Halinga automuuseumi peremees: Volga polnud kehvem kui Ford või Opel

Automuuseumi peremees Peeter Kalli ja Paul Keresele kuulunud Rambler.

FOTO: Toomas Šalda

2016. aasta suve hakul Tallinnast Pärnumaale Halingasse Via Baltica äärde kolinud esindusliku automuuseumi peremees Peeter Kalli kinnitab, et kaks ja pool aastat uues kohas tegutsemist on läinud asja ette.

„Automuuseum peab asuma kergesti leitavas kohas, kus liigub rohkesti nii turiste kui ka kohalikke. Via Baltica on turistide poolest kõige rikkam maantee kogu Eestis. Teiseks on siin muuseumi ülalpidamiskulu palju väiksem kui Tallinnas. Meie jaoks on see tähtis, sest tegutseme ilma toetusteta,” selgitab ta.

Maa Elu hinnangul võiksid siit indu saada teisedki muuseumid ja ettevõtjad, sest liiklus Via Baltical aina tiheneb ja põhjust Tallinnast Pärnusse, Iklasse, Riiga või kaugemalegi sõitjal enne Iklat peatuda just liiga palju pole.

Tasub peatuda

Pärnust umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Pärnu-Jaagupi teeristist sadakonna meetri jagu eemal tegutsev automuuseum peidab endas Baltimaade üht suuremat autentselt taastatud ja prillikivina läikima löödud poolesajast autost koosnevat erakollektsiooni. Võib arvata, et praegu näevad siinsed eksponaadid välja paremadki, kui omal ajal tehasest välja veeredes. Ja korras ei ole mitte ainult autode välimus. „Kuna autod on pikalt seisnud, tuleks enne nendega sõitmaminekut nipet-näpet kontrollida, aga põhimõtteliselt on nad kõik sõidukorras. Päevake tööd ja saab sõita küll. Ülevaatusel pole kõigiga käinud, aga vajadusel saaks sellegagi hakkama,” kinnitab Kalli.

Külastajate arvu osas olid mehe ootused Halingasse kolides küll suuremad, kui senine tegelikkus näitab, aga nuriseda pole ka põhjust. „Paljud tulijad on tunnistanud, et nad ei teadnudki varem siinsest automuuseumist ning on sadu kordi siit meie olemasolust teadmata mööda sõitnud. Kes on käinud, on teistelegi soovitanud. Muuseumi hoone ja suuretäheline kiri on maanteelt küll kenasti näha, aga kui ei tea ja pea on muid mõtteid täis, ei oska ehk kiirustades märgata,” arvab Kalli.

Külastajate arv sõltub hooajast, suvel on uksed avatud seitse päeva nädalas, talvel nädalavahetusel. Kui aga mõnel koolil või asutusel on huvi tulla just nädala sees, on seegi võimalik. Muuseumi kodulehel on kontaktid olemas ja kui kokku leppida, olete lahkesti oodatud aasta läbi ka argipäevadel.

Kogu on muuseumist suurem

Vanade autodega hakkas Peeter Kalli tegelema 16aastasena, kui taastas oma kätega 1938. aastast pärit Fiat 500. Esimesed tema taastatud autod läksid edasise kapitali kogumiseks müüki. Fiati müügist saadud raha eest sai noormees osta uue Žiguli. Suurema osa taastamistöödega saaks Kalli hakkama tänagi, aga eelistab nüüd juba organiseerija rolli.

„Aastail 1979–1994 elasin Rootsis, mul oli Mercedeste müügiga tegelev firma. Hobi korras taastasin ka autosid, üks kaheksakümnendatel taastatud Mercedes on alles tänagi, küll mitte muuseumis. Juba Rootsis elamise ajal tegin koostööd siinse Koeru Autoremonditehasega, kus taastati kena hulk Nõukogude Liidust ja mujalt pärit autosid,” meenutab ta.

Selle üle, et riik Koeru Autoremonditehase odavalt ühele soomlasele erastas, on Kallil kahju siiani. „Koerus olid oskajad mehed ja korralik tehnika. Uus omanik lasi ettevõttel lihtsalt laguneda, vedas seadmed ja isegi radiaatorid metallikokkuostu ja nii see asi jäi. Praegu on näiteks Poolas mitu laialt tuntud töökoda, mis ongi pühendunud vanade autode taastamisele. Eestiski oleks võinud see töö üsna paljudele leiva lauale tuua. Uuesti alustada on raskem.”

Rootsist kodumaale naastes asutas Kalli aktsiaseltsi Viking Motors, mille ta pärast 19aastast tegutsemist 2012. aastal uutele omanikele müüs. Sealtmaalt ongi ta oma energia rakendanud vanade autode taastamisele ja eksponeerimisele. Tema kollektsioonis on umbes kaheksakümmend autot, millest enamik Halinga automuuseumis uudistajaid ootab. „Kõik autod lihtsalt ei mahu enam ka siia mitte,” kommenteerib peremees. Kui palju ta kogusse investeerinud on, ei tea ta päris täpselt isegi, aga kindel on, et palju.

Kui küsida, milline on tema kogu kõige väärtuslikum auto, ei taha Kalli neist ainult üht esile tõsta. „Emotsionaalselt on muidugi väga väärtuslik Paul Kerese Rambler Classic, mille omanikuks sai Keres pärast 1963. aasta Los Ange­lese turniirivõitu ja mis on üldse pärast teist maailmasõda esimene Eestisse toodud uus välismaine auto. Mäletan väga hästi, kui imetlesin sama autot Tallinnas Raekoja platsil,” meenutab mees, kelle kogus on ka näiteks Lennart Meri esimene presidendi ametiauto – Tšaika. On ka 1930ndate Chevrolet, Stalini lemmik Packard-180 aastast 1942 ja palju teisi raudseid iludusi.

Nostalgilised nõukogude autod

Kui autode kogumiskirg sai Kalli jaoks alguse juhuslike mudelite taastamisest, siis muuseumi peale mõtlema hakkamisest alates on ta tegutsenud süsteemselt – kollektsioon Nõukogude Liidus valminud sõiduautodest olgu võimalikult täielik. Vähe on neid VAZi, Volga või Moskvitši mudeleid, mida automuuseumis praegu näha ei saa. Lisaks maastiku-, miilitsa-, pääste-, invaliidi- ja muid autosid, veidi ka mootorrattaid ja -rollereid. Paljud sõidukid on Kallini jõudnud heas, aga mitmed viletsas seisukorras. Näiteks Kerese Rambler oli korralikult hoitud.

Mitu autot on omaniku kinnitusel tänagi muuseumisse paigutamiseks valmis, aga nende eksponeerimine eeldab ümberpaigutusi. Suveks peaksid need tehtud saama. Neli autot on taastamisel, näiteks 1970ndatest pärinev vana RAF.

„Sellega on veel palju tööd, teeme väga põhjalikult,” kinnitab Kalli. „Üks tulevikuvariante ongi jätta eksponaatideks ainult nõukogude autod. Välismaa autod on küll huvitavad, aga täielikku kogu neist ikka ei saa ning Eesti ja Soome inimese jaoks ei mõju need nii nostalgiliselt. Paljud mäletavad, et kui tookord said osta uue Volga või Moskvitši, oli rõõm hulga suurem kui praegu mõne luksusauto soetamisel.”

Nõukogude ajastu autode üle on küll palju nalja tehtud, aga Kalli leiab, et neil on oma väärtus. Kui maailma autotööstuse tippmargid välja jätta, ei olnud tolle aja välismaa autod sugugi paremad. „Kui võrrelda Volga GAZ 21 ehk rahvakeeli põdraga Volgat, mis tuli müüki 1957. aastast, ja kõrvutada seda mõne sama aja Euroopa tavalise auto, Fordi või Opeliga, siis mina küll ei ütleks, et viimased paremad oleksid. Ei olnud omas ajas koledad ja halvad ka Moskvitšid või Žigulid. Negatiivse suhtumise on ära teeninud Nõukogude Liit kui riik, kui süsteem, aga mitte tollased autod,” on Halinga automuuseumi peremees veendunud ja ootab autohuvilisi muuseumisse külla.

Tagasi üles