Veel pikaajalistest ilmaprognoosidest

10. jaanuari lehes avaldatud pildi all küsisime, kas see, kui rabarber jaanuaris kasvama hakkab, on märk ülemaailmsest kliima soojenemisest. Foto: Toomas Huik

10. jaanuari Maa Elus juhtus silma jääma keemik Arvi Liiva artikkel „Kuidas suhtuda pikaajalistesse ilmaprognoosidesse?”. Jäi silma seetõttu, et kirjutis oli ajendatud hea kolleegi Triin Saue ettekande alusel kirjutatud artiklist „Eesti ilm soojeneb maailma keskmisest kiiremini”. Teeneka geoloogiateadlase ja TÜ radioaktiivse süsiniku labori kunagise juhataja Liiva kirjutisest jääb nagu mulje, et tühipaljad teadurid ei tohiks kliimamuutuste teemal sõna võtta.

Kuna aga artiklis on ohtralt intrigeerivaid väiteid, siis lubatagu mõned kommentaarid siiski esitada. Enese õigustuseks võin vaid öelda, et olen kaitsnud klimatoloogia alal doktoritöö ja samamoodi nagu Triin Saue peaaegu 20 aastat kliimamuutusi uurinud.

Mis siin salata, Arvi Liiva on oma artiklis torkinud mitut kliimasoojendajate hella kohta. Näiteks pole mingit kahtlust – Päike ja teised kosmilised tegurid mõjutavad kliimat palju rohkem kui inimese tühi rähklemine sel maamunal. Ja ega siin midagi rõõmustavat ei ole. Astronoomide hinnangul on Päikese parimad päevad möödas ja 4,5 miljardi aasta pärast see kustub. Head pole oodata ka Maa orbiidi ja telje kaldenurga muutustest tingitud kliimatsüklitest. Geoloogid on arvutanud, et umbes pool jäävaheajast, mille mõõdukalt sooja kliimat me praegu naudime, on juba möödas ja umbes 25 000 kuni 50 000 aasta pärast hakkab Skandinaaviast Eesti poole nihkuma uus jääsein. Võib-olla on veel vara selleks puhuks küünlaid ja konserve koguda, kuid siiski.

Tulles meie igapäevase ilma ja lähima 30–80 aasta kliima juurde, siis siin pole need kosmilised mõjud kuigi hästi märgatavad. Tõsi, näiteks Päikese aktiivsuse 11aastane tsükkel on paelunud paljusid teadlasi ja statistika abil võib sama pika perioodiga kõikumisi leida mitmete kliimanäitajate aegridadest. Ainult et teadus pole suutnud välja nuputada toimivat teooriat, kuidas päikeseplekkide tekkimine ja kadumine füüsikaliselt Maa kliimat mõjutada saaks. Kas siin ei teki küsimust, et kui praegune kliima kiire soojenemine on tõesti tingitud kosmilistest, maasisestest või ookeanis toimivatest protsessidest, siis ehk peaksime oma toimetustes olema veelgi ettevaatlikumad? Et mitte rumalast peast oma viletsat olukorda võimendada.

Kliima soojenemise füüsika on lihtne

Vastupidi käänulistele kosmoseteooriatele on kliima soojenemise füüsika väga lihtne. Peaaegu sama lihtne nagu reegel, mille järgi õunapuu all istudes kukub teile õun pähe. Niisiis, otsige üles füüsikaõpik ja ajage näpuga rida: esiteks võtate Stefan-Boltzmanni ja Plancki musta keha kiirguse seaduse. Siis muudate atmosfääri koostist. Toimib Wieni nihkeseadus ja voilà, saate vastuseks, mitu kraadi atmosfäär soojemaks läheb, kui nii- või naapalju CO2 õhku paisata. Seega, kui muuta atmosfääri koosseisu, nagu inimkond praegu fossiilkütuste põletamisega teeb, siis muutuvad ka atmosfääri kiirguslikud omadused.

Loomulikult on tegelik kliima palju keerulisem. Ega siis muidu kliimamudeldajaid ja klimatolooge palgal hoitaks. Tuleb tunnistada, et ilmastikuteadlastel on veel päris paljut uurida. Suurimad proovikivid, nagu Arvi Liiva artiklistki välja kumab, on planeedi tagasisidemehhanismid. Ehk siis küsimus, kuidas üks või teine atmosfääri, veeringe või eluslooduse osa hakkab käituma, kui Maa üldises süsteemis midagi muuta. Ilmselt me mitmeid tagasisidemehhanisme veel isegi ei tunne.

Seejuures kasvuhoonegaaside ja eriti CO2 mõju arvab nüüdisaja teadus päris hästi teadvat. Kuid siin on austatud süsiniku-uurijal Liival jällegi õigus: CO2 on kasvõi veeauruga võrreldes üsna nõrk kasvuhoonegaas. Paraku pole süsihappegaas kaugeltki ainuke saaste, mida inimkond atmosfääri paiskab. See, miks CO2st on saanud kliimasoojenemise vapigaas, on iseenesest lihtne: selle kontsentratsiooni atmosfääris on kõige pikemalt jälgitud ja süsinikdioksiidist teavad üht ja teist nii koduperenaised, looduskaitseaktivistid, poliitikud kui ka ajakirjanikud. Mõneti on aga kurb, et CO2 kuulsus varjutab paljusid teisi kasvuhoonegaase, mille vastu tuleks ehk senisest ägedamaltki võidelda.

Arvi Liival on kahtlemata õigus, kui ta väidab, et inimtegevuse poolt lisanduva CO2 kogus on looduses ringleva süsinikuga võrreldes väga väike. Mõni lisaprotsent ei mängi ju mingit rolli? Kui teil on taskus vaid üks euro ja leiate tänavalt viiesendise, siis ei saa seda tõesti pidada oluliseks sissetuleku tõusuks. Kui olete aga miljardär ja teie varandus suureneb mõne protsendi võrra, siis selle rahaga võib püsti panna juba paar uut kaubamaja. Sama on ka fossiilse C­O2ga: protsentuaalselt on see süsinikuringe väike osa, koguseliselt aga tohutu. Need tühised lisaprotsendid võivadki olla selleks õlekõrreks, mis kaameli selgroo murravad ehk senise kliimasüsteemi uppi ajavad.

Muidugi läheb suur osa süsihappegaasist taimedele toiduks. Ent tuleb arvestada, et lisaks autode ja tehastega tossutamisele tegeleb inimkond praegu aktiivselt ka metsade raiumise ja rohelise looduse hävitamisega. Pole ju kuhugi kadunud näiteks kõrbestumise probleemid. Teadagi kihavad ookeanid elust ja need on süsinikuringe tähtis osa. Kuid kui jälle koolifüüsikat meenutada, siis vee soojenedes gaaside lahustuvus väheneb. Nii peljataksegi, et süsinikdioksiidi neelamise asemel hakkab ilmameri seda hoopis välja andma.

Milline on ilm 21. sajandi lõpus?

Lõpetuseks, kust siis teadurid teavad, milline on ilm 21. sajandi lõpus? Ei teagi. Tõesti, seda meteoroloogilist seisundit, mida kõik ilmaks kutsuvad, suudavad sünoptikud ilmamudelite toel usaldusväärselt ette ennustada vaid umbes viieks päevaks. Küll aga saab öelda, millised võivad saja aasta pärast olla Eesti ilmastiku- ehk kliimaolud. Seda lubavad meil teha kliimamudelid. Ilma- ja kliimamudeli vahe on piltlikult väljendudes nagu 100 m ja maratoni jooksmisel. Kõrvaltvaatajale on see üks lippamine puha, ent sportlastelt eeldavad need alad täiesti erinevaid võimeid. Nagu ei suuda keegi läbida maratoni sprinteri tempos, ei saa ka ilmamudelid hakkama enamaga kui mõnepäevase prognoosiga. Kuid homse ilma ennustamisel on nad head.

Kliimamudelite fookuses on aga üldisemad atmosfääris toimuvad protsessid. Ilma nad ei ennusta, kuid ütlevad, mis juhtub meie kliimaga siis, kui me näiteks kogu planeedi metsad maha raiume või paneme jõed tagurpidi voolama. Või kui me jätkame kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist samas vaimus kui praegu. Viimasel juhul, nagu Eesti teadlased on rehkendanud, hakkab Maarjamaa ilmastik sajandi lõpuks välja nägema nagu praegu Põhja-Šotimaal. Aastaringne kehv suusailm asendub vihmase sörkimisilmaga.