Kuidas vaadelda näkki
Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla kinkis valla uuele turismiobjektile n-ö lendava vaiba, mille abil mugavam näkivaatlusi läbi viia, MTÜ Kotli Maja poolt andis aga Kadri Kopso kingituseks kalaspordimuuseumile sobiva meene prototüübi – haugimälupulga.
„Haugi ja teistegi kalade mälu polegi nii lühike, nagu arvatakse,” nentis kalaspordimuuseumi rajaja kingitust vastu võttes.
Näkiuurimiskeskuse nime kannab maja, kus kalaspordimuuseum asub, aga seetõttu, et juba 2011. aastal avati Põltsamaa jõel, mille kaldal keskus tegutseb, näkivaatlusrada, kus huvilisi ootamas kaheksa puust näkikuju.
„Näkiuurimiskeskus on loodushariduslik maja, kus on võimalik erinevaid asju teha,” kõneleb Salus. Muu hulgas siis ka kalapüügi ajalooga tutvuda. Näkirajal tutvustavad näkid aga jõe elukeskkonda. Põltsamaa jõgi on Saluse jutu järgi üks puhtama veega jõgesid Eestis, seetõttu on näkkidel seal hea elada.
„Kui ennast jõe äärde sisse seada ja piisavalt kaua oodata, võib näkki näha küll,” teab ta. Ja ikka päris näkki, mitte neid puust tegelasi, kes näkiraja ääres külastajaid ootavad. Näki vaatlemiseks on aga vaja teda kindlasti läbi mingi asja vaadata, muidu näkki ei näe. Kas läbi auguga kivi, päästerõnga või hädapärast kasvõi jalge vahelt.
Väga hea on näkkide vaatlemiseks ka kasetohust toruke. Ühe sellise on Kaur Salus Põltsamaa jõe äärest leidnud. „Ju oli mõni näkivaatleja selle maha jätnud,” arvab mees.
Eesti esimesed näkivaatlused on kirja pandud 1896. aastal ilmunud Matthias Johann Eiseni „Näkiraamatus”. See, nagu ka „Näkiraamatu” 1922. aastal ilmunud täiendatud trükk, on Saluse kogus täiesti olemas.