Künnist loobumine annab kokkuhoidu

Vett ja mulda säästev tehnoloogia Foto: Maa Elu

Taimekasvatuses on viimastel aastakümnetel toimunud suured muudatused. Veel eelmise sajandi lõpukümnenditel, kui meil diislikütus suurt midagi ei maksnud, künti ja hariti mulda mehaanilistel viisidel. Nüüdseks on künnipõhiseks jäänud vaid ligikaudu pooled põllud.

Põhjused on eelkõige majanduslikud – tehakse kõik, et toodangu omahinda alandada. Taimekasvatussaadusi müüme maailmaturul kehtivate hindadega ja oluliselt paremat tasu loota ei ole. Seega ainus võimalus on vähendada kulusid ja toodangu omahinda, et teiste maade põllumeestega võrdselt konkureerida ja kasumit teenida.

Üks kokkuhoiuvõimalus on kõige energiamahukamast mullaharimisviisist ehk künnist loobumine. Künnil kulub ühel hektaril 15–20 liitrit diislikütust ja traditsioonilisele mullaharimisele kokku u 40 l/ha, seega 50 €/ha. Lisandub umbrohutõrje kulu mõne tavaherbitsiidiga. Kokku sõidetakse traditsioonilise mullaharimise korral põllul vähemalt viis korda.

Minimeeritud ehk pindmisel mullaharimisel jääb ära traditsiooniline künd, taimejäänused ja põhk segatakse vaid mulla pindmise kihiga, 5–15 cm. Energiat kulub poole vähem, kuid täiendavalt tuleb kasutada üldhävitavat herbitsiidi pärast saagi koristamist või enne uue kultuuri külvamist. Kokku saab hakkama kolme korra põllul sõitmisega.

Otsekülvil minnakse põllule vaid külviks ja umbrohutõrjeks. Mullaharimist ei toimu. Eelmiste aastate taimik jääb kuluna mullapinnale, moodustades multšikihi. Külviks kasutatakse spetsiaalseid külvikuid, mis suudavad kuivanud taimekihist läbi lõigata ja seemned mulda õigesse sügavusse jaotada. Mullaharimist asendab üldhävitav herbitsiid glüfosaat kas sügisel või kevadel. Pindmist mullaharimist ja otsekülvi nimetatakse ka mulda ja vett säästvaks tehnoloogiaks (conservation agriculture), kuna mullavee aurustumine ja erosioon on minimaalne.

Põllumehe valikud

Põllumehel on niisiis valida mitme tehnoloogia vahel: kas traditsiooniline künnipõhine või mulda säästev minimeeritud mullaharimine ja otsekülv. Üldhävitav herbitsiid maksab 3–4 €/l ja seda kulub kuni ­­4 l/ha. Kolmekümne aastaga on diislikütus kallinenud kümme korda ja glüfosaat muutunud viis korda odavamaks.

Põllumehed oskavad arvutada ja aastate jooksul kasvanud herbitsiidi kasutamine ei ole tingitud mitte armastusest mingi toote vastu, vaid eelkõige soovist kulusid kokku hoida. Kui keegi tahab neid tendentse muuta, peab ta välja pakkuma alternatiivse lahenduse, mis oleks sama vähese ohtlikkuse, väikese süsiniku­jalajälje ja omahinnaga.

Tegelikkuses on aga iga järgneva kütuste aktsiisitõusuga üha enam taimekasvatajaid sunnitud traditsioonilisest mullaharimisest loobuma. Arvatavasti jääb lõpuks nii, et kündi saavad endale lubada vaid mahetootjad ja seemnekasvatajad, kelle toodangu eest makstakse rohkem. Looduse hea käekäigu pärast muretsejad peaksid aga võrdlema, mis on meile kõigile parem, kas taastumatu diislikütuse ohjeldamatu põletamine traktorimootoris või herbitsiid. Herbitsiidi on kasutatud juba üle 40 aasta, see on üks maailmas kõige enam uuritud keemiline ühend ja selle olulist kahju pole senini suudetud tõestada.

Taimekaitsevahendite turule lubamine vaadatakse üle teatud aastate tagant kõikides maades. EL otsustas 2017. aasta lõpus glüfosaadi kasutusluba viie aasta võrra pikendada. Samas alternatiivset toodet ja lahendust turul ei ole. Keelamise korral peaksid kõik tagasi künnipõhisele tootmisele minema. Vandenõuteoreetikud võiksid nüüd selle peale küsida – kelle see kasulik on? Mõistagi kütusemüüjatele.

Kanada pikendas glüfosaadi kasutust aastani 2032, siis toimub uus hindamine. Seal on välja toodud arvutused, et künnist loobudes jääb traktorimootorites põletamata aastas 170 miljonit liitrit diislikütust.

Kui meil Eestis kasutatakse 0,5 miljonit liitrit glüfosaate, siis sellega säästetakse kuni 5 miljonit liitrit diislikütust aastas. Siit siis ka minimeeritud mullaharimise väiksem energiavajadus ja süsinikujalajälg, mis võib paljudele olla suur üllatus.

Tuleb hinnata energiakulu

Tõeline loodushoidlikkus saavutataks siis, kui hakataks hindama millegi tootmiseks kuluvat energiat ehk näiteks energiabilanssi vilja tootmises. Väga lihtne on arvutada sisendite ja toodetu energiasisaldust kas riigi või firma tasandil: kui palju energiat kulutati ja kui palju saagiga tagasi saadi. Praegu meil ELis muretsetakse ja reguleeritakse enam valgustuspirnide ja tolmuimejate kasutamist, põldudel toimuv makstakse toidujulgeoleku nimel kinni ka siis, kui sealt üldse saaki ei koristata.

Energiakuluga sarnaneb süsihappegaasi bilanss, ka seda on väga lihtne sisendite ja saagi alusel arvutada. Nii mõnigi on pakkunud, et põllumeestel võiks oma süsiniku­krediit olla. See oleks tõeline loodussäästlik majandamine. Kas oskad, suudad ja tahad süsinikku mullas siduda või paiskad ohjeldamatu mullaharimise ja diislikütuse põletamisega süsinikku atmosfääri?

Võideldes vaid mõne üksiku tootega, võib kahju teha protsessile tervikuna. Nägema peab tehnoloogiaid koos kogu looduses toimuvaga, samas mitte unustades eesmärki – meie kasvava elanikkonna kestlikku äratoitmist.