/nginx/o/2019/02/14/11786711t1h462c.jpg)
Kui vanasti peeti Eestis lambaid peamiselt villa ja praegu liha pärast, siis võib-olla tulevikus hoopis piima pärast. Praegu on meil vaid üksikud lambapiimatoodetele spetsialiseerunud talud, mis Lõuna-Euroopast innustust saanuna uudset nišši täitma on asunud, kuid huvi tasapisi kasvab.
Raplamaal Ohekatkul Männiku talus piimalambaid kasvatavad Kaisa ja Priit Tähe jõudsid lammasteni tänu hobustele. „Otsustasime 2015. aastal minna Saksamaale tööle ja end hobuste asjus täiendama. Loode-Saksamaad ehk Hannoveri ja Bremeni kanti, kus rakendust leidsime, peetakse hobuste poolest kõige rikkamaks piirkonnaks maailmas. Mõni lausa väidab, et seal on hobuseid rohkem kui inimesi. Hobused on meile südamelähedased tänagi, aga seal nägime, kui hinnatud on lambapiim ja sellest tehtud tooted. Järgmisel suvel tulin koos laste ja esimeste Ida-Friisi tõugu piimalammastega koju tagasi, Priit jäi veel pooleks aastaks Saksamaale. Sealtmaalt me seda piimalammaste asja siin Männiku talus arendame,” võtab osaühingu Männiku Piimalambad perenaine Kaisa Tähe perefirma tegevuse algusaastad kokku.
Hakatuseks toodi 15 utte ja 3 jäära, nüüd on karjas poolesaja lüpsma tuleva looma ringis. „Otsustasime täiesti puhtatõuliste lammaste, mitte ristandite kasuks. Nende hind oli mõistagi kallim. Piimalammaste eksport Saksamaalt on viimastel aastatel hoogu kogunud, tohutu palju lambaid viiakse Inglismaale, Venemaale, Iisraeli ja mujale, nii et meil oli keeruline üldse jutule saada. Kui poleks olnud isiklikke kontakte ja keeleoskust, polekski me häid loomi saanud. Sakslased müüvad suuri partiisid aretusorganisatsioonide kaudu ja meiesuguste väikeklientidega nad reeglina jännata ei viitsi,” selgitab Priit. Tänu tollal tekkinud sidemetele on Tähedel õnnestunud aidata teisigi Eesti lambakasvatajaid ja importida tõuparanduse eesmärgil siia hinnatud tõuloomi, ka lihalambaid.
Saksamaal pole Männiku talu pererahva hinnangul tõenäoliselt ühtegi toidupoodi, kust lamba- ja kitsepiimatooteid osta ei saaks, sortiment on väga kirju. „Kuigi maailma piimatoodangust moodustab lambapiim vaid ühe sajandiku, võiks sealsete juustulettide järgi hoopis muud arvata. Tõenäoliselt näitab lambapiimatoodete eelistamine seal ka staatust – võin endale lubada kõrgema klassi ja hinnaga kaupa.
Kui enda esimesi tooteid Eestis pakkusime, nägime, et eestlane ei tea lambapiimast midagi ja võõrastab sellest tehtud tooteid, aga tasapisi on kliente lisandunud,” kinnitab perenaine ja pakub proovimiseks lambapiima. Esimene mulje on, et lehmapiimaga võrreldes on see hulga magusam ja üsna rammus. „Mõned hakkavad enne maitsmist rääkima kasukamaitsest, aga siis veenduvad, et tegu on väga mõnusa joogiga, mis eriti meeldib lastele. On kliente, kelle lapsed keelduvad muud piima joomast. Selles sisalduv laktoos on lehmapiimast täiesti erinev, nii et seda saavad juua ka laktoositalumatud. Meil on mitu sellist klienti, olen ise ka üks selline,” räägib Priit.
Vabariigi sünnipäeva paiku hakkab tööle uus meierei ja lüpsisüsteem, ühtlustub toodete kvaliteet ja lihtsamaks muutub pakendamine.
„Lambapiim talub tänu tihedamale tekstuurile sügavkülmutamist. Selles on rohkem rasva, valke ja süsivesikuid. Sellest tehtud jogurt on paks nagu Kreeka jogurt, sest sisaldab palju kuivainet. Mõni ostab korraga 20 liitrit ja võtab siis sügavkülmast jaokaupa. Tavakülmikus sulatamise järel tuleb see läbi loksutada ja piim on jälle endine.”
Lisaks pakub Männiku talu Ida-Friisi tõugu tallesid müügiks. „Idafriislane sobib lihalammaste tõuomaduste parandamiseks, teda kasutatakse mitmes ristamisskeemis. Tõuseb piimakus, paranevad viljakus ja uttede emaomadused, talled kasvavad kiiremini, suureneb skelett ja lihakus. Eriti efektiivsed on esimese põlve ristandid. Seni pole me uttesid tallena müünud, sest kasvatame enda piimakarja, küll aga jäärasid. Idafriislane on kolmeotstarbeline tõug, nad on aretatud andma nii piima kui ka liha ja villa. Piimalambaliha on palju hõrgum kui lihalooma oma,” tutvustab pererahvas oma kasvandikke.
„Ida-Friisi tõugu ristatakse pajudes riikides kohalike tõugudega ja nii on saadud häid tootmisloomi. Teeme praegu katsetusi nii Islandi kui ka Eesti valgepealise lambaga, et leida meie oludesse sobivaimat ristandit, keda oleks odavam ülal pidada, kes poleks sööda ja tingimuste osas liiga kapriisne, aga suudaks toota küllaldaselt normaalse kvaliteediga piima. Sel aastal saame oma esimesed ristandid kätte.”
Piimalammaste kasvatamine on hoopis midagi muud kui lihalammaste pidamine. „Piimaloomadega on alati keerulisem. Eestis on vaid paar loomaarsti, kellelt meie saame nõu küsida. Söödakulu on kolm korda lihalambast suurem. Kui söötmine pole päris paigas, näed toodangu langust juba järgmisel päeval. Eestis on keeruline kokku panna söödaratsiooni, mida siin elavad piimalambad vajavad. Seni oleme kogu sööda pidanud kokku ostma ja paraku ei ole silo ja hein olnud ühtlase kvaliteediga. Mahetingimuste täitmisest loobusime, võib-olla ajutiselt, sest see tuli loomade heaolu arvelt,” toovad Kaisa ja Priit välja murekohti.
Piimalambakasvatusega alustamine on märksa kallim ja eelnevalt on vaja omandada mahukas teadmistepagas. Hävimine võib olla kiire ja valus. Männiku talu rahvale on abiks otsekontaktid sakslastega, kellelt esimesed loomad osteti.
Peagi jõuab Männiku talu oma tegemistes uuele tasemele. Vabariigi sünnipäeva paiku hakkab tööle uus meierei ja lüpsisüsteem, ühtlustub toodete kvaliteet ja lihtsamaks muutub pakendamine. Kui seni on toodetud peamiselt lambapiimajogurtit ja praejuustu, siis nüüd tuuakse turule laagerdatud juustud ja fetajuustuga väga sarnased tooted. „Feta on seotud Kreekaga ja mujal selle nimega juustu toota ei saagi,” täpsustab Kaisa.
Hiljuti võttis Tähede pere tallu ka piimakitsed. „Uut, automaatikat täis lüpsiplatsi käisime valimas Kreekas, ühtlasi saime tootjafirmalt nende tehnika esindusõiguse Eestis. Samuti veendusime hellenite maal, et sealses juustutootmises on väga levinud lambapiimale kitsepiima lisamine. Annab ju kits lambast kolm korda rohkem piima. Hea Ida-Friisi lammas annab kuni 750 liitrit piima üheksa kuu pikkuse lüpsiperioodi jooksul, parimad veidi üle tuhande. Lehmaga võrreldes on vahe kümnekordne. Miks mitte katsetada uute huvitavate toodetega,” leiab Kaisa. Priit meenutab, et Kreekas oli lehmapiimajuustu üldse raske leida – müügil on kas kitse-, lamba- või kahe piima segamisel valminud tooted.
Osaühingu Männiku Piimalambad toodete vastu on huvi tundnud mitu kaubamaja, turgu ja restorani, aga seni pole jätkunud tootmisvõimsust. Nüüd saab see mure lahendatud.
„Eesmärk on sajapealine piimakari, see oleks tootmisvõimsuse ja maade suhtes paras,” on Kaisa optimistlik. Priit lisab, et palju abi oli mullu saadud noore taluniku 40 000eurosest toetusest. Nüüd hangitakse uus silotehnika ja haritavate maade pindala kasvab 70 hektarini, mis on piisav, et kogu sööt ise kasvatada. Tarvilikke teadmisi kogub Priit praegu Järvamaa Kutsehariduskeskuses taimekasvatuse erialal, Kaisa jõuab koduste toimetuste ja laste kõrvalt veel ämmaemandaks õppida.