Tuiskudes ja lumetormides sähvivad välgud
31. jaanuar 2019, 12:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud ilmajutus oli juttu tuisust ja lumetormidest. Et talv jätkub ja mõni suurem tuisk või lumetorm võib veel eeski seista, jätkame sel teemal, kuid seekord huvitavast olukorrast – välkudest tuisus.
Tasub meenutada, et tuisk on atmosfäärinähtus, mis on seotud tuulega. Seejuures tingimuseks on kas sadav lumi, lahtine lumi maapinnal või mõlemad. Eristatakse kolme tüüpi tuisku: pinna-, madal- ja üldtuisk. Lumetormiks võib pidada olukorda, kui tugev üldtuisk kestab vähemalt 6 tundi.
On täheldatud, et lumetormides sähvib vahel välke, kuid tihtipeale detektorid neid ei registreeri. Millega on tegu, seda on keeruline öelda, kuid see tõstatab huvitavaid küsimusi: kas lumetormiga seotud välke, kui rünksajupilvi ei ole, pidada äikeseks või mitte. Tavaliselt on seda peetud äikese erijuhuks, aga on tekkinud eriarvamus selles osas.
Selgituseks, et äike on kitsamas tähenduses rünksajupilv(ed), mis on võimelised välke tekitama, sh nt vulkaani purskesambas või tuumapommiplahvatuses tekkivas pilvesambas, aga lumetormiga ei ole tavaliselt rünksajupilvi, mis tähendab, et sel juhul äikesest rääkida ei saa (?). Laiendatud tähenduses saab äikeseks pidada olukorda looduses, kui tekivad elektrisädemed, olgu rünksajupilvedega või ilma. Huvitava edasiarendusena võib öelda, et teistes maailmades (planeetidel, kuudel, galaktikates) ei pruugi Maal väljakujunenud arusaam äikesest kehtida, sest elektrilist aktiivsust on välkudena teistel planeetidel vaadeldud või leidub selle kohta kaudseid tõendeid, aga tingimused/olud jne on seal täiesti erinevad siinsest. Seega võib rääkida Maa-tüüpi äikesest, mille puhul on äikese üheks oluliseks tekkimise aluseks peetud veeauru, eriti sellega seotud protsesse, mis võimaldavad välkude tekke.
Nn tõelist äikest ehk kui on rünksajupilvi ja tekivad välgud, tuleb ette ka talvel lume ja külmaga, nt mereefekti tõttu; olud võivad sellise äikese ajal samuti meenutada lumetormi, kui tegu on lumepagiga. Aga lumetorm on tüüpilisel juhul ikkagi aktiivne tsüklon (madalrõhkkond), kus tugev tuul tekib õhumasside vastasseisu tõttu, millega külmal ajal võib kaasneda tugev lumesadu. Sellise sünoptilise tekketaustaga lumetorm sisaldab kihtsajupilvi (ja teisi kihilisi pilvi), kuid tavaliselt mitte rünksajupilvi; viimased tekivad talvel lisaks mereefektile ka sügavates täituvates tsüklonites.
Mõnikord tekib välke ka tugevas pinnatuisus, nt katabaatilise tuule korral Gröönimaal või Antarktikas (liustikutuul – külm ja kuiv õhk on suurema tihedusega ja hakkab raskusjõu mõjul mööda nõlva alla liikuma, harva võib saavutada orkaanitugevusega kiiruse), sest hõõrdeelektri tõttu tekib piisavalt tugev elektrilaeng, kuid selle äikeseks pidamine on veelgi kaheldavam kui lumetormides sähvivate välkude korral, sest isegi pilvi ei pruugi olla.
Väga külm periood on läbi saanud ja nii võtab uus kuu – veebruar, mida nimetatakse ka tuisukuuks – vastu sooja ja niiske ilmaga. Siiski vast lume kadumist oodata ei ole, ja sisemaal, eriti kõrgustikel, tuleb lund juurde.