid varem siiski oli.

Teisisõnu, raamatukogust saadav raamat peab maainimese jaoks olema ikka traditsiooniline, kaante ja lehtedega, paberile trükitud tekstiga, mitte mingi audio- või digiraamat, mida kuvarile jõllitades lugeda/kuulata.

Suurima lugejaskonnaga raamatud on direktor Eleri Kangi tähelepaneku järgi ikka kohalike kirjanike teosed. Lugejate lemmikud on näiteks Erik Tohvri või Katrin Pautsi raamatud. „On juhtunud ka nii, et raamatulaenutaja soovib lihtsalt eesti kirjanikku, autorist sõltumata, sest nende teostes ei ole tegelastel keerulisi nimesid,” toob Kang välja. „Kui uudiskirjandust pole enam pakkuda, siis võetakse ka midagi vanemat.”

Arvud

7
tundi ehk esmaspäeval ja teisipäeval kl 9–16 on keskmisel töönädalal alatud Käravete raamatukogu.

3
päeval ehk kolmapäeval ja neljapäeval kl 10–17 ja reedel kl 10–14 (kuu viimane reede suletud) on avatud Ambla raamatukogu.

Maaraamatukogude ellu- ja allesjäämise taga on Eleri Kangi arvates mitu aspekti. Esmajoones peab jaguma külastajaid. Lihtsalt peab. Muud moodi ei saa. „Ilmselt tuleb ka mul kogukonna kaasamiseks senisest rohkem pingutada,” arutleb ta. „Kohalik kogukond on olnud suhteliselt passiivne. Pensionärid küll käivad, kuid nooremad inimesed suurt mitte.”

Kunagine pensionäride huviring on praeguseks ajaks kooskäimise lõpetanud ja uue loomise ideed ei võetud just avasüli vastu. Kahel korral lastele tehtud üritusel oli esimesel ettevõtmisel (loeti raamatut hundist, hiljem sai võsavillemit ka ise meisterdada) osalejaid kaks ja teisel (jõulueelsel ajal tehti mahakantud raamatutest kuusk) üks. „Eks pean veel proovima ja vaatama, mis toimib ja mis mitte,” ütleb Eleri Kang. „Miinus on kindlasti see, et olen ise kogukonnas veel võõras ega tea kõiki nägu- ja nimepidi. Seni on kõik toimunud katse ja eksituse meetodil.”

Tapa või Paide

Oma kodukanti Järvamaaga, ennekõike Käravete ja Amblaga võrreldes ütleb Eleri Kang, et mured ja rõõmud on üldiselt samad, kuid on ka erisusi.

„Tulin küll külast, kuid kindlasti polnud see vananev küla. Meie pluss oli Rakvere linna lähedus. Elanike arvu järgi on kasvõi Käravete mitu korda minu kodukülast suurem ja siin on tavaks saanud, et tööealised elanikud käivad peaaegu kõik kuhugi mujale ametisse. Auto pannakse inimesi täis ja sõidetakse suuremasse kohta või rongile, mis viib linna. Meil sellist asja ei olnud, oli hajaasutusega küla, mille pluss oli Rakvere lähedus. Siit, Järvamaa äärest jääb Paide aga maakonnakeskusena kuidagi väga kaugeks. Tapa on palju lähemal.”

Vastne direktor on valmis läbima eneseharimiseks nõutavad raamatukogutöötajate kursused pealinnas. Tallinn on tuttav koht, omal ajal on Eleri Kang seal poolteist aastat elanud, kuid enese suurlinnaeluga püsivamalt sidumisele, erinevalt valdavast enamikust eakaaslastest, ta ei mõtle. Aitas pealinna eluperioodist küll. Ei sobinud. „Olen väikese koha inimene, kodu- ja perelähedane. Ka pole mul ambitsiooni teha suurt tööalast karjääri,” põhjendab ta.