Valgete õite võlu

Valgete õite võimalustega on mängitud ka Tallinna Lillefestivali töödes. Fotol on Meeri Miksi ja Tatjana Maslakova 2014. aastal kujundatud aed „Suhtlemisõpetus”, kus valgeõielist kosmosesorti täiendavad roosad õietoonid.

FOTO: Erakogu

Kui koduümbrus on lumevaiba all ja taimed imelise härmatisega kaetud, võib tulla tahtmine seda ilu ja karget meeleolu kevadel ja suvel valgete õite ja valgekirjude taimelehtedega kasvõi osaliseltki korrata. Legendi järgi tulnud ka maailma kõige kuulsama Valge aia loojal Vita Sackville-Westil idee rajada Sissinghursti valge aed ühel lumesajusel ööl.

Suurkujud eeskujuks

Vita Sackville-West (1892–1962) oli kirjanik ja aialooja, armastatud sõbratar Virginia Woolf on talle kui prototüübile pühendanud oma „Orlando”. Aednikuna tegi Vita Sackville-Westi tuntuks aastail ­1946–1961 Observeris igal nädalal ilmunud kolumn „Sinu aias” (In your garden). Näiteks 22. jaanuaril 1950 on ta seal kirjutanud, et halli, rohelise ja valge aia loomise katse võib ka läbi kukkuda, kuid see mõte on proovimist väärt. Talle meeldis aias jalutada öösiti või hämaruses ning näiteks valged liiliaõied on siis veel ilusamad ja salapärasemad kui päeval. Valge asemel kasutas ta ka sõna pale – kahvatu, kaame, kalbe.

Sissinghursti valduse korrastamist alustasid Vita Sackville-West ning tema diplomaadist ja ajakirjanikust abikaasa Sir Harold Nicholson 1930. aastal, valge aiani jõuti u paa­rikümne aasta pärast. Mees pooldas pigem klassikalist stiili ning jagas hoonete ümbruse omavahel seotud aiaruumideks, mida raamisid kõrged tumedad jugapuuhekid ja liigendasid madalad pukspuuhekid. Naine eelistas istutusaladesse taimi sobitades poeetilisemat lähenemist. Talle meeldisid Itaalia aiad ja Pärsia kultuur, eeskujuks olid kuigivõrd William Robinsoni, Margery Fishi, Gertrude Jekylli ja Edwin Lutyensi tööd ja kindlasti ka Lawrence Johnstoni rajatud hekkidega piiratud aiaruumide ja vaatetelgedega Hidcote’i mõisaaed, kus rookatusega maja ees oli kaunis Valge aed juba enne esimest ilmasõda. Kõigi nimetatute töödest ja põhimõtetest t­asub lugeda ­Matthew Biggsi raamatust „Suured aednikud. 40 aianduse suurkuju ja mida neilt õppida”. Nii Hidcote kui ka Sissinghurst kuuluvad nüüd National Trustile.

Aia- ja eluruumid on Sissinghurstis ainulaadselt seotud, hekkide ja vanade müüridega piiratud Roosiaiast, maakodustiilis soojades toonides Päikeseloojanguaiast, ürdiaiast jm avanevad vaated kutsuvad edasi jalutama. Valge aia üle valitseb suur valgete lihtõitega väänroos Rosa mulligani, valgeõielistest taimedest on sinna aegade jooksul sobitatud gladioole, iiriseid, kallasid, daaliaid, jaapani anemoone, kuutõverohtu, kukekannuseid, lupiine, liiliaid, sõrmkübaraid, lilltubakat, roosisorti ‘Schnee­wittchen’, valgeõielist põdrakanepit ‘Album’ jm. Üleminekut valgetelt õietoonidelt rohelisele hekiseinale leevendavad terav kroonohakas jt hõbedaste ja hallide lehtedega taimed.

Valikut liigagi palju

Enamik nimetatud taimi kasvab hästi ka meie aedades. Kuid neid on veel ja veel, valgeõielisi liike või sorte jätkub nii poolvarjulisse kui ka päikeselisse aeda, neid on kõrgeid ja madalaid ning kui valge oma varjunditega teile meeldib, saate valgete õitega priisata vaat et sügiseni. Kevadel alustavad lumi- ja märtsikellukesed, järgnevad ülased, krookused, priimulad, maikellukesed, ibeerised, nartsissi- ja tulbisordid ning muidugi ehivad vaadet õitsvad viljapuud. Põõsastest ja puudest võiksid valges aias kasvada veel toompihlakad, viirpuud, näärelehine kibuvits, arooniad, ebajasmiinid, deutsiad, lodjapuud, hortensiad, sirelid.

Kevadel alustavad lumi- ja märtsikellukesed, järgnevad ülased, krookused, priimulad, maikellukesed, ibeerised, nartsissi- ja tulbisordid.

Ronitaimedest sobivad sinna lillherned ja elulõngad; püsililledest kitseenelas, kadakkaer, laialehine kellukas, floksid, raudrohi, kivikilbik, alpi kuukakar, härjasilm, angervaks, astilbe, kipslill, pojeng, lõhnav varjulill, kukehari, liatris, pärl-hõbeleht, mets-salvei, virginia männasmailane, võhumõõk; suvelilledest aedaster, levkoi, lõvilõug, petuuniad, rõngaslill, raudürt, ämbliklill, suur ammi, kosmos – loetelu võiks jätkata, sest väga paljudel püsikutel ja suvikutel on valgeõielised sordid või vormid.

Suur valik teeb aiaruumi või peenra kujundamise isegi raskemaks: ka valgete õite ja roheliste lehtede kooslus võib liiga kirjuks muutuda ja taimed üksteisest n-ö üle karjuma hakata. Liikide arvu ei maksa suureks ajada, taimed tuleb kokku sobitada nii, et neile meeldiksid samad kasvutingimused ja need üksteist võluvalt täiendaksid. Tähtis on nii õite kui ka lehtede kuju, tekstuur ja toon. Valge pole kaugeltki ühesugune, osa õisi on pigem kreemikad ning tolmukad, sigimikud, õiepõhjad, südamikud jm lisavad õielehtedele ikka kollakaid, roosakaid, rohekaid varjundeid. Eriti head taimed viskavad närtsinud õied ise maha, muidu tuleb need ära noppida, et nad määrdunud pruudikleite ei meenutaks...

Valgete õite või valgekirjude lehtedega taimi tasub kindlasti sobitada poolvarjulistesse ja varjulistesse aiaosadesse, sest valge lisab sinna sära ja avarust.

Valge sümboliseerib puhtust, valgust, vaikust, helgust, kirgastumist. Enne aga, kui kõike seda imelist oma aeda püüdma hakata, soovitan läbi lugeda Christopher Lloydi (1921–2006) raamatu „Värvid aias”. Teravkeelne ja vaimukas aialooja ja aiakirjanik on värvidega palju katsetanud Great Dixteris ning ta pole valgest sugugi vaimustuses.

Valgel on ka mõned vead

Lloyd kirjutab näiteks nii: „Rikkumata puhtusega käib kaasas tõeline taak – valge värv. Külm, silmatorkav ja pealetükkiv, nii püüab see küll pilku, kuid oleks parem, kui ta seda ei teeks.”

Ta usub ka, et jää ja lume värv valge nõuab rohkem, kui vastu annab, ning kui valget kasutada väikeses koguses ja hajutatuna, mitte suures rühmas, on selles ligitõmbavat müstikat hoopis rohkem. Valgeõielisi taimi soovitab ta peenras kasutada nt koos stepirohu jt kõrrelistega, mis lisavad põnevat tekstuuri ja teevad koosluse õrnemaks. Valgeid õisi täiendab hästi ka hall, sinakashall või valgekirju lehestik.

Valgeõieliste taimedega sobitatakse ikka kokku valgeid aiatarvikuid ja -mööblit. Lloyd seda heaks ei kiida.

Valgeõieliste taimedega sobitatakse ikka kokku valgeid aiatarvikuid ja -mööblit. Lloyd seda heaks ei kiida: „Minu meelest on ainuke tõeliselt mõeldav vabandus valgele aiamööblile, väravatele ja sildadele tõeliselt sügav vari. Kui selline valge mööbel on vähegi valgemas kohas, torkab see sedavõrd silma, et varjutab kogu ümbruse. /…/ valgele võiks lisada mõne muu tooni, nii et asi jätaks küll valge mulje, kuid tegu oleks siiski mingi veidi teistsuguse värvivarjundiga. Ja jumala pärast, hoidke see valge mööbel vähemalt puhas.”

Valge paraku ei taha puhas püsida ja siis ongi elegantsena mõeldu hoopis räpane. Kuis see tundub, võib igaüks vaadata Tallinnas renoveeritud Tammsaare pargis. Kui Estonia tagune ka juurde arvata, on seal üsna väikesel maa-alal u 180 väiksemat või suuremat valget lehise liimpuidust istumisosaga pinki. Pargi serva­aladel muutusid need sügisel liiklustossus juba paari nädalaga räpaseks. Ühel hommikul olen seal näinud ka pingi­puhastajat, aga rohelise seebi lahusega nühkimine asja palju ei parandanud. Luksuslik valge eeldab kulukat hooldust. Kirgasvalget meeleolu saab pargis nautida pärast korraliku lumesadu, kui pingid on hanges peidus.

Populaarne

Tagasi üles