Põder sööb noori mände, jahimehed maksavad kinni

Põder Foto: Andrus Eesmaa/Järva Teataja

RMK esitas 33 jahiühendusele kahjunõude mullu riigimetsas ulukite poolt ärasöödud noorte puude eest. Maa Elu võttis uurida, miks peavad jahimehed oma taskust raha välja käima, kui põdrad metsas noortelt mändidelt ladvad ära ampsavad.

Päris iga ärasöödud puud kinni maksma siiski ei pea, kahjunõue esitati nii suurte ulukikahjude eest, mille tagajärjel peab RMK kevadel uued puud kasvama panema. Nii tuleks üle Eesti tegutsevatel jahimeestel 80 hektari uuendamise eest välja käia 20 333 eurot. Seitsmel juhul on jahimehed avaldanud soovi istutustöö ise ära teha.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts seletab, et vastava kokkuleppe sõlmisid jahimehed RMK-ga 2013. aastast kehtima hakanud jahiseaduse valguses. On ju riigimetsal kohustus tagada metsa juurdekasv, jahimehed aga peavad reguleerima suurulukite arvukust. Ehk siis riigi- või era­metsa omanik lubab enda maadel jahti pidada, vastutasuks ohjavad jahimehed ulukite arvukust.

„Me ei tohi metsa farmiks muuta,” sõnab Korts. „Paika on pandud piirnormid, kui palju võiks kuskil piirkonnas metsloomi olla.”

Paraku on loodusel oma keerulised teed ja on täiesti prognoosimatu, kui suures ulatuses ja kus kahjud tekivad. Metsas võib olla vaid üks põdrapere, aga kui see leiab noorendiku üles, võib seal korralikult kõhtu kinnitada.

Veelgi keerulisemaks teeb asja, et põdrad elavad sügisesel jahihooajal ühes piirkonnas, aga talvel kogunevad karjadesse teises kohas.

Võib juhtuda, et jahiselts, kes täitis küttimisel oma kohustused, saab ikkagi kahjutasu nõude kaela, sest põdrad tulid talveks mujalt sinna.

„Võib juhtuda, et jahiselts, kes täitis küttimisel oma kohustused, saab ikkagi kahjutasu nõude kaela, sest põdrad tulid talveks mujalt sinna,” seletab Korts. „See on praeguses süsteemis nõrk koht, et me ei saa prognoosida, kus ulukikahjud tekivad.”

Õiglane või mitte

Korts seletab, et enne 2013. aastat maksid jahimehed ressursimaksu riigile, kuid riik loobus sellest maksust ja ütles, et jahimehed lepiksid maaomanikega kokku ja maksaksid otse neile kahju kinni.

Kui õige või õiglane praegune süsteem on, sõltub vaatenurgast. „Meie jahimeestena kaitseme loomade ja jahimeeste huve, aga metsaomanikud oma huve, ja nii peabki olema. Praegu on erinevad osapooled kokku saamas ja arutamas, milline oleks kõige õigem lahendus,” räägib Korts.

RMK-ga on jahimeeste ühendusel leping olemas, teiste metsaomanikega on läbirääkimised käimas.

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Mikk Link ütleb, et ka erametsaomanikud on jahimeestelt kahjutasu küsinud. Just üleeile arutas erametsaliit kahjustuste teemat riigi esindajatega.

Link räägib, et erametsaomanikul on võimalik ulukikahjud korvata vastavalt lepingule jahipiirkonna kasutajaga. Kui aga leping puudub, on omanikul kaks varianti: kas jõuda jahipiirkonna kasutajaga ikkagi kokkuleppele kahjustuse korvamise osas või jahiseadusest tulenev õigus esitada kahjunõue jahipiirkonna kasutajale, lähtudes riigi kehtestatud hindadest ja hindamise metoodikast.

Põhiline metsakahjustaja ongi meil põder, kes sööb äsja kasvama pandud metsakultuuri, aga võib kahjustada ka noorendikku ja latimetsa. Metskitse ja punahirve kahjustused noortele metsadele on hulga väiksemad.

Ennetustöö

RMK peametsaülema Andres Sepa sõnul kirjeldavad iga päev metsas viibivad RMK töötajad noori metsi hinnates järjest ulukikahjustusi. „Hoiame metsakahjustustel silma peal ja näeme, et meie sõraliste populatsioonil läheb hästi ja see on jõudsalt suurenenud. Töötame selle nimel, et noori metsi jätkuks nii metsameestele kasvatamiseks kui ka põtradele ja kitsedele söömiseks,” räägib peametsaülem.

Ühest küljest kasutab RMK uue metsa rajamisel nõutust suuremat istutuse tihedust, millega võtab noortes metsades endale ka metsaomaniku omavastutuse mõõdukate ulukikahjustuste talumiseks.

Teisalt hakatakse järjest enam kasutama mitmesuguseid ulukite tõrjumise vahendeid. Näiteks on RMK ulukite eemalhoidmiseks teinud katseid, töödeldes puukesi lambarasva sisaldava ainega.

2014.–2016. aastani tehtud katse tulemused olid head ja mullu tegi RMK sel moel ulukitõrjet kokku juba 2983 hektaril.

Jahimees ei lase oma lõbuks

Jahimehed tegutsevad küll vabatahtlikult ja oma vabast ajast, kuid selle hobiga kaasneb hulk kohustusi.
„Me ei saa öelda, et ei taha ja siis ei küti. See on meie kohustus,” sõnab jahimeeste seltsi juht Tõnis Korts. „Jahimees on teenuse osutaja. Küttimismahud on kokku lepitud ja need on jahimeestele kohustuslikud.”
Suurulukid on justkui antud jahimeeste kasutusse ja jahimeeste seltsid peavad oma piirkonna suurulukite populatsiooni ohjama ning korvama nende põhjustatud kahjud.
Meie ühiskonnas on jahimehed praegu justkui kahe tule vahel. „Meie tegevuse alus on seadus ja küttimismahud pole jahimeeste valik, vaid ette antud normid ehk ühiskondlik tellimus, mis ütleb, kui palju me peame ära küttima põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Osa elanikkonnast aga süüdistab jahimehi selles, et me täidame teise poole elanike tellimist.”
Jahimehed ise positsioneerivad end pigem praktiliste looduskaitsjate poole peale. „Ka jahipidamine on looduskaitse meede. Siin on heaks näiteks, et kodumaiste liikide kaitsmiseks peab küttima ameerika naaritsat ja kährikuid, kes ohustavad meie kanalisi,” nimetab Korts. „Inimese käsi on praegu looduses nii sügaval sees, et vastutustundetu oleks omalt poolt mitte loodust reguleerida ehk aidata.”