Põlde rüüstavad haned ei karda inimest ega pauku

Suurt hirmu inimene hanedes enam et tekita, kui linnud põllult õhku hirmutada, maanduvad nad lihtsalt põllu teises servas.

FOTO: Erik Prozes/Postimees

Mõne nädala pärast on käes aeg, mil teraviljakasvatajate üks esimesi muresid hommikul on autole hääled sisse panna, et oma põldude vahel tiirutades haneliste parved eemal hoida. Kui juhtud kasvõi kümme minutit hiljaks jääma, naeravad haned paugutamise peale ja söövad põldu tühjaks edasi.

Põhja-Eestis tegutseva teraviljakasvataja Olav Kreeni Rabaveere Farmi maad laiuvad 600 hektaril ja põllult põllule sõites haneparvede peletamine on igasügisene ja -kevadine möödapääsmatu kohustus. „Hanede hirmutamine on meie regioonis selline töö, et kui selle tegemata jätad, on ka kõigi teiste tööde tulemus null,” nendib mees.

Kreeni kogemus näitab, et kui haneparv jääb põllule kauemaks kui kümme minutit, hakkavad linnud sööma ja siis on neid eriti raske toidust eemale hirmutada. „Esimesed kümme minutit nad vaatavad ringi, tutvuvad olukorraga, pea püsti tammuvad jalalt jalale, sealt edasi läheb pea alla, taguots püsti ja kõik, mis vähegi energiat annab, eestpoolt sisse ka läheb,” kirjeldab ta.

Pauk ei hirmuta enam

Hanedel on tavaks ööbida mõnes säärase kohas, kus kiskjail raske neile ligi pääseda, aga hommikul tõuseb parv lendu ja asub otsima kohta, kus päeval keha kinnitada. Just sel ajal, kui haned hakkavad maandumispaika otsima, sõidabki Kreen paarilisega põldude vahel ringi. Niipea kui kuskil maandunud haneparve nähakse, kasutatakse hirmutamiseks kas stardipüstolit või elumajadest kaugemal gaasipüstolit. „Paraku häirib gaasipüstol inimest rohkem kui hane,” nendib mees. „Linde pauk ei heiduta, see lihtsalt häirib neid pisut.”

Sama kinnitab Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp. Kui veel mõni aasta tagasi piisas põldudel kas jalgsi või mõne transpordivahendiga liikuda, siis mõne aja pärast tuli hakata hanede peletamiseks kasutama pauguteid. Praeguseks on jõutud juba helisalvestiste ja laseriteni, aga neistki jääb väheks.

„Hani targa linnuna õpib kiiresti ja saab aru, et kogu see mürin-kärin ja tulevärk talle kahju ei tee. Julgemad kõnnivad lihtsalt pisut eemale,” räägib Lamp.

Vähe sellest, et pauk lindu ei kohuta, muutub inimenegi hanelistele järjest vähem häirivaks. Linnud tõusevad inimese lähenedes küll lendu, aga maanduvad põllu teise serva.

Hanede hirmutamine on meie regioonis selline töö, et kui selle tegemata jätad, on ka kõigi teiste tööde tulemus null.

„Sina võid kevadisel mudasel põllul liduda nagu hurdakoer neid taga ajades. Ühest servast ajad nad lendu, maanduvad teise serva, sina neile järele, lõpuks, kui nad tüdinevad, siis tõusevad üles, keerutavad natuke ringi ja maanduvad teise põllu peale,” kirjeldab Kreen.

Lõpuks õpib parv selgeks, et üks kindlat värvi auto käib neid kogu aeg segamas. Kui näevad seda autot, ei viitsi seal lähedal alla tulema hakatagi ning lendavad mujale. Kogu see hirmutamise ja õppimise protsess võtab ühe parvega aega poolteist nädalat. Kui üks parv välja õpetatud, ei ole rahu kauaks, mõne nädala jooksul on platsis uued. „Ja kõik hakkab otsast peale, jooksen neid õpetades põldu mööda, selle asemel, et põllutöid teha,” tõdeb Kreen.

Kahju aina suurem

Haned teevad hävitustööd sügisel ja kevadel. Sügisel saavad kahjustatud peamiselt talivilja ja -rapsi põllud, aga kevadel söövad talvituspaigast naasvad linnud kõike, mis vähegi kannatab.

„Minu põldudel söövad nad kevadel orast, külvatud suvivilja, herne ja oa seemet nokivad maa seest. Kel rohumaad, siis neil söövad haned värske ädala nii ära, et esimene niide on peaaegu olematu,” räägib Kreen.

Kogutud andmed näitavad, et haneliste tekitatud kahju on viimastel aastatel suurenenud just Mandri-Eesti keskosas, kus on viljakamad põllud ja kasvatatakse rohkem teravilja. Keskkonnaametile esitatakse kahjunõudeid viimastel aastatel keskmiselt 1,2 miljoni euro ulatuses, millest makstakse aastas välja keskmiselt 300 000 eurot. Aastal 2017 sai rändlindude tõttu kahju 91 põllumeest, 2015. aastal oli neid 126. Paraku ei kajasta see arv tegelikku olukorda.

„Kevadtööde aeg on meie laiuskraadil väga lühike ja paljud põllumehed ei jõua sel ajal tegeleda kahjude hindamise ja kompensatsiooni taotlemisega,” nendib Lamp. „Põllumehed on teinud ligilähedasi arvutusi tegelike kahjude kohta ja nende sõnul võivad need ulatuda 10 miljoni euroni.”

Kui palju jõuavad linnud põldu laastada, sõltub suuresti sellest, kui palju inimene neil seal olla laseb. Kui linnud peletamata jätta, on nad suutelised näiteks hernepõllu täiesti tühjaks nokkima. Kreen ütleb, et kui linnud vaid korra taliviljaorast näksiksid, ei juhtuks midagi hullu, kui aga hakkavadki põllul käima ja ampsavad ära iga maast välja pugeva rohelise lehe, sureb taim lõpuks välja. Nii jääb põllust järele viie- kuni kümnemeetrine serv tee ääres, kuhu linnud autosid peljates ei lähe, aga ülejäänud põld on must maa.

Miks arvukus kasvab?

Kreen on tähele pannud, et mida aasta edasi, seda varem haned kohale jõuavad. Nad tulevad Eestisse kohe pärast lume sulamist ja jäävad siia pesitsuspaigale lendamiseks rasva koguma 15.–21. maini.

See, et haneliste arvukus aina tõuseb, pole vaid meie põllumeeste kurtmine, sama on kinnitanud riiklikud ametkonnad muudes Euroopa riikides, samuti ornitoloogide esindajad.

Näiteks suur-laukhanede puhul on nii, et kui 1950. aastatel oli neid siin vaid 10 000 kuni 50 000 isendit, siis nüüdseks on nende arv kasvanud 1,2 miljonini.

Kreen rõhutab, et hani on elanud siin piirkonnas ammu enne inimest ja peaks toituma looduslikust toidust, mitte aga kultuurtaimedest. Populatsiooni meeletu kasvu põhjus on nii loodusliku vaenlase puudumine kui ka liiga heaks muutunud toidubaas.

Hani targa linnuna õpib kiiresti ja saab aru, et kogu see mürin-kärin ja tulevärk talle kahju ei tee. Julgemad kõnnivad lihtsalt pisut eemale.

Lamp soostub, et põldudelt saadav energiarikas toit, eelkõige teravili on lindude populatsiooni kiire kasvu põhjus, mis ühtlasi nõrgendab neid. „Sellel on väga palju sarnasust ulukite lisasöötmisega, mida me peaksime elujõuliste populatsioonide puhul kindlasti vältima,” rõhutab ta. Ühelt poolt muudab selline toitmine ulukid sõltuvaks ja nad kohastuvadki kultuurtaimedest toitumisele. Teisest küljest on nõrgenenud ja kunstlikult suureks paisutatud populatsioonid vastuvõtlikud igasugustele taudidele.

Mäletame ju veel, kui mõned aastad tagasi oldi Eestis hädas metssigadega, nende arv oli nii suureks paisunud, et süüa käidi otsimas talunike kartulipõldudel ja äärelinnadeski tuhniti muruplatse segi. Suure arvukuse tõttu saigi seakatk kiiresti üle mandri levida. Mida suurem on populatsioon, seda kiiremini taudid levivad.

„Loomulikult ei tohi inimene lindudelt kogu söögimaad käest võtta, kuid Eestis on piisavalt looduslikke rohumaid ja mereäärseid niitusid. Tuleb leida mõistlik tasakaal, et populatsioon enam ei suureneks,” rõhutab Kreen.

Heidutusjahi eesmärk pole tappa

Hiljuti jõuti huvitatud osapoolte arutelus kokkuleppele, et sel kevadel lubatakse hanede heidutusjaht.

„See on olnud meie tagumine variant,” nendib Lamp ja lisab, et jahid väljaspool jahihooaega on alati äärmuslikud – lubatud vaid siis, kui sekkumine on hädavajalik, näiteks kui kahjustused on ilmatu suured.

„Põllumeeste mure on väga suur, võib öelda, et nad on meeleheitel,” tõdeb Lamp. „Samas räägime maaelu edendamisest. Kuidas seda edendada, kui põllumehed kannavad iga aasta sellist kahju, et lihtsam oleks ehk käega lüüa?”

Kõik leebemad meetodid on põllumeestel ammuilma proovitud ega ole enam nii tõhusad kui algul.

„Muidugi pole meie eesmärk lasta korraldada tapatalguid lihtsalt niisama,” rõhutab Lamp. „Pilootprojekt kindlasti ei avalda otsest mõju haneliste arvukusele. Küll aga on eesmärk peletada noid viljapõldudelt ja õpetada kartma sinna naasta.”

Kreen, kes on ühtlasi haneprobleemile riigi tasandil lahendust otsinud ühe osapoole, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoja nõukoja esimees, ütleb, et heidutusjahi eesmärk on õpetada linnud taas inimest kartma. Praegu on inimene neile lihtsalt häiriv pisiasi.

„Tahame saavutada olukorra, et ei peaks minema sisuliselt jalaga lindu põllult eemale lükkama, vaid ta tõuseks inimest nähes põllult lendu. Nii oleks ka teistel heidutusvahenditel suurem mõju,” seletab Kreen. „Heidutusjahiga õpivad haned selgeks, et paugu peale võib keegi neist maha jääda ja parem on paugutamise piirkonda üldse mitte minna.”

Ornitoloogid on välja pakkunud ka hanedele toitumisalade loomise, et sel viisil neid põldudest eemale meelitada. Kreen ütleb, et see on hea mõte, kui tegeletakse linnuvaatluse või loodusturismiga. „Siin aga on oht, et me teeme metslindudest nuumloomad. Toitumisala meelitab järjest enam linde kohale ja kui see on tühjaks söödud, minnakse ikkagi mujale süüa otsima. Seda ütleb mulle mu talupojaloogika,” räägib põllumees.

Heidutusjaht

Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti plaani kohaselt korraldatakse sel kevadel pilootprojekt, millega hakatakse valitud aladel uurima hanelistele heidutusjahi otstarbekust.
Heidutusjahti lubatakse pidada Jõgevamaal ja Tartumaal 15. märtsist kuni 15. maini kolmele liigile: rabahani, suur lauk-hani ja valgepõsk-lagle.
Alad on valitud selle järgi, kus on põllukahjud viimasel ajal märgatavalt suurenenud. Kaalutakse võimalust laiendada uuringuala ka Ida-Virumaale.
Hanede arvukuse tõusuga kasvanud kahju põllumajandusele ei ole probleemiks ainult Eestis, vaid paljudes teisteski Euroopa riikides, kus nad oma rännetel peatuvad või talvituvad.

Populaarne

Tagasi üles