Lõunatsüklonid
7. veebruar 2019, 01:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuari lõpuni valitses südatalvine ilmastik. 30. jaanuaril ilm soojenes märgatavalt, aga suurt lumesulamist veel polnud. Muutuse tõi 2. veebruar, kui Eesti sattus otsapidi lõunatsükloni mõju alla (sellega liitus ka Atlandi ookeaniga seotud tsüklon).
Lõunatsüklonid toovad tihtipeale kaasa ohtlikke nähtusi või mõjutavad vähemasti igapäevaelu märkimisväärselt – nimetagem kasvõi allajahtunud sademeid, millega on seotud jäide ja kiilasjää, või siis lumetuiske ja -torme (neist nähtustest oli hiljuti juttu). Seetõttu on paslik juttu teha lõunatsüklonitest.
Mis on lõunatsüklon? Kõige lihtsama määratluse järgi on see tsüklon (madalrõhkkond), mis tuleb lõunast (veidi üldisemalt lõunakaartest ehk kagust, lõunast või edelast); lõunapoolkeral tuleb analoogne põhjatsüklon põhjast. Seega kannab selline tsüklon endaga väiksematelt laiustelt pärit soojust suurematele laiustele.
Lõunatsüklonid seostuvad meil külmal poolaastal väga keeruliste ja raskete ilmaoludega, mis mõjutavad oluliselt inimtegevust (suvisest olukorrast tuleb juttu kunagi edaspidi). Näiteks liikluses peame olema valmis selleks, et suur tuisk jätab meid lumevangi, halb nähtavus sunnib autojuhte vähendama kiirust ning teedel valitsev jäite ja kiilasjää oht osutub karmiks proovikiviks isegi neile, kes käivad spetsiaalselt jäärajal ekstreemoludes hakkamasaamist harjutamas.
Allajahtunud sademed – jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts – on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, sest see toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm, miinuskraadidega õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb allajahtunud sademetega alati ja on siis tavaliselt väga tugev. Kui lõunatsüklon liigub Eestist lääne poolt mööda, siis võib oodata väga järsku õhutemperatuuri tõusu. Sel juhul võime kogeda, et paks lumikate sulab nii kiiresti, et siin-seal tekivad isegi üleujutused. Sulaleminekuga võib tekkida ka suurt ala haarav advektsiooniudu.
Kui lõunatsüklon liigub Eestist ida poolt mööda, siis võib sadada palju lund ja tuisata. Sügava lõunatsükloni korral võivad meid tabada lausa sellised suured lumetormid, nagu leidsid aset 2008. aasta 26. märtsil ja 23. novembril (samal ajal oli Moskvas vastavalt 13 ja 10 kraadi sooja ehk vastavate kuupäevade soojarekordid).
Kui lõunatsüklon liigub meist otse üle või kui selle soe front jääb vaadeldava ala kohale, siis võib oodata allajahtunud sademeid jäite ja kiilasjää tekkega, kusjuures erinevad sajufaasid võivad vahelduda. Midagi sarnast oli 2. ja 3. veebruaril, kui lõunatsüklon ise asus Itaalia kohal, aga selle idaservas jõudis soe ja niiske õhumass Läänemere idarannikuni; selle ja ühe teise (põhjapoolse) tsükloniga seotud frontaalvöönd ulatus põhja–lõunasuunaliselt üle kogu Ida-Euroopa.
Uus kuu pööras teise lehekülje ilmapäevikus: senine karge ja keskmisest isegi külmem ilmastik asendus sooja ja niiskega. Kuigi aeg-ajalt satub sekka südatalviseid päevi, on ilm varasemast ikkagi oluliselt soojem. Väiksem on tuntav vahe vast saartel ja lääneservas, kus ka jaanuaris püsis suurema osa ajast pehme talveilm.