Suvelillede külvamisest ja külviaegadest

Kosmost võib külvata aprillis tuppa või mai lõpus otse peenrale.

FOTO: Urmas Luik

Talvised päikeselised päevad tuletavad kevadet meelde, hoolimata nina ja põski näpistavatest külmapoistest tahaks juba näpud mulda pista, et suvel lilleilu nautida. Anname ülevaate, millal ja kuidas suvelilli külvata.

Suvelill on taim, mida kasvatatakse õitsemise või muude dekoratiivsete omaduste tõttu vaid ühel vegetatsiooniperioodil. Järgmisel hooajal kasvatatakse needsamad liigid või sordid uuesti. Sellised taimed on üheaastased, mida kevadel külvatakse, üsna pea alustavad need õitsemist ja sügiseks, mõnel liigil palju varem, valmivad seemned ning taime elu ongi otsas.

Kaheaastased taimed on samuti suvelilled. Nemad kasvatavad esimesel aastal lehekodariku ja teisel aastal õitsevad. Suvelilledena kasvatatakse ka püsililli, mis meie kliimas õues ei talvitu. Samuti võib suvelillede hulka lugeda paljud tuntud toataimed, näiteks pelargoonid, kirinõgesed ja lemm-maltsad.

Kuna suvelillede seltskond on kirju, siis on külviajad ka erinevad, lilli külvatakse alates jaanuarist kuni maikuuni välja. Millal on õige aeg suvelilli külvata? Esmalt oleneb see taimeliigist, teiseks võimalustest ja vajadustest ning sellest, millal soovitakse taimi õitsvana näha. Nii võib näiteks peiulilli külvata märtsis, siis saab mai lõpuks õitsvad taimed. Kui peiulilli külvata aga aprilli keskel, saab noored taimed mai lõpus peenrale istutada, õitsemist alustavad need sel juhul juunis. Samuti on hulk lilli, mida võib kasvatada ette või külvata nende seemned otse kasvukohale. Sellised taimed on näiteks pruudisõlg, harilik kosmos, lõhnav lillhernes jpt.

Taimed, mis vajavad pikka ettekasvatusaega, külvatakse jaanuaris-veebruaris. Jaanuari alguses külvatakse võõrasemad ja harakalatv, kui neid kasvatatakse lühendatud ettekasvatuse ajaga.

Veebruaris, tavaliselt kuu keskel, külvatakse begooniaid, halli salveid, sinilobeeliat jt.

Sel ajal tehakse talvituma pandud suvelilledest pistikuid. Neid on hea hulk, näiteks padipõõsas, pelargoon, kirinõges, hõbepael jt seesugused taimed.

Taimed, mis vajavad keskmise pikkusega ettekasvatusaega, külvatakse märtsis. Siis on väga paljude lilleseemnete külvamise aeg: peiulill, päsmaslill, viltleht, lobeelia, petuunia, lõvilõug, heliotroop, sultan-lemmmalts, mätasharjad, ämbliklill, lehtertapud, gasaania, lutiklill, leek- ja hall salvei, kalevikepp, kirinõges, pelargoon jpt.

Lühikest ettekasvatusaega vajavate taimede seemned külvatakse aprillis või mai algul.

Aprillis tuleb külvata järgmisi lilli: aedaster, väävelkollane kosmos, peiulilled, lõvilõug, suvilevkoi, suvi-leeklill, suvedaalia, mitmesugused õlelilled, pärdiklill, nemeesia, portulak, jänesesaba jt.

Mai alguses võib külvata neid: pruudisõled, päevalill, mais, õisuba jt.

Peenrasse külvatakse neid liike, mis on lühikese kasvuperioodiga, või liike, mis ei talu pikeerimist, näiteks magunad, kuldlill.

Mai algul peenrasse külvatavad lilled on lillhernes, saialill, rukkilill, kirju salvei, liblik­lill, aed-varesjalg, adoonis, kipslill, klarkia ja mustköömen, nemad eelistavad idaneda jahedamas.

Mai lõpus külvatakse peenrasse lilli, mis on soojanõudlikumad, näiteks pruudisõlg, päevalill, rebashein, klarkia, kosmos ja kõik teised lühikese kasvuajaga lilled.

Kaheaastased taimed võib külvata mai lõpus või juuni alguses peenrale, kuid neid võib kasvatada ka teisiti. Nende seas on lilli või lillede sorte, mida kasvatatakse lühendatud kasvuajaga, külvates jaanuaris ja tekitades kunstlikult nende arenguks vajaliku jaheda perioodi.

Külvimuld ja külvinõud

Ettekasvatamise tarbeks sobib külvi- ja pikeerimismuld, mida on aianduspoodides saada. See tuleb enne külvi vajaduse korral niisutada ja võibki külvama hakata. Külma mulda ei tohi samuti seemneid külvata. Kui kasutada õuest toodud mulda või kasutatud mulda, tuleb see enne kuumutada, et hävitada võimalikud kahjustajad. Kodustes tingimustes saab seda teha praeahjus pannil. Mullale tuleb panna kartuliviil, kui see on kuldpruun, võib mulla välja võtta, jahutada ja külvata.

Avamaale külvamine on lihtne, muld on seal nii, nagu on. Kuiva mulda pole mõtet külvata, ikka parajalt niiskesse mulda. Külvide kastmine pärast külvamist pole ka hea mõte, siis tekib koorik ja tõusmetel on palju raskem tärgata. Hea on külvata ridadesse. Hästi sobib külvide katteks katteloor, see hoiab niiskust ja kaitseb kerge külma eest, külvid tärkavad kiiremini.

Külvinõud võivad olla igasugused selleks kohandatud või spetsiaalselt külvamise jaoks mõeldud nõud, kassetid ja külvikastid. Samas saab koduses majapidamises, kui kasvatatavate taimede kogus on väike, ära kasutada kõik lihakarbid, jogurtitopsid jms.

Kuidas külvata

Külvinõu tuleb täita piisavas koguses mullaga. Karpides või kastides tuleb muld siluda ühtlaseks ja tasakesi kinni vajutada. Kassettides peab mulda olema piisavalt palju, see ei tohi seal olla väga kõvasti ega mitte ka liiga õhuliselt.

Väikesed seemned külvatakse kasti või karpi, suuremad seemned kassetti või väiksemasse potti. Kasseti külvates jääb pikeerimine ära, noored taimed saab kohe edasi potti istutada või peenrale.

Lilled, mille seemned on suured, võib külvata otse väikesesse potti või topsi, näiteks lillhernes, õisuba, kõrvitsalised, tunbergia, lehtertapud, mais, imelill jt.

Paraja suurusega seemned, näiteks aedastrid, peiulilled, pruudisõlg, suvifloks, kirinõges, võõrasema, päevakübar, suvilevkoi, tuleb katta. Katmiseks sobib sõelutud muld, kasvusubstraat, liiv või vermikuliit. Vermikuliiti on müügil aianduspoodides. Liiv, mida kasutatakse külvide katmiseks, peab olema eelnevalt pestud. Seemneid ei kaeta paksemalt, kui on nende läbimõõt.

Valgusidanejad

Väga väikesi seemneid ei kaeta. Need puistatakse ühtlaselt külvianumasse mulla pinnale, niisutatakse ja kaetakse kile või klaasiga. Päevas korra või paar õhustatakse ja vajadusel piserdatakse õrnalt pihustist vett. Kastmist vajavad loomulikult ka kõik teised külvid.

Väga väikeste seemnetega tuntuimad lilled on begoonia, petuunia, lobeelia, mätashari, lõvilõug, lilltubakas, vilt-ristirohi.

Mõnel taimel on seeme piisava suurusega, kuid idaneb ikkagi valguse käes. Sellised on näiteks salveid, puhmikmalts, pronksleht, raudürt.

Tavaline idanemistemperatuur on 18–20 kraadi, soojemat vajavad begooniad, 23 kraadi. Mõnede lillede seemned vajavad pärast külvamist jahedas, madalal plusstemperatuuril hoidmist, näiteks argentiina raudürt.

Pärast idanemist võiks temperatuur olla pisut jahedam, et vältida venimist. Idulehtedega või esimese pärislehe faasis tuleb noored taimed pikeerida potti või kassetti.

Välja peenrale istutatakse ettekasvatatud taimed reeglina pärast öökülmaohu möödumist, seega tavaliselt mai lõpus või juuni algul. See on aeg, mil õitsevad õunapuud ja sirelid. Mõnel aastal on sel ajal öökülmi, neid võib esineda veel juuni keskelgi, siis tuleb oodata peenrasse istutamisega või kasutada katteloori taimede katmiseks. On lilli, mis taluvad edukalt kergeid öökülmi, need on näiteks lillhernes, lõvilõug, harakalatv ja muidugi võõrasema.

Tagasi üles