Miks ma armastan väetist?

Hoolimata senise kasutamise suurenemisest on Eesti Euroopa Liidus väetisekoguste poolest põllupinna kohta viimaste hulgas. Foto: VALDO OTS/Sakala

Eestis taolist küsimust täna ei kuule. Teatud põhjustel on sõnale väetis osatud üldsuse silmis üsna negatiivne kuvand luua, kuigi sellega mõistetakse ju kõige tavalisemaid taimede toitaineid – mineraalelemente, tänu millele toodetakse süüa vähemalt poolele planeedi elanikkonnast.

Selle küsimuse julgeb aga kõvasti välja öelda maailma rikkamaid mehi Bill Gates (why I love fertilizer), kes oma IT alal teenitu püüab looduses ja arengumaades toimuvasse investeerida. Olgu selleks siis kanakasvatuse propageerimine, laste vaktsineerimine, tualettide arendamine, vaesuse vähendamine ja elanikkonna äratoitmiseks väetiste propageerimine.

Suurim väetisefänn

„Ma olen maailma suurim väetistefänn,” on Bill Gates mõni aeg tagasi öelnud. Oma blogis annab ta teada: „Ma ei ole kunagi häbenenud oma kirge väetiste suhtes. See on maagiline innovatsioon, mis vastutab miljonite inimeste elu päästmise eest ja tõstab vaesusest veel rohkem miljoneid, suurendades põllumajanduse tootlikkust.”

Oma hiljutisest Aafrika reisist kirjutab ta: „Võite ette kujutada mu rõõmu, kui hiljuti Tansaanias väetiselattu astusin ja sain heita pilgu tuhandetele tonnidele väetistele, mis olid ladustatud kui kõrged lumemäed. Dar es Salaami ladu on üks osa uuest väetisekeskusest, mis on suurim omataoline Ida-Aafrikas. Nähes töötajaid täitmas kotte väikeste valgete graanulitega, mis sisaldavad lämmastikku, fosforit ja muid taimetoitaineid, oli see võimas meeldetuletus sellest, kuidas iga kilo väetist võib muuta elu Aafrikas.”

Bill Gatesi öeldu meenutab üht teist suurmeest. Senini ainus taimekasvatusalaste edusammude eest Nobeli rahupreemia (1970) pälvinud mees, agronoom Norman Borlaug (1914–2009) on küsinud: „Meie planeedil elab 6,6 miljardit inimest. Maheviljelusega suudaksime ära toita 4 miljardit. Millised 2 miljardit oleksid vabatahtlikult valmis surema?” Borlaugi peetakse üheks n-ö rohelise revolutsiooni eestvedajaks, millega tähistatakse aega pärast eelmise sajandi keskpaika. See oli periood, kus taimekasvatustoodang planeedil mitmekordistus ja näljahäda arengumaades tunduvalt vähenes.

Nüüd, mõnikümmend aastat hiljem tõstab Bill Gates teema uuesti üles. „Me peame kahekordistama rohelist revolutsiooni, suurendades väikese keskkonnamõjuga põllumajanduse tootlikkust.” Väetiste kiituseks on ta öelnud: „Mõni miljard inimest peaks surema, kui me ei kasutaks väetisi.” Meil pole ju varuplaneeti, et kasvav inimkond paaritonnise maheda hektarisaagiga ära toita. Seda saavad endale lubada vaid arenenud maad ehk ligikaudu viiendik kõigist inimestest.

Vaja on rohkem toitu toota

Maakera elanikkond kasvab. Prognoositakse, et mõnekümne aasta pärast elab meid siin 10 miljardit. Meil on vaja suurendada toidu tootmist 70 protsendi võrra aastaks 2050, et kasvavat nõudlust rahuldada. Juba praegu saame põldudelt kolm korda enam kui kuuekümnendatel ja on välja arvutatud, et järgneva viiekümne aastaga toodetakse rohkem toitu kui eelneva 10 000 aastaga.

Inimesed ja loomad koosnevad nendestsamadest elementidest, mida kasutatakse väetistes taimede toitaineteks. Meie tervis sõltub otseselt sellest, mida igapäevatoiduga saame ja kas kõiki elemente on õiges koguses ja vahekorras. Taimede koostis omakorda sõltub elementide sisaldusest mullas. Hinnatakse, et ligemale kaks miljardit inimest elab toidu tõttu mõnede elementide kroonilises puuduses.

Inimesed ja loomad koosnevad nendestsamadest elementidest, mida kasutatakse väetistes taimede toitaineteks.

Kuna muldade toiteelementide sisaldus sõltub aluskivimite koostisest, siis sellest lähtuvalt on teada, kus maakera piirkonnas milliseid elemente võib mullas ja toidus puudu olla. Näiteks tsink Türgis, jood Hiinas, boor Indias, vask Lõuna-Aafrikas, seleen Soomes ja mujal jne. Väljendades protsentuaalselt maakera muldasid, kus on mõnest mikroelemendist puudus, oleks järjestus järgmine: Zn 49 protsenti, B 31, Fe 23, Mo 15, Cu 14 ja Mn 10 protsenti.

Taolist elementide puudust mullas ja toidus saab vähendada spetsiaalsete mineraalväetistega, mis on kasulikud nii taimedele, loomadele kui ka inimestele. Juba 40 aastat on näiteks lisatud Soomes väetistele seleeni ja seda mitte taimekasvu stimuleerimiseks, vaid just loomade ja inimeste tervist silmas pidades. Omal ajal saadi aru, et odavam ja kindlam on mineraalväetiste kaudu inimeste tervise eest hoolt kanda, kui pärast haiguste ravimisele raha kulutada. Siit paljudele üllatav järeldus – mineraalväetistega kasvatatud toit võib tervislikum olla kui naturaalselt kasvanud. Lühidalt: viljakas toitainetega tasakaalus muld tähendab terveid taimi ja see omakorda tagab meie tervise.

ulatuslikud muudatused Eestis

Eestis on väetiste kasutamine aastate jooksul teinud läbi suuri muutusi. Kuuekümnendatel, kemiseerimise buumi alguses, hakati üha enam väetisi tootma ja kasutama. Saagikus aga eri põhjustel meil ei suurenenud ja võib julgelt öelda, et seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad olid kahekümneaastane aeg, kui väetisi kasutati ligemale kaks korda enam, kui tolleaegse saagi saamiseks vaja olnuks.

Üheksakümnendatel vähenes mineraalväetiste kasutamine Eestis 12 korda (mitte protsenti) ja põldudel kasvatati saaki suuresti vaid mullavarude arvel. Sajandivahetuse järel on mineraalväetiste kasutamine tasapisi kasvanud, kuid osa elemente, nagu fosfor ja kaalium, on juba kolmkümmend aastat olnud negatiivse bilansiga. See tähendab, et saagiga viime neid põldudelt ära rohkem, kui väetistega tagastame.

Piltlikult öeldes keerati vanker ühest kraavist teisele poole teed kraavi. Oli ju vaja nõukogude aja lõppedes kasvõi protestiks teha kõike teistmoodi, sest ilmne üleväetamine tekitas põhjendatud vastuseisu ja mineraalväetistele negatiivse kuvandi. Praegu kasutame Eestis väetist poole vähem kui nelikümmend aastat tagasi, toodame aga taimekasvatussaadusi kaks korda enam! Hoolimata senise kasutamise suurenemisest oleme aga ELis väetisekoguste poolest põllupinna kohta viimaste hulgas. Nagu ka saagikuse poolest.

Kui nüüd looduse pärast muretsejad vaatavad statistikat ja hüüavad hirmuga, et väetiste kasutamine on suurenenud, siis mõnes mõttes on neil õigus, sest võrdluse baasiks võetakse eelmise sajandi lõpukümnend, mis Eesti põllumajanduse jaoks oli katastroof. Näiteks kasutati siis kogu Eestis sama palju väetist kui nõukogude ajal Rapla rajoonis – 65 000 tonni, mis oli mitu korda vähem, kui taimede tasakaalustatud toitumiseks tarvis olnuks. Praeguste kogustega oleme samal tasemel kuuekümnendate aastate esimese poolega, see oli aeg enne kemiseerimist.

Muld on üks vähestest asjadest, mis õigesti kasutades järjest paremaks muutub.

Õnneks on meil Eestis ohtralt tasuta puhast magedat vett, lisaks on meil ka „vilja­kandvat mulda küllalt igal pool”, nagu ütleb laulusalm. Sellesse ei tohi aga suhtuda nagu esivanematelt saadud pärandusse, mille võib mõnekümne aastaga läbi lüüa. Võtta võib vaid seda, mis sinna aastatuhandete jooksul on ladestunud. Mullaviljakusse ja toitainesisaldusse tuleb suhtuda põhimõttel, et me pole saanud seda mitte pärandusena isadelt, vaid laenuks oma lastelt.

Mulda ei tohi tühjaks pumbata

Aastatuhandetega moodustunud mulda ei tohi üksnes saaki kogudes tühjaks pumbata, vaid sinna tuleb igal aastal tasakaalustatult tagastada väetistega kõik toiteelemendid, mis kultuuridega eemaldatakse. Muld on üks vähestest asjadest, mis õigesti kasutades järjest paremaks muutub. Jällegi on see paljudele üllatuseks: mida paremaid saake saame, seda viljakamaks muutub muld ja seda parem on ka keskkonnale! Sest suuremate saakide tarbeks kasutame õiges vahekorras mineraalaineid, kasvab suurem biomass ja mulda jääb enam süsinikku ehk orgaanilist ainet: juurestik, tüü, põhk jne.

On välja arvutatud, et kui suudaksime maakera põldudel mulla orgaanilise süsiniku sisaldust tõsta kahe protsendi võrra ehk lukustada sinna süsinik tuhandeteks aastateks, suudaksime sellega siduda kõik atmosfääri paisatavad kasvuhoonegaasid. Mulla orgaanilise süsiniku ehk huumusesisalduse tõstmist on nimetatud ka salarelvaks kasvuhoonegaaside vastu, kuna nendes seotakse 50–300 tonni süsinikku hektari kohta, mis on 180–1100 tonni CO2.

Väärtusliku põllumaa kaitsest on Eesti inimesel raske aru saada. On ju meil veel ligi paarsada tuhat hektarit võsastunud endist põllumaad. Ent maailmas tervikuna kaob praegu igas sekundis jalgpalliväljakusuurune põllupind. Juurde seda aga metsiku looduse arvel rajada ei tohiks ja ainus lahendus on säästev intensiivistamine.

See tähendab, et vähemaga saadakse rohkem ehk samalt põllupinnalt suuremat saaki saades jääb metsikule loodusele ruumi endises mahus ning süsiniku- ja energiajalajälg hoitakse kontrolli all. Nõukogude ajal kakskümmend aastat väldanud üleväetamisest on nüüd juba ligi kolmkümmend aastat möödas. Oleks juba aeg hakata taimede toitumisele vaatama tasakaalustatult ja teaduspõhiselt ning mitte vastandada erinevaid tootmisviise.