Ettevõtlikud naised panid püsti õhtuse välkturu

Kauplejad Eda oma purkidega (vasakult), Ege käsitööloomadega ja Anu leivaga maantee ääres. FOTO: Dmitri Kotjuh/järva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Talveõhtu Roosna-Alliku alevikus, Pärnu-Rakvere maantee kõrval, ühes teeäärses parklas. On külm, paksud hanged, suured veoautod, mis alevikust läbi tuhisedes kiirusepiirangust suurt välja ei tee. Tundub uskumatuna, et sellistes tingimustes püüab keegi midagi müütada.

Aga liiga kinni oma uskumistes olla ei tasu, sest kümmekond minutit enne kella viit keerab parklasse esimene auto. Sealt tuleb välja kohalik naine Ege. Hetk, ja tal on hange püsti pandud laud. Hetk, ning laua peal on lina ja lina peal kaup.

Kauple kapotil või laual

Esimesel Roosna-Alliku OTTi (otse tootjalt tarbijale) turul Ege ei osalenud. „Meil oli tookord taidlejate jõulupidu,” põhjendab ta.

Teistel kordadel ehk ülejäänud neljapäevadel on ta Pärnu-Rakvere maantee ääres oma kaubaga alati kohal olnud. Selliseid kauplemiskordi on kokku saanud kuus.

Sel korral oli Egel pakkuda ema talust kanamune, kõrvalkülast mett ja isiklikku käsitööd, heegeldatud loomadest pajakinnasteni.

Naise sõnul on seni välkturul läinud päris hästi. Kordi, mil midagi müügiks pole läinud, teab ta nimetada vaid üht, aga seegi aeg maanteeäärset seismist läks tegelikult asja ette, sest naine sai tellimuse. „Laadakauplemine on minu jaoks hobi. Küll üle pea kasvanud, kuid ikkagi hobi,” selgitab ta. „Mulle meeldib selle asja juures nii kohapealne kauplejate kui ka ostjate seltskond, samuti kauplemine ise.”

Roosna-Alliku neljapäevaõhtusel välkturul on müüjaid väljas olnud neli kuni kuus, kala- ja vorstimüüjast kohalike kauplejateni. Müüdud on ka külmutatud marju. Eksootilisemast kraamist on pakutud näiteks kodust sušit.

Seekord oli kauplejaid kohal kolm, Ege oma segakaubaga ja kaks leivamüüjat.

See siin on uute tuttavate leidmine, kodust väljatulemine, meeldivas seltskonnas vaatamine, kuidas mul täna kauplemisega läheb.

Kui koduleivaküpsetaja Anu kohale jõudis, oli ta varmalt valmis kasutama Ege kaasatoodud lauakest. Aga Eda näitas, et mingit kauplemis­atribuutikat pole vajagi. Lao auto aga kaupa täis, sõida kohale ja säti kapotile kaasatoodust pisike valik. Küll huvilised sinu juurde tee leiavad.

Eda oli jaanuari lõpus Roosna-Allikul väljas alles teist korda. Lisaks leivale oli naisel pakkuda angervaksasiirupit ja käsitööd, beebisokkidest sussideni. Kõikide asjade valmistaja oli ta ise.

„Angervaks on ju vana aja aspiriin,” räägib ta. „Kui polnud apteeki, kust aspiriini osta, tehti ju angervaksast teed. See oli valu ja palavikku alandava toimega. Jah, loomulikult ka uskumise jõud on suur, kuid mina arvan, et angervaks töötab loodusravimina päriselt.”

„Läinud on hästi,” kinnitab temagi kauplemisõhtutele tagasi vaadates. „Ega ma esimesel korral kapotti päris tühjaks ei müünud, midagi jäi ikka seemneks ka, kuid ega ma ei tulegi siia kasu pärast. See siin on uute tuttavate leidmine, kodust väljatulemine, meeldivas seltskonnas vaatamine, kuidas mul täna kauplemisega läheb.”

Mida rohkem müüjaid, seda rohkem ka ostjaid. On välja kujunenud, et ennekõike meelitab inimesed Roosna-Allikule kalamüüja.

Tavaliselt satuvad Roosna-Alliku välkturule kohalikud inimesed, kuid mitte ainult. Kuna tegutsetakse kohe suure maantee kõrval, leiab ostjate seast ka läbisõitjaid. Siin on aga üks aga. Lähimad sularahaautomaadid on kümnete kilomeetrite kaugusel, Aravetel ja Paides. Kui kohalikust poest Coop Panga teenuseid kasutada ei taha või ei tea, siis on asi kurb, kuid lihtne – pole raha, pole ka kaupa.

Munad, mesi ja kala

Anu, Roosna-Allikult pärit, kuid praegu Järva vallas elav naine, jõudis maantee äärde kauplema kutsumise peale. „Sille (Sille Erala – toim) teadis, et ma leiba teen, tema mind ka kutsus. Tavaliselt teen leiba iseendale, kuid alati on läinud nii, et tuttavad-sõbrad küsivad ka. Siis ma teengi ahjutäie.”

Jaanuari viimasel neljapäeval oli Anul pakkuda poole ja terve pätsi kaupa odrajahuga miksitud rukkileiba. Need küpsetas ta valmis spetsiaalselt taluturu tarbeks. „Siiani on õnnestunud tühja kandikuga koju minna,” kiidab ta turu toimimist. „Olen teistelgi pilku peal hoidnud ja minu teada on kõik kauplejad iga kord midagigi maha müünud.”

Anu arvab, et kohalikud võiksid säärase turu vastu rohkem huvi tunda, nii kauplejate kui ka ostjatena. „Olen OTTi usku: alati ei pea kõiki kaupu vaid poest ostma.”

Kohalike naiste kauplemistuhin sai välkturu formaadis alguse 20. detsembril ehk südatalvel. Kauplema tuldi kõige pimedamal ja külmemal ajal, kõigil paksud riided seljas, tee termosega kaasas, et tunnikene neljapäeva õhtust väljas üle elada.

Kuidas Roosna-Alliku turul edaspidi minna võiks? Eda ütleb, et nad elavad neljapäeva õhtutes ja pikemalt ette ei mõtle. „Vaatame, kuidas rahvas meid omaks võtab. Loomulikult ootame valgemat ja soojemat aega, mil möödasõitjad hakkavad rohkem kinni pidama. Ka uued kauplejad on siia alati teretulnud.”

Välkturu asukohta peab Anu heaks. Paremat kohta kui maja nr 22 teeäärne parkla, kus tee peal autojuhtidele silma paista, ümbruskonnas ei ole.

Tolle õhtu esimeses osas autoga peatujaid Roosna-Allikul ei olnud, küll aga sattusid sinna uudistama ja ostma kohalikud. Üks tulija oli Paides tööpäeva lõpetanud proua Reet, kes võttis Ege lauanurgalt kaasa kümnese karbi kirjusid mune. „Need on ikka päris munad, mille on munenud päris kanad, mitte aga mingid monstrumid. Eelmisel korral ostsin mett, üleeelmisel korral kala,” meenutab ta. „Kohalikus poes on sortiment väike, kuid alati ei saa kõiki asju ka Paidest kaasa osta. Lõunavaheaeg on ju üürike.”

Olgu öeldud, et haldusterritoriaalselt kuulub Roosna-Alliku Paide linna koosseisu. Tegelik Paide linn jääb Roosna-Allikult 15 kilomeetrit Pärnu poole.

Populaarne

Tagasi üles
Back