Näkikeskus näitab kalapüügi ajalugu

Kaur Salus näkikeskuse avamisel.

FOTO: Vladislav Musakko

Rakke põllumees Kaur Salus oli aastaid kirglik kalamees, kuid kümmekond aastat tagasi viskas ta ridvad nurka ning pühendus hoopis kalastustarvete kogumisele ja naiadoloogiale ehk näkiuurimisele. 2011. aastal avas ta Põltsamaa jõel näkiraja, tänavusel küünlapäeval aga Aos näkiuurimiskeskuse, kus asub ka Eesti esimene kalaspordimuuseum.

Kaur Salus põhjendab, et ei viitsinud enam kalal käia ja kalavara korjamine annab talle kalapüügiga võrreldava emotsiooni. „Kui sain osta.ee-st viie euroga kätte Richard Rohu 1934. aastal välja antud raamatu „Vetepojad”, oli sama tunne, nagu oleksin 0,12millimeetrise tamiiliga viiekilose haugi kaldale sikutanud,” kirjeldab ta. Kalamees saab aru, millest jutt. Mittekalamehele aga selgituseks, et nii peene tamiili võib ka kilone kala puruks tõmmata. Rääkimata sellest, et haugi nõelteravate hammaste jaoks on taolise tamiili katki kaksamine lapsemäng.

Parem osa Saluse kollektsioonist on Ao näkiuurimiskeskuses huvilistele uudistada. Esimeseks esemeks mehe kollektsioonis oli Olev Soansi graafiline leht, millel on kujutatud Eesti kalade ja kalanduse kaart.

Ülejäänud kogu näitamiseks plaanib ta aga vast valminud uue maja õuele ehitada võrgukuuri. Avamisele kogunenud sõbrad-tuttavad tõid aga kingitustena kaasa nii palju kalapüügikraami, et Salus nentis: „Peab vist hakkama kohe teist maja ehitama.”

Palju põnevat kraami

Kõige vanem dateeritud ese Saluse kollektsioonis on 1890. aastal Siimusti keraamikatehases valmistatud võrgukivi, kuid mees ei välista, et mõni ese võib veelgi vanem olla.

Vast kõige põnevam on aga see, et mingit põhimõttelist muutust kalastustarvete osas viimase sadakonna aastaga toimunud polegi. „Saja aasta vanust kalastustarvete kataloogi sirvides näed, et materjalid on küll muutunud, aga põhiolemuselt on kõik sama,” räägib Kaur Salus.

Lõviosa oma kollektsioonist on mees soetanud internetioksjonitelt, üht-teist on toonud sõbrad-tuttavad. Toodud asjad on muidugi paremad. Mitte et nende eest ei pea raha välja käima, vaid neil on ka oma lugu olemas.

Nii on muuseumis eksponeeritud näiteks vana jäätuur, mis sikuskaga Peipsi järve põhjast välja tõmmatud. „Keegi raius selle tuuraga augu ja pillas tuura vette ning aastaid või aastakümneid hiljem tegi keegi samasse kohta augu ja tõmbas selle tuura välja,” kõneleb kalaspordimuuseumi omanik.

Kui palju asju tal kümne aastaga kogunenud on, Salus ei tea. „Ausalt, igasugune kontroll kogu üle puudub,” nendib ta. Spinningurulle on üle saja, kirjandust samuti kaugelt üle saja ühiku, lante, konkse, fotosid, diplomeid, tunnistusi lugematu hulk. Kokku tuhandeid ja tuhandeid ühikuid.

Küll teab aga mees, mida tal pole, kuid hing väga ihaldaks – puudu on vanad liivid ja kuuritsad, arhailised silmupüügitorbikud ja vähimõrrad.

Hirmsasti tahaks Kaur Salus oma muuseumisse ka ajaloolisi Peipsi võrguraskusi. „Seal olid need hästi kihvtid, pajuvitstest rõnga sisse olid kasetohuga punutud kivid. Kunagi oli üks ports osta.ee-s müügil, aga hind läks lõpuks ikka päris taevasse,” ohkab ta. Ning lisab, et tegelikult pakub talle huvi kõik, mis kalasporti puudutab. Fotod, dokumendid, vanad riistad.

„Esialgu korjaks kokku, võib-olla tekib kellelgi siis kunagi tahtmine ka seda kraami uurida,” loodab Kaur Salus. Kollektsioneerimine on aga kulukas, sest kalaspordivarustus on üpris hinnaline ja ka vanade asjade eest osatakse päris kenasid summasid küsida.

Nüüdseks juba ajalooks saanud kunagise Ao Veskijärve kaldal asuv näkiuurimiskeskus ja Eesti esimene kalaspordimuuseum avati tantsupeoaastale kohaselt tantsuga – neli rahvatantsupaari keerutas jalga Maie Orava loodud tantsus „Kalamees”. Kaur Salus tantsis ise ka.

Kuidas vaadelda näkki

Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla kinkis valla uuele turismiobjektile n-ö lendava vaiba, mille abil mugavam näkivaatlusi läbi viia, MTÜ Kotli Maja poolt andis aga Kadri Kopso kingituseks kalaspordimuuseumile sobiva meene prototüübi – haugimälupulga.

„Haugi ja teistegi kalade mälu polegi nii lühike, nagu arvatakse,” nentis kalaspordimuuseumi rajaja kingitust vastu võttes.

Näkiuurimiskeskuse nime kannab maja, kus kalaspordimuuseum asub, aga seetõttu, et juba 2011. aastal avati Põltsamaa jõel, mille kaldal keskus tegutseb, näkivaatlusrada, kus huvilisi ootamas kaheksa puust näkikuju.

„Näkiuurimiskeskus on loodushariduslik maja, kus on võimalik erinevaid asju teha,” kõneleb Salus. Muu hulgas siis ka kalapüügi ajalooga tutvuda. Näkirajal tutvustavad näkid aga jõe elukeskkonda. Põltsamaa jõgi on Saluse jutu järgi üks puhtama veega jõgesid Eestis, seetõttu on näkkidel seal hea elada.

„Kui ennast jõe äärde sisse seada ja piisavalt kaua oodata, võib näkki näha küll,” teab ta. Ja ikka päris näkki, mitte neid puust tegelasi, kes näkiraja ääres külastajaid ootavad. Näki vaatlemiseks on aga vaja teda kindlasti läbi mingi asja vaadata, muidu näkki ei näe. Kas läbi auguga kivi, päästerõnga või hädapärast kasvõi jalge vahelt.

Väga hea on näkkide vaatlemiseks ka kasetohust toruke. Ühe sellise on Kaur Salus Põltsamaa jõe äärest leidnud. „Ju oli mõni näkivaatleja selle maha jätnud,” arvab mees.

Eesti esimesed näkivaatlused on kirja pandud 1896. aastal ilmunud Matthias Johann Eiseni „Näkiraamatus”. See, nagu ka „Näkiraamatu” 1922. aastal ilmunud täiendatud trükk, on Saluse kogus täiesti olemas.

Nagu Eiseni vaatlustest ilmneb, olid esimesed näkid meessoost, kalasabaga vesineiud on siinmail immigrandid. Näkid on salakavalad ja võivad muutuda ükskõik kelleks-milleks. „Näkk võib muutuda linnuks-loomaks, inimeseks, kiviks või isegi sõnnikuhunnikuks, ainult haugiks ei saa ta muutuda, sest haugil on kolju peal ristimärk,” räägib Kaur Salus.

Ning lisab tõsisemalt kõneldes, et rahvausundis on näkk välja mõeldud ilmselt selleks, et lapsi veest eemal hoida.

Indrek Kesküla sõnul teadsid meie esivanemad, et kõik meie ümber on elav ning jõgi ja kivi salvestavad infot. „Võib-olla aitab näkiuurimiskeskus sellele kaasa, et saame kunagi jälle esivanemate kombel kividega rääkida,” lausus Väike-Maarja vallavanem.

Näkiuurimiskeskuse ehitamine läks maksma umbes 50 000 eurot, pool rahast tuli Leader-toetusena. Kunagise niisutushoone ja hilisema saekaatri kontorimaja asemele püstitati uus hoone eelmisel aastal.

Tagasi üles