Pikaaegne kauplusauto juht ja müüja Õie Maiste oli parajasti tegemas oma igapäevast lavkaringi, kui keset Võrumaad sai ta ajakirjanikelt teada rõõmusõnumi: ta saab presidendilt teenetemärgi!
Kauplusauto pidaja: Tunnen, et olen inimestele vajalik
Loomulikult võttis see info esmalt silmad veekalkvele ja rõõmupisarad tulid justkui iseenesest. „Emotsioonid on väga ägedad! Sellist üllatust ei osanud ma oma kõige ilusamas unenäos ka näha,” ütleb ta.
President Kersti Kaljulaid annab vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Üks neist on Põlva vallas Karilatsi külas elav Õie Maiste – tema saab Valgetähe medali.
Presidendi kodulehel on tema kohta kirjutatud, et ta on Lõuna-Eesti maakondades tegutseva kauplusauto juht ja müüja. Vajadusel ka paljudele sõber, psühholoog, varustaja ning asendamatu inimene.
Kes tellib turvast,kes pulmakleiti
Lavkaringid algavad ja lõpevad Põlvas. Seal paneb ta varahommikul kauba peale ja läheb. Õhtul tagasi. Olenevalt sihtpunktidest sõltub päevane läbisõit, ei ole harv juhus, kui tuleb päevaga maha sõita isegi 280 kilomeetrit. Aga lavkaringid viivad teda Põlvast ka Pärnumaale, sestap ulatub päevane läbisõit ka 480 kilomeetrini.„Meil on peaaegu pool Eestit teenindada. Sõidame mitme kauplusautoga,” lausub Õie Maiste. Kui kaua ta seda ametit pidanud on, selle üle peab ta esmalt mõtlema. Siis ütleb: „Väga täpselt enam ei mäletagi, aga vast nüüd juba üle 14 aasta.”
Tööpäevad algavad kell 6 ja ikka õhtuni välja. „Ei ole hullu, kõik on hästi. Mis mind ka töö juures hoiab, on see, et meil on nädalavahetused ikka vabad. Siis me üldjuhul tööd ei tee,” sõnab ta.
Maainimesed on tänulikud, et Õie nende juures peatub. Kui vaja, teeb peatuse ka memmekese-taadikese maja ees. Ja aitab pärast moonakoti koju tassida. „Bussid käivad küll tasuta, aga vaata – bussipeatus ei ole ju maja ees, bussipeatusesse peab minema oma kimpsude ja kompsudega, aga paljudel on see raske,” lausub ta.
„Kuu lõpp on vaiksem – rahval raha vähem ja ostud väiksemad. Aga kui on kuu algus ja raha tuleb, siis on päris hästi ikka tööd. Õnneks,” lisab ta. Kauplusautost saab peaaegu kõike, mida vaja. Kui ei saa, siis tuleb Õiele öelda ja ta toob linnast ära. Kala, värsket kala saab ka. Eelmise nädala lavkaringil ostis maarahvas paljudes peatuskohtades kala, näiteks räime.
Maainimesed tellivad kauplusautoga endale koju ka näiteks kasvuturvast, kartulit, suures pakendis koeratoitu, aga ka torte ja kringleid. Kord taheti lavkaga isegi pulmakleiti tellida. „Selline juhus meil tõesti oli. Aga seda kahjuks ikka tuua ei saa – seda peab ise proovima ja vaatama,” muigab kauplusauto pidaja.
Oma töö tõttu näeb ta iga päev, kuidas maainimene tegelikult elab. „Kes elab natuke vaiksemalt, kes elab jõukamalt. Aga kahjuks mõni ikka on väga viletsas seisus. Mõni tädike ütleb, et anna seda toidukraami, mis ei lähe nii ruttu hukka – sest tal ei ole külmutuskappi.”
Töö meeldib väga
Õie Maiste ei kujuta ette, et ta teeks mõnda muud tööd. „Minule mu töö tõesti väga-väga meeldib. Ausalt! Inimesed ootavad mind, nad vajavad mind. Suhtlen inimestega, aitan neid. See on väga hea tunne, kui inimesed ootavad sind,” räägib ta. „Meie töö on väga tänuväärne. Meist peetakse lugu ja meie peame inimestest lugu.”Ta kiidab ka oma ülemust: „Väga hea ülemus on meil. Suure rõõmuga ütlen seda alati. Ja kollektiiv on meil ka hea.”
Ülemus, kellest teenetemärgi saaja räägib, on Rait Marken. „Minul ja tervel meie ettevõttel on väga hea meel sellise tunnustuse üle. On hea teada, et töö, mida teeme, on paljudele Eesti inimestele oluline!” on ta rahul.
Marken lisab, et Õie igapäevatööks on kaupade tellimine, komplekteerimine, klientidega suhtlemine, tellimuste vastuvõtmine ja uute peatuskohtade organiseerimine. „Õie on tubli, vajadusel oskab ta asendada meie ettevõttes mitut positsiooni. Kindlasti oskab ta täita ka meie jaoks väga olulist ametikohta – autojuht-müüja.”
Kui mitu aastat te veel seda tööd teete? „Kui lubatakse, siis palun – olen ikka tööl,” teatab Õie Maiste. „See töö tõesti meeldib mulle. Tunnen, et olen inimestele vajalik.”