Talvine aialinnuvaatlus annab väärtuslikku infot

Suur-kirjurähn tööhoos. Foto: Taavi Alas

Eestis toimus talvine aialinnuvaatlus juba kümnendat korda. Kas selle põhjal saab kaalukamaid järeldusi teha, seda uurisime Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatava talvise linnuvaatluse koordinaatorilt Aarne Tuulelt.

Aarne Tuule räägib, et kui Eestis toimus talvine vaatlus (sel aastal 25.–27. jaanuaril) juba kümnendat korda, siis Suurbritannias, kust see talvine algselt vaid koolilastele mõeldud komme pärit on, täitus juba 40. aasta.

Loendus olgu lihtne

Kuigi sellisel kujul linnuvaat­lus ei vasta päris teadusuuringu nõuetele, on see Aarne Tuule sõnul siiski väga tähtis. „Loendusel on kaks eesmärki, seetõttu peab metoodika olema kompromiss. Et kaasata võimalikult palju huvilisi, on vaja, et reegleid oleks vähe ja need oleksid lihtsad.” Nõnda tema sõnul ongi – vaatlus kestab ühe tunni ja kirja tuleb panna suurim korraga nähtud lindude arv igast liigist.

„Kui oleks ükski reegel rohkem, väheneks osalejate arv ehk kannataks loodushariduslik eesmärk. Teadusliku eesmärgi saavutamiseks on nii lihtne metoodika muidugi piirav, seda enam, et osalejaskond on kõikuva linnutundmisoskusega ja muutub pidevalt. Igal aastal osaleb 2000–3500 inimest, kuid kümne aastaga on kokku osalenud 10 000 eri inimest,” selgitab Tuule.

Andmestiku ebaühtlase kvaliteedi vastu aitab aga Tuule sõnul just suur osalus ehk suur andmevalim ja vaatluste kriitiline ülevaatus. See kõik ongi mujalgi maailmas populaarsust koguv nähtus nimega harrastusteadus.

Samuti on selge, et lihtsalt määratavaid ja levinud lindude andmeid (nt rasvatihane, leevike) saab usaldada rohkem ja valimid on piisavalt suured, et vead tasanduksid.

Ta toob näiteks, et 14 linnuliigil on iga-aastane valim üle 1000 isendi, mis on piisav, et aastate keskmisi tulemusi võrreldes juba järeldusi teha. „Oleme plaaninud põhjalikuma analüüsi teha siis, kui kümne aasta andmed koos ehk nüüd järgmise paari kuu jooksul. Vaatlusandmeid sai saata kuni 4. veebruarini. Samuti tuleb igal aastal ka posti teel 60–80 ankeeti.

Andmete ülevaatus tähendab kõikide vaatlusandmete ülevaatust, leidmaks kohti, kus on kahtlust äratavalt palju linde või haruldased liigid. „Kõikide taoliste vaatlejatega suhtleme ja proovime leida lahenduse. See on üha lihtsam, sest tihti on inimene haruldusest foto teinud,” märgib Tuule. Seetõttu on veel vara rääkida selle aasta täpsetest andmetest, kuna andmete saatmine lõppes ja andmete kontroll algas 4. veebruaril.

Tulemust mõjutab ilm

Sulailmaga ei ole söögimajas kuigi palju linde. Aarne Tuule sõnul on võimalik varasemate vaatluste näitel juba üht-teist ennustada. Näiteks seda, et selle aasta talvise linnuvaatluse osalejate arv jääb 3000 piiresse ja vaatluskohti oli 2100 kandis.

„See on kümne aasta paremuselt teine tulemus, selle peamine põhjus on vaatluspäevade pakaseline ilm, mis tõi linnud toitmiskohtadesse. Kui on rohkem linde, on rohkem ka meeleolu, see on võrreldav jõulumeeleolu tekkimisega või puudumisega, kui on lund või kui ei ole. Kui on rohkem meeleolu, on ka rohkem osalust,” selgitab ta.

Samas peitub siin üks metoodiline konks, miks ei saa vaid arvu järgi teha järeldusi liikide käekäigu kohta – sulaga on linde toidulaual lihtsalt vähem, ülejäänud saavad looduslikku toitu metsast kätte.

„Eelmisel kolmel aastal oli just aialinnuvaatluse nädalavahetusel sula ja paljude liikide arvukus näis väike, nüüd tänavu oli külm ja arvukus justkui tõusis. See on põhjus, miks eelneva üheksa aasta kohta ei saa lõplikke järeldusi teha vaid arvudele peale vaadates.”

Lindude arv kahaneb

Varasemad aastad on juurde andnud mõne vähearvuka (mitte üliharuldase) liigi esinemissageduse, mille põhjal on korrigeeritud nende liikide talvist arvukushinnangut. „Näiteks punarind, keda aialinnuvaatluse käigus leiti 2017. aastal 76 isendit 64 vaatluskohas – samas oli seni kogu Eesti talvine arvukushinnang 10–100 isendit. Senisest rohkem talvitub meil ilmselt ka käblik ja metsvint, samuti sai 2018. aasta aialinnuvaatluse käigus tõestatud mustpea-põõsalinnu talvitumine. Ühtlasi saab tõestada mõne liigi puudumist – näiteks ei ole kümne aasta jooksul tulnud ühtegi roherähni talvist vaatlust, välja arvatud Saaremaal, kus tema esinemine on varem teda.”

Ent lindude arvu muutuse põhjused on Tuule sõnul palju laiemad kui ainult talvised olud. Linnuliikide arvukus langeb üldise metsaelupaikade vähenemise, keskkonnamürkide ja intensiivse monokultuurse põllumajanduse tõttu, putukate vähenemise ja talvituspaikade kvaliteedi languse tõttu. Viimaste alla käib Aafrika märgalade seisundi halvenemine, kõrbestumine jne. „Seda näitavad aga talvistest loendustest palju paremini kevadised ja suvised loendused ja inventuurid,” kõneleb Tuule.

Kas linnud kolivad Tallinnasse?

Kui mõnele tundub, et linnas on linde aina rohkem, siis Tuule sõnul on asi nii ja naa.

„Tallinnasse kolimise kohta saab öelda, et linnud on talvel seal, kus on süüa ja peavarju. Selle viimasega on linnas ja linnaäärsetes uusarendustes kitsaks jäänud, sest puitasumitele iseloomulikke pragusid, lõõre, vuugivahesid, puukuure ja muid kohti ei ole betoonist ja klaasist hermeetiliste täisnurksete hoonete juures enam üldse. Nõmmel, Kalamajas ja mujal aedlinnades on linde talvel selgelt rohkem, seal on ka toitmist peaaegu igas aias,” selgitab ta.

„Metsataludes jääb inimesi küll vähemaks, kuid kui seal toidetakse, on piltlikult öeldes kogu metsa linnud ühes taluhoovis koos. Kuna aga metsatalude asemel on raiesmikutalud, ei ole ka metsalinde enam väga palju,” sõnab Aarne Tuule.

Vaatleja näeb lindude huvitavat elu

Neid, kes Eestis aialinde vaatlevad, leidub iga aastaga aina enam ja igas Eesti nurgas. Harjumaa elanik Katrin on talvisel aialinnuvaatlusel koos pere ja sõpradega varemgi osalenud.

„Minu vaatlus näitas, et sel aastal oli nii vaatluse päeval kui ka kogu senise talve jooksul palju rohkem rästaid. Selle tunni jooksul nägin viit-kuut musträstast, kes suure osa aja seal veetsidki, õiendasid üksteisega, sõid kordamööda, puhkasid, siis sõid uuesti. Tundub, et pool päevast veedavad nad söötmiskoha lähedal. Paar aastat tagasi nägin neid harva, aga võib-olla olid talved soojemad. Muidu domineerivad lindude toidulaual alati rasvatihased. Lugesin üle, et ­10–14 rasvatihase kohta tuleb üks sinitihane, aga käib ka varblasi, rohevinte, kes siis, kui tulevad, söövad rahulikult tükk aega ega lenda edasi-tagasi nagu tihased,” jutustab Katrin.

Kui tavaliselt söövad rästad maa peal, siis sel talvel on Katrin näinud, et rästad saavad ka rippuvast suuremast söögimajast toidu kätte, kui seal on toetuspind laiem. Rasvatihastega nad ei tülitse, küll aga suuremate vastaste – tuvide, hakkide ja teiste rästastega.

„Tuvid on sõbralikud vaid paarina, aga kui tuleb kolmas või neljas tuvi, siis ajavad nad liigikaaslase minema. Rästad ei saa omavahel üldse läbi, vaid ajavad kogu aeg üksteist minema. Varem pole ma märganud, et sinitihased oleksid riiakad, aga sel aastal näen tihti, kuidas üks sinitihane haarab pähkli või seemne noka vahele, aga ei lähe sööma, vaid ajab, toit noka vahel, kohapeal ringi tiirutades endast suuremad rasvatihased minema. Vuristab õhus nagu tige herilane ja rasvatihased kardavadki teda. Näen ka paari n-ö invaliidi – ühel tihasel on ühe silmaga midagi halvasti ja teisel on, täpselt küll ei näe, kas tiiva peal väike haav. Aga nad käivad regulaarselt söömas.”

Eelmistel aastatel olid Kat­rini linnusöögimajas päevalilleseemned, aga nüüd ostis ta suure kotitäie lindudele mõeldud maapähkleid, need on aianduskauplustes müügil. „Pähkleid tahavad kõik ja seemneid süüakse alles siis, kui pähklid otsas,” teab ta lindude eelistust.

Talvise aialinnuvaatluse esialgseid tulemusi saab vaadata Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt www.eoy.ee/talv.